Uriinipidamatus on nii naiste kui meeste probleem

Inkontinentsuse ehk uriinipidamatuse all mõistetakse tahtmatut uriinileket, mis põhjustab sotsiaalseid või hügieenilisi probleeme.

Inkontinentsus tähendab pidamatust, peetumatust, võimetust tagasi hoida. Tegemist on laialt levinud probleemiga, Maailma Tervishoiuorganisatsiooni uuringute andmetel kannatab selle häire all 8–10% elanikkonnast. Pidamatuse esinemine sageneb vananedes. Eestis vastavad uuringud puuduvad, kuid oletavasti on meil 100 000–120 000 inimest, kellel esineb uriinipidamatust. Uriinipidamatust esineb naistel kaks korda enam kui meestel.

Iga kolmas naine kogeb oma elu jooksul uriinipidamatust. Pidamatuse all kannatamine on seotud sünnituste arvuga – mida enam on naisel lapsi, seda sagedamini kannatab ta pidamatuse all.

  • Kuni 3 last sünnitanud naistel esineb 10%-l juhtudest uriinipidamatust.
  • 4 ja enam last sünnitanud naistel on esinemissagedus juba 15%.
  • Raseduse ajal esineb uriinipidamatust 30–60%-l naistest.
  • Sünnitusjärgselt on uriinipidamatuse esinemine 9–35%.
  • Üle 65-aastastest naistest kannatab uriinipidamatuse all 20%.

Meestel on uriinipidamatus trohkem vanemas eas esinev haigus ning kaasneb mitmete teiste haigustega (nt eesnäärmehaigused, põie üliaktiivsus, aga ka neuroloogilised haigused ja kognitiivsed häired) ning raviprotseduuride/operatsioonidega (eelkõige radikaalse prostatektoomia järgne inkontinents). Arvatakse, et uriinipidamatust esineb Eestis kuni 1/3-l üle 65-aastastest meestest, noorematel on protsent madalam.

Pidamatuse riskitegurid

  • Organismi üldise seisundiga seotud tegurid (ülekaal, naissugu, vananemine).
  • Urogünekoloogilised tegurid (vaginaalsed songad, rasedus, sünnitus, östrogeenpuudulikkus, vaagnaelundite operatsioonid).
  • Neuroloogilised ja käitumuslikud tegurid (kofeiini, tubaka, alkoholi ületarbimine, vähene või ülemäärane füüsiline koormus).

Emaka (osaline) eemaldamine võib hilisemas eluperioodis uriinipidamatuse tekkele kuni 60% kaasa aidata. Paljud ravimid võivad mõjutada põie funktsiooni ja sellega seoses urineerimise sagedust. Olulist osa uriinipidamatuse tekkes mängivad mitmikrasedus, pikaleveninud sünnitus, traumaatiline vaginaalne sünnitus, suure sünnikaaluga lapsed jt. On leitud, et sünnitamine kükkasendis kahjustab kõige vähem vaagnapõhja. Sünnitusjärgselt uriinipidamatus reeglina kuue nädala kuni kolme kuu möödudes kaob. Kui kaebused püsivad üle kolme kuu, siis uriinipidamatus sageli ka jääb. Seisukohad selle suhtes, kas kas keisrilõige kaitseb naist uriinipidamatuse tekke eest või mitte, on vastukäivadi, kuid enamasti leitakse siiski, et keisrilõige vähendab ohtu.

Klimakteerilisel perioodil kaebab iga neljas naine inkontinentsuse üle. Menopausi saabudes langeb naistel naissuguhormoonide tase, mille tagajärjel lõtvuvad koed, kaasa arvatud ka vaagnapõhjalihased. Östrogeenpuudulikkusest õheneb tupe, kusiti ja põie limaskest. Koed on kergesti kahjustatavad, sagenevad põletikud, halveneb verevarustus, suureneb vastuvõtlikkus nakkustele, suureneb oht tupe ja emaka allavajeks. Kudede kollageensisaldus on erinev, kellel on seda vähem, on ka koed nõrgemad. Vanadusega seoses kollageenisisaldus langeb. Lisaks on haiguse tekkes tähtis osa ka geneetilisel faktoril.

Uriinipidamatus ei ole ainult alumiste kuseteede funktsioonihäire. Ka inimese vaimne seisund, eluviis ja keskkond on mõjutajad.

Uriinipidamatuse vormid

Tavaliselt jaotatakse uriinipidamatus:

  1. Äge pöörduv e mööduv pidamatus;
  2. krooniline püsiv pidamatus alavormidega:
  • stress- e pingutusinkontinents;
  • tung- e pakitsusinkontinents;
  • ülevooluinkontinents;
  • totaalne e täielik inkontinentsus.

Stress(pingutus)inkontinents ilmneb kõhusisese rõhu järsul suurenemisel (aevastamisel, köhimisel, naermisel, raskuste tõstmisel). Tagajärjel tõuseb põiesisene rõhk ning tekib ootamatult tahtmatu uriinileke. Uriini hulk on reeglina väike. Sel juhul ei esine öist urineerimist, urineerimissagedus on tavapärane. Tavaliseks põhjuseks on vaagnapõhjalihaste nõrkus. Tekkemehhanismi seostatakse naistel kõige enam raseduse ja sünnitamisega. Stressinkontinentsus on nooremate naiste probleem ning seda esineb naistel 50%-l kõikidest pidamatuse vormidest.

Sagedasima uriinipidamatuse tüübi – tung(pakitsus)inkontinentsi – puhul eelneb tahtmatule urineerimisele tugev urineerimisvajadus, mis on tingitud kusepõielihase üleärritusest, ja võib tekkida igal ajal ning igas kohas. Põielihase hüperrefleksia on iseloomulik mitmetele neuroloogilistele haigustele nagu Parkinsoni tõbi, sclerosis multiplex jne. Tunginkontinents esineb ka neil, kellel pole närvisüsteemi haigust ja põhjuseks peetakse põielihase enda müofibriinide talitlushäiet. Kliiniliseks väljenduseks on n-ö üliaktiivne põis, mida iseloomustab sage urineerimine koos pakitsustundega. Tunginkontinentsust võivad põhjustada ka kuse-suguelundite haigused: tsüstiit, põiekivid, põiedivertiiklid jt. Esinemissagedus 14–17%. Vanusega seoses tõuseb antud uriinipidamatuse vormi esinemine.

Segavorm-inkontinents tekib stress- ja tunginkontinentsi koosesinemisel. Esinemissagedus on Ülle Kadastiku sõnutsi 32–34%. See on väga sage piiratud liikuvusega eakatel inimestel, kes tarvitavad ravimeid ning kellel lisandub veel üks tavapärase inkontinentsuse komponentidest.

Ülevoolu inkontinentsi korral tekib tahtele allumatu uriinieritus ületäitunud põie tõttu, kus põielihas on välja veninud ega saa kokku tõmbuda. Sagedasem mure meestel, olles iseloomulik just vanemas eas.

Totaalse inkontinentsi – tahtele allumatu pideva uriinierituse – sagedasemaks põhjuseks on põie-tupe fistlid ja kusepõie sfinkterite kahjustus või vigastus operatsioonil.

Diagnostika ja ravi

Uriinipidamatuse ravis on oluline õige diagnoos, kuna ravi on erinev sõltuvalt uriinipidamatuse tüübist. Kindlasti tuleb alustada perearsti külastusest. Tasuta nõu saab ka Inkotoa spetsiaalse väljaõppe saanud konsultantidelt, vajalik on vaid eelnev registreerimine telefoni teel. Vajadusel suunab perearst edasi uroloogi, günekoloogi, neuroloogi või muu spetsialisti juurde.

Maailma Tevishoiurganisatsioon soovitab iga päev treenida vaagnapõhjalihaseid. Järjepideva treeninguga saab vaagnapõhjalihaste nõrkusest tingitud uriinipidamatust oluliselt parandada või kõrvaldada. Oluline on valida sobilik treening ja sellega regulaarselt tegeleda. Stressuriinipidamatusega patsiendid ei saa harrastada tavaaeroobikat, joosta, tegeleda ekstreemspordiga (nt langevarjuhüpped jne). Bodypump võib süvendada vaagnapõhjalihaste lõtvust. Soovitatakse Pilatest ja joogat, hästi mõjuvad ka kepikõnd, ujumine, vesiaeroobika, rattasõit.

DVD-l on saadaval Norra füsioterapeudi Kari Bø poolt koostatud ainulaadne vaagnapõhjalihaste harjutuste treeningprogramm. DVD saab igaüks endale tasuta tellida www.corewellness.ee leheküljelt. Oluline on raseduseaegne ja eriti sünnitusjärgne võimlemine. Kui 4–6 nädala möödudes järjepidevast võimlemisest abi ei saa (väljakujunenud uriinipidamatuse korral), siis soovitakse linguoperatsiooni.

Uriinipidamatuse ennetamiseks soovitatakse ta loobuda suitsetamisest (kroonilise köha põhjustaja), langetada vajadusel kehakaalu, olla sportlik nii palju kui võimalust ja aega, hoiduda infektsioonidest (põie, günekoloogilistest), olla positiivse mõtlemisega. Lisainformatsiooni saamiseks sobib portaal www.kuivaks.ee.

Ravimeid kasutatakse tavaliselt üliaktiivse kusepõie ja ülevooluinkontinentsi ravis, viimasel ajal on saadud häid tulemusi ka stressinkontinentsuse korral.

Sõltumata vanusest ja vaimsest seisundist on uriinipidamatus ebanormaalsus, mis vajab ravi. Kaasaegsed ravimeetodid võimaldavad enamikke uriinipidamatuse vorme ravida või vähemalt leevendada. Mingil juhul ei tohi häbeneda sellest rääkida ja abi otsida.

Artikli kirjutamisel on kasutatud TÜ Kliinikumi günekoloogi Ülle Kadastiku ja MedITA kliiniku meestearsti Kristo Ausmehe intervjuud ajakirjas Perearst.