Vesisünnitus

Vett on kasutatud valutustamiseks läbi ajaloo. Legende vettesünnituse kohta on muistsest Kreekast, Egiptusest, Panama äärsetelt indiaanlastelt. Tänapäeval idee algatajateks sellel alal peetakse tuntud veeteraapia entusiasti Igor Tšarkovskit Venemaalt ja günekoloog Michel Odent’i Prantsusmaalt. Alates 1960-70-ndatest aastatest on uuritud vee positiivset mõju sünnitavale naisele ja vastsündinule ning üha rohkem naisi maailmas väärtustab meditsiini tehniliste võimaluste kõrval oma lapsele loomulikku, pehmet sündi – vette sündi.

Meie elu algab vees, me elame vees oma elu esimesed üheksa kuud. Vette sündides satub laps võimalikult sarnasesse keskkonda: rõhkude vahe võrreldes looteveega on minimaalne, temperatuur on sarnane kehatemperatuuriga, esimesed aistingud valgusele, puudutustele, helidele on pehmemad. Lapse sisenemine uude keskkonda on seetõttu järk- järguline ja rahulik. Gravitatsiooni puudumine vees kaitseb veepõie rebendi eest, mistõttu laps sünnib sageli “õnnesärgis”.

Sünnitavat naist vesi lõdvestab, võtab maha pingeid, hirme ning annab erilise privaatsuse.

Vees avanevad sünnitusteed kiiremini, sageli ei vaja naine muid valuvaigisteid.

Vees sünnitamine võimaldab emal teadlikult hoida katkematut nahk- naha, silmast-silma kontakti oma lapsega. Vesi aitab saada palju positiivseid emotsioone oma sünnitusest, kuna naine tunneb ennast aktiivsena (vees on kergem vahetada asendeid).
Kõik juhtub rahulikus, intiimses õhkkonnas, ilma suuremate meditsiiniliste vahelesegamisteta.

VESISÜNNITUS EI OLE MEETOD VAID VÕIMALUS JA ALTERNATIIVNE ABIVAHEND SÜNNITUSE FÜSIOLOOGILESEKS PROTSESSIKS.