Unevõla valu

Allikas: Internet

Olen kohanud väikelapsi, kes alates sünnist kenasti magavad, pooleaastaselt kestab nende ööuni vähemalt kaheksa tundi ja päeval suudavad nad uinuda loetud minutite jooksul. On kohatud ka paari last, kes väsimust tundes end esimeses pehmes kohas kerra keeravad ja magama jäävad – on see siis põrand, tool või teleriesine – korja kokku ja pista voodisse. Minu jaoks on see ulme!

Meie pere esimene laps hakkas täisööd (üle kuu tunni järjest) oma voodis magama, kui oli kolm ja pool aastat vana. Vahepeal sündinud teine laps hakkas seda tegema samal ajal – oli siis pooleteise aastane. Aga see teine ei maganud enne seda kordagi kauem kui kaks tundi järjest – ei öösel ega päeval. Kokku olin järjepanu korralikult magamata pea neli aastat. Jah, lastel on isa ka ja ta aitas mind nii kuis vähegi oskas, aga unevõlg hakkas kuhjuma sellegipoolest.

Tagantjärgi mõtlen, et oli ikka hull aeg – vaevu suudan teise lapse esimesest suvest mõnd üksikut mälupilti luua.  Aga sel hetkel tundus see paratamatu – oma kindel rütm kahe pisikese koduse lapsega oligi ju see, mille ise olin valinud. Ilmselt oleks vanavanematel olnud võimalik abikätt ulatada, aga algul me ei saanud aru, et on abi vaja ja hiljem enam ei osanud küsida.

Mõned märgid kurnatusest on algul ehk isegi naljakad. Oled pidevalt mingis hämus ja detailidele suuremat tähelepanu pöörata ei jaksa. Niimoodi on võimalik, et valad pannile õli asemel Fairyt ja puistad praekartulid kaneeliga üle. Lased lapsel samas pidžaamas käia päeva või kaks, unustad kammimise (meigitooted? Mis need veel on?), koogi ahju (sest ükskõik, kui väsinud Sa oled, ikka on vaja kook ise küpsetada, mitte osta). Leiad pidevalt jäätee tasse – teed endale teed ja sinna see jääb.  Mõni ostetud asi kauplusesse jätta või rahakott koju unustada, olles veendunud, et see on kaasas, vanemale lapsele noorema saapaid jalga panna ja imestada, miks ei mahu… Kui peale pikka otsimist raamatu külmkapist ja kahvli pesumasinast leiad, siis võiks tegelikult mõtlema hakata, kas kõik on ikka hästi.

Järgmine kroonilise väsimuse aste on juba hullem. Hakkad laste peale häält tõstma, sest ei suuda lihtsalt mõista, mida nad tahavad. Või puhked suvalisel hetkel nutma, sest ei saa aru, mida sinult tahetakse. Sisuliselt sama – me ei märka enam detaile ega ole teiste suhtes empaatilised. Isiklikud esmased vajadused on rahuldamata ja korraga ei ole emme enam see hea ja turvaline tuttav vaid hoopis tuim või hüsteeriline võõras. Siinkohal olen tõesti sama asja puhul märganud kahte poolust – suurenenud ükskõiksus kõige ümbritseva vastu või ülim tundlikkus ja olukordade sügavalt isiklikult võtmine. Tegelikult on mõlemad naise tavapärasest olemisest erinevad seisundid, veidrad äärmused, mida kontrollida on suure väsimuse korral ülimalt keeruline.

Kui magamatuse piin edasi kestab, on järgmine aste füüsilise tervise halvenemine. Nõrgenenud immunsüsteem ja sage viirushaiguste põdemine on üks oluline märk. Tunda hakkavad andma ka varempõetud tõved ja ägenevad kroonilised haigused, välja löövad päriliku eelsoodumusega hädad.  Ise lõpetasin südamelihaste põletiku ja päris pika raviskeemiga, mille üks oluline komponent oli – oh üllatust – puhkus.

Siinkohal kutsun üles sellist kuhjunud väsimusega seotud valu ja vaeva ennetama. Kaheteist aasta eest sõin tablette ja korraldasime kodus kogu olme selliselt, et iga päev oli üks tund – 60 minutit – ainult minu isiklik aeg:  jalutamine, lugemine, vannis mõnulemine, kudumine, telefoniga rääkimine – mis iganes isu siis parasjagu oli. See oli püha aeg. See kestis veel mõni aeg peale tabletikuuri lõppu ka, aga siis kadus vaikselt, sest jõudis kätte normaalse unerütmi taastumine. Sain akud muul moel laetud.

Teist ringi noor ema olles olin juba targem ja julgen teistele ka mõnda asja soovitada:

  • Ära ole nii tubli! Kui oled juba mitmeid öid (või kuid) magamata, siis kasuta puhkeaega puhkamiseks. Ära täida seda vannitoa vuugivahede poleerimise või peenramaa kaevamisega.
  • Hoolitse, et saaksid korralikult süüa. Füüsis peab kriisis kauem vastu, kui kõik vajalikud toitained ja vitamiinid on tasakaalus.
  • Lase teistel ka teha. Kui laps oskab midagi juba ise teha, siis las ta teebki, sina vaata ja tunnusta. Laste isa, vanavanemad ja lähedased sõbrad aitavad meeleldi, aga nad enamasti ei oska mõtteid lugeda.
  • Otsi teadlikult positiivset elamust. Loo midagi oma kätega või räägi sõbraga, kellega vestlemine garanteerib mõnusa enesetunde.
  • Huumor aitab enamike hädade vastu kaunis tõhusalt. Viska väike nali oma kasvama hakanud hajameelsuse või abikaasa hämmastava reipuse üle ja pool päeva on selleks korraks päästetud.
  • Teadvusta, et ka see läheb mööda. Esimest korda lapsi kasvatades tundusid kõik rasked hetked fataalsetena – nii on praegu, järelikult nii jääbki olema. Ei jää. Kõik muutub ja üks kriis asendub mõne uue ja huvitavamaga.
  • Räägi kellelgi, et on raske. See ei tee sind nõrgaks või saamatuks. Sellises olukorras oleks igaühel keeruline toime tulla. Jagatud mure on pool muret – ja ehk on kellelgi mõni vahva lahendus välja pakkuda, mis olukorda leevendab.

Niisiis juhtus nii mõnelgi päeval, kui meie teised lapsed väiksed olid, et pakkisin nad masinasse, maandusime ämma-äia juures ja mina pugesin voodisse. Ma ei tea, mida nemad seni tegid – ju lõbutsesid sajaga. Peale paari tundi olin nagu uus ja jaksasin jälle. Ennetasin sellega oma terviseriske, perekriise ja kes teab veel mida.

Muidugi on nippe, kuidas lapsi paremini magama saada, rutiin, toit, aroomiteraapia, füüsiline väsitamine jne. Tasub netist ostida, ideid on hulgim. Ja kui esimesel korral ei tööta, pole vaja kohe lõpetada, lapsed vajavad kohanemiseks aega ja lapsevanemad ka. Meie kahjuks enda omadele magusa une päevakava kokku panna ei osanud. Ja enam ei ürita ka, see kriis on meil nüüd möödas.

Kui teil on mõni noor ema, kes vihjab, et pole kaua magada saanud ja ta teeb juba pisut kummalisi asju, siis andke talle andeks ja kui saate, siis pakkuge külla minnes, et las ta istub jalad seinal, teete ise kohvi –  sest mine tea, mida ta tegelikult sinna kannu puistab…

Artikli autor: Kai Räisa, perenõustaja ja nelja lapse ema