Vanemlus ja süütunne

allikas: internet

Koos lapse sünniga, vahel juba enne, hakkab inimene sageli mõtlema, kas ma teen ikka kõike õigesti, kas olen oma lastele piisavalt hea vanem? On ju pisike beebi absoluutselt täiuslik, imeline ja eriline. Tahaks olla tema vääriline ja luua talle parima võimaliku elu üldse.

Kui palju aga tuleb otsekohe tema eest hoolitsedes otsustama hakata – kas kaissu või oma voodisse, rinnapiim või lutipudel, ühekordsed või pestavad mähkmed, vanematega kaasa või hoidjaga koju, millal kollektiivi, millal arstile, millal teine laps, et esimest ei traumeeriks jne.

Tänapäevases ühiskonnas, kus kolmelapselisi peresid kiputakse lasterikasteks nimetama, ei ole noored täiskasvanud sageli laste kasvatamist üldse näinud, neil puudub isiklik kogemus nooremate eest hoolitsemise ja juhendamise kohta. Vanemlik kõhutunne on tehiskeskkonnas, loodusest eemal kasvades üsna ebakindlaks muutunud. Vanavanemad on aga valdavalt veel tööealised ja ei saa oma kogemustega toeks olla. Kui nad ka julgeks, ühiskond soodustab ju ise hakkama saamist ja kui ei saa, siis tunne end aga halvasti.

Eriti raskeks muutub vanema kõhkluste koorem siis, kui laps satub hätta. On probleemid koolis või lasteaias, kimbutavad mitmed tervisehädad ja juba hakkab kelluke helisema. ÄKKI see on sellest, et ta ei saanud üldse rinnapiima, aga ÄKKI hoopis sellest, et ma käisin reisil, kui laps oli vaid aastane ja tema jäi koju. ÄKKI ma olen teda valesti toitnud ja liiga vähe/palju hellitanud. Need ÄKKId on ühed kurjad idud, mis hakkavad vanemaid järjekindlalt järama ja meelerahu häirima.

Kipume oma lastele sageli pakkuma seda, millest ise väiksena puudust tundsime. Nii võib emotsionaalselt jaheda ema tütar oma lastele külluslikult, ehk isegi ülemäärasel hulgal lähedust pakkuda, mis lapsi hoopis lämmatama hakkab.  Või kui isa vanematel ei olnud kunagi aega, et käia lapse võistlustel või esinemistel, siis püüab tema seda kompenseerida ja sätib kogu oma elu lapse huvitegevuse graafikusse, loobudes paljudest enda jaoks vajalikest kohtumistest teadmata, kas laps ise ka tema kohalolu igal korral vajalikuks ja oluliseks peab. Vanem, kes on mingil eluperioodil tühja kõhtu kannatanud, võib lapse hoolitsevalt üle toita jne.

Siinkohal on taaskord tähtis uurida, millised olid tänase vanema suhted oma ema ja isaga? Kellelt oleme õppinud, kuidas lapsevanem olla? Kas suudame täiskasvanuna oma vanemaid mõista ja neile andestada, kui meil endil lapsena midagi puudu jäi? Enamus täiskasvanuid leiavad midagi, mida oma vanematele tagasi vaadates ette heita. See on sageli väga subjektiivne ja kõrvaltvaadates ebatõene, aga see on selle inimese lapsepõlvekogemus, tema tunne ja uskumus, mille saab ümber hinnata vaid tema ise.

Näiteks saavad kokku kaks vana sõpra, kes kunagi ühiselt muusikakoolis käisid. Kumbki neist ei ole tegevmuusik. Üks neist lõpetas kooli edukalt, teine mitte. See, kes kooli lõpuni käis, meenutab, kui jube see oli, et vanemad sundisid teda tunde pilli harjutama, kui ta seda üldse ei soovinud. Teine heidab tagantjärgi oma vanemaile aga ette, et miks nad teda küll rohkem ei motiveerinud ja sundinud, oleks ikka üks paber juures ja kool kenasti lõpetatud. Kumma vanemad tegid õigesti?

Või võtame pere, kus kasvab seitse last. Suurena kurdab mõni neist, et nad ei saanud lapsena piisavalt tähelepanu, omaette olemise aega ja hellitamist. Kohtudes üksiku lapsena kasvanud inimesega võib ta aga imestunult kuulata, kuidas viimane oleks endale kogu hingest igatsenud paljusid õdesid-vendi, kellega koos aega veeta ja maailma asju arutada.

Minu armas vanaema ütleb ikka, et kõik tööd siin ilmas võib inimene selgeks õppida, aga laste kasvatamist mitte. Seda just seetõttu, et iga laps on nii erinevast materjalist. Mis ühele meeldib ja hästi mõjub, on teise jaoks tõrksust ja meelepaha tootev. Ilmselt nii ongi. Vanaemal kulus selle teadasaamiseks 80 aastat. Ei tasu oodata, et 20. aastaselt oleks kellelgi oskus maailma niimoodi näha ja kogeda.

Vanemaks olemisest peab lisaks süükoorma kasvatamisele ja oma võimalike vigade analüüsimisele ometi saama ka rõõmu ja rahulolu tunda. Selleks nagu ikka mõned väiksed mõttekohad:

  • Luba endal uskuda, et hea vanem on see, kes teeb siin ja täna parima, mida suudab. Anda saab ainult niipalju, kui on anda.
  • Usu, et su vanemad tegid omal ajal ka parima, mida nad sel hetkel oskasid ja oma toonase elukogemusega teha said. Nad ei soovinud sulle tegelikult halba.
  • Kuula ja märka oma last kui eraldiseisvat inimest. Ta ei ole sina, ta ei ole su partner. Ta ütleb sulle ette lugematul hulgal vihjeid, mis aitavad teha talle sobivaid ja teda toetavaid valikuid.
  • Süütunne teeb haigeks. Kui tunned, et midagi on läinud tõeliselt pahasti, siis püüa seda esimesel võimalusel heastada – vabanda, räägi, uuri, mida saaksid teha ja siis tee. Vabasta end süütundest (see on sinu tunne, mitte kellegi teise oma) ja ära lase sel mõjutada häid ja terveid suhteid oma peres.
  • Kuula teiste seisukohti ja infot sõbralikult ja avatult, kuid kaalu ja hinda korralikult, enne kui rakendad. Sina ise tunned ennast ja oma last kõige paremini.
  • Püüa püsida tänases päevas. Mis on olnud, see on olnud ja seda olematuks teha ei saa. Täna saab aga olla parem, kui olid eile ja homme toimida targemalt, kui toimisid täna.
  • Lepi sellega, et sa tegelikult ei pruugi mõnel hetkel teada, milline on õige valik (sest valikuid on väga-väga palju) ja siis loe uuesti esimest punkti.

Lapsevanemaks olemises on alati väike kogus süütunnet ja kõhkluseid. See on paratamatu, sest teeme ju valikuid kellegi teise eest ja ükskõik kui palju last armastame, ei saa me täpselt teada, mida  ta vajab, millised meie tänased otsused tema tulevikku oluliselt määrama hakkavad. Lepi sellega, et oled oma lastele koos kõigi oma puudustega maailma parim vanem ja sul on endal olnud sama head vanemad, sest tänu neile oled ju sina täna selline nagu sa oled – maailma parim.

Artikli autor: Kai Räisa, perenõustaja ja nelja lapse ema