Ultraheliuuring

Ultraheli (edaspidi UH) võeti kasutusele II maailmasõja ajal allveelaevade avastamiseks. Siis selgus, et UH on edukalt kasutatav ka meditsiinis.

Rasedate jälgimisel ja sünnitusabis on UH kasutusel olnud juba 25 aastat.

Kuidas UH töötab?

UH-aparaadi andur saadab välja kõrge sagedusega ultrahelilaineid (3,5-7MHz). Lained läbivad erineva tihedusega inimkeha kudesid erinevalt ja peegelduvad tagasi andurile. Signaalid muundatakse pildiks ekraanil, kus siis reaalajas on võimalik jälgida liikuvat loodet (liigutused, südame töö jm.) ja kõhuõõne organeid (emakas, munasarjad).

Pilt ekraanil on must-valge ja tasapinnaline, ent kõige kaasaegsemad aparaadid suudavad näidata ka kolmemõõtmelist või värvilist pilti.

Kuidas UH-uuringut tehakse?

Selleks on kaks võimalust:

  1. abdominaalne e. läbi kõhukatete
  2. vaginaalne e.tupe kaudne

Kui uuring tehakse varases raseduse järgus, palutakse Sul enne uuringule minekut juua ära 1,5 liitrit vedelikku, et kusepõis saaks üsna täis, see tagab kontrastsuse ja pildi parema kvaliteedi. Kindlasti on lõhkemiseni täis põiega äärmiselt ebamugav oma aega oodata, kui suur häda käes, anna endast arstile märku!

  1. Sul palutakse heita pikali ja paljastada kõht.
  2. Arst paneb veidi spetsiaalset geeli andurile, et paremat kontakti saada ja hakkab anduriga mõõda kõhtu sõitma.
  3. Tupeandur on pulgakujuline, enne tuppe sisenemist paneb arst sellele kondoomi ja geeli.
  4. Arst viib anduri tuppe vastu emakakaela.

Ekraanil on samaaegselt näha must-valge kujutis vaadeldavast piirkonnast (loote luud heledamad, veerohked koed tumedamad). Aparaadi ekraan on enamasti niimoodi pööratav, et saate arstiga samaaegselt toimuvat jälgida. Ei maksa küll arvata, et pildist arusaamine väga lihtne on, aga arst on kindlasti nõus näitama ja seletama.

UH-uuring on valutu ja kiire, vastuse saab kätte kohe. On ka selliseid arste, kes on nõus UH-pildi välja trükkima, nii saad alustada oma lapse pildialbumit juba raseduse algul.

Mida peaksid teadma enne uuringule minekut?

Lase endale seletada uuringu olemust, eesmärki ja vajalikkust, saadava informatsiooni täpsust – selle põhjal saad teha oma valiku uuringu poolt või vastu. Õige valiku tegemiseks pead sa omama kogu informatsiooni – nii poolt- kui vastuargumente! Kuna suurt hulka sellist infot on raske meeles pidada, küsi kirjalikku meelespead.

Kui uuringul avastatakse mingi kõrvalekalle, on Sul õigus ja põhjus saada nõustatud asjade võimaliku edasise käigu kohta.

Milleks ultraheli kasutatakse?

  1. Raseduse varaseks diagnoosimiseks – lootemuna on emakas nähtav juba 4. rasedusnädalal.
  2. Ähvardav raseduse katkemise ja emakavälise raseduse kahtluse puhul – loote südamelöögid on UH-s nähtavad 7.nädalaks, raseduse katkemise kahtlusel otsitakse just südametegevust. Peetunud raseduse ja hukkunud lootemuna puhul südametegevus puudub, samuti võib katkemise ohu puhul näha verevalumit platsenta ja emakaseina vahel(platsenta eraldub emaka seina küljest ja verevahetus ema ja loote vahel halveneb oluliselt või katkeb hoopis). Emakaväliselt (sagedamini munajuhas)kinnitunud lootemuna ei ole võimeline arenema küpseks lapseks ja katkeb sageli varases raseduse järgus, ent on naisele endale eluohtlik, kuna sageli põhjustab suurt verejooksu kõhuõõnde ja vajab enamasti kiiret operatsiooni.
  3. Loote vanuse ja suuruse kindlakstegemiseks – loote keha mõõtmed näitavad tema vanust, keha erinevate mõõtude järgi on võimalik hinnata tema suurust ja kasvu, mis on väga oluline loote üsasisese kasvupeetuse avastamisel ja jälgimisel. Tavaliselt tehakse järgmisi mõõtmisi: biparietaalmõõt, s.o. kahe kiirukühmu vaheline kaugus, reieluu pikkus, s.o. keha kõige pikem luu, näitab loote pikkust, kõhu rist- ja ümbermõõt. Neid kolme mõõtu kasutatakse ka lapse kaalu arvutamiseks.
  4. Platsenta asukoha, küpsuse ja töövõime selgitamine – UH on oluliseks abiks platsenta arengu- ja paigutushäirete avastamisel (näit. platsenta on kinnitunud emakakaela suudme ette, nim. placenta praevia)
  5. Mitmikraseduse diagnoosimine – näitab loodete arvu, paigutust, kasvu jm. olulist.
  6. Lootevete hulk -liigne või vähene lootevete hulk annab põhjuse kahtlustada mitmeid loote arenguhäireid.
  7. Loote väärarengud – õige ajastuse korral (raseduse 16.-20. nädalal) on võimalik usaldusväärselt diagnoosida paljusid arenguhäireid (närvisüsteemi, luude, kõhuõõneorganite jm. ), mis eluks sobimatute väärarengute esinemise korral annab võimaluse raseduse katkestamiseks.
  8. Ultraheli kasutatakse ka mitmete raseduspuhuste uuringute abivahendina(s.o. protseduur teostatakse UH kontrolli all). Proovitüki võtmine platsentast – platsenta e. koorioni biopsia. Seda tehakse loote kromosoomi- ja geenihaiguste diagnoosimiseks. Platsenta tükikese saamiseks otsitakse üles platsenta asukoht, viiakse UH kontrolli all nõel läbi kõhunaha ja imetakse platsenta kudet süstlasse, mis seejärel läheb laborisse täpseks uuringuks. Enamasti tehakse riskirühma rasedatel 10-12. rasedusnädalal, vajadusel ka hiljem.
  9. Amniotsentees – lootevete uuring looterakkude leidmiseks looteveest ja sellest kromosoomiuuringu tegemine. Tehakse raseduse 16.-18. nädalal kas ema ealistel näidustustel( naistel vanuses üle 35 eluaasta on tunduvalt suurem risk saada geneetiliste kõrvalekalletega lapsi) või juhul, kui vereseerumi uuringul (Triple- test) või ultrahelis on avastatud midagi häirivat. Ultraheli kontrolli all otsitakse üles mõni lootevee kogum ja viiakse nõel läbi kõhukatete sellesse ja imetakse väike kogus(20 ml) lootevett süstlasse. Saadud materjal viiakse laborisse, kus toimub lootelt pärit rakkude edasine kasvatamine. Seetõttu läheb vastuse saamisega 3-4 nädalat aega. Amniotsenteesiga kaasneb 0,5-1% naistest raseduse katkemise või põletiku tekkimise risk.
  10. Nabaveeni punktsioon e.kordotsentees – tehniliselt on seda võimalik teha alates 20. rasedusnädalast. Nõelaga proovitakse tabada nabaväädi lähtekohta platsenta pinnal või mõnd vabalt lootevees hõljuvat nabaväädi lingu. Protseduur annab võimaluse uurida loote vere-(punaste ja valgete vereliblede hulk, happe-leelistasakaalu) ja põletikunäitajaid. Samuti osatakse sel viisil juba enne sündi ravida mitmeid raskeid loote haigusi (kehvveresus e.aneemia, reesuskonflikt ), tehes üsasiseselt lapsel verevahetust või -ülekannet.
  11. Doppleruuring – see on uuemal ajal võimalikuks saanud loote seisundi hindamise viis, mis võimaldab mõõta verevoolu kiirust emaka ja nabaväädi ning loote veresoontes.

Millal peaks UH-uuringut tegema?

Raseduse jooksul tehtavate UH-uuringute arv ja sagedus sõltub eelkõige sellest, kas raseduse kulus ja loote arengus on leitud mingeid kõrvalekaldeid. 

Eestis on igal rasedal, kui ta seda ise soovib, õigus vähemalt ühele UH-uuringule, vajadusel loomulikult enamalegi.

Ajaliselt võiks UH jagada kolmeks nii, nagu raseduse kulgu jagatakse:

  1. trimestri e. raseduse esimeste kuude,
  2. trimestri e. raseduse keskpaiga ja…
  3. trimestri e. raseduse lõpukolmandiku uuringud.

1. trimestri UH

Tehakse kas tupe-või kõhuanduriga.
Raseduse normaalse kulu ja raseda hea enesetunde puhul ja riskitegurite puudumisel ei ole enamasti vajalik.

Sageli kasutatakse

  • raseduse kindlakstegemiseks ja loodete arvu määramiseks,
  • lootemuna asukoha ja loote seisundi(südametegevus!) hindamiseks,
  • raseduse kestuse määramiseks lootemuna ja loote mõõtmete hindamise alusel,(kui menstruatsiooni järgi hindamisel tekib kahtlusi),
  • katkenud, peetunud või emakavälise raseduse diagnoosimiseks.

2. trimestri UH

Soovitavalt tehakse raseduse 15. – 20. nädalal kõigile rasedatele – seda nimetatakse ka rasedate skriininguuringuks. Enamasti tehakse kõhuanduriga.

Uuringu eesmärkideks on raseduse kestuse täpsustamine, loote arenguanomaaliate avastamine, platsenta asetsuse, lootevete hulga ja loote seisundi hindamine. Loote vanuse hindamine UH-ga on üsna täpne, aluseks võetakse siin kiiruluude vahelise kauguse ja reieluu pikkuse mõõt.

Määratakse kindlaks platsenta asukoht emakas – raseduse algul on platsenta suhteliselt suur ja võib ulatuda emakakaela sisesuudmeni, raseduse kasvades nihkub see enamasti ülespoole. Seetõttu ei kiirustata platsenta eesasetsuse diagnoosi panema enne viimaseid raseduskuid.

Loote elundite uurimine on võimalik juba raseduse esimesel kolmandikul, kui organite teke on lõppemas, kuid arenguhäirete avastamiseks on kõige soodsam aeg just 16-18. rasedusnädal. Võimalike anomaaliate avastamine ongi selle uuringu kõige olulisem osa. Kogenud uurija vaatab süstemaatiliselt üle kogu lapse keha – pea, jäsemed, selg, siseelundid. Kaudseteks väärarengutele viitavateks tunnusteks võivad olla lootevete rohkus või vähesus, loote liikumatus, jäsemete või keha väärasendid, nahaalune turse või vedelikukogumid kohtades, kus neid olema ei pea, loote märkimisväärne kasvupeetus.

Juhul, kui UH-uuringul avastatakse mingi kõrvalekalle, soovitatakse täiendavaid uuringuid. Kui väärarend leitakse olevat väga raskekujuline ja eluks sobimatu, võidakse soovitada raseduse katkestamist. Igal juhul oled lõplik otsustaja Sina ise ning otsuse saad teha vaid põhjalikku infot omades. Otsuse tegemine on sageli ka psühholoogiliselt raske, küsi kindlasti nõustaja abi!

3. trimestri UH

Uuring teostatakse raseduse 32.-34. nädalal, enamasti siis, kui eelmisel uuringul tekkis vajadus loote või platsenta seisundit täpsemalt jälgida.

Hinnatakse loote vanust ja oletatavat kaalu, tema seisundit ja paigutust emakas, lootevete hulka, platsenta asukohta ja struktuuri. Kindlasti pööratakse ka tähelepanu võimalikele väärarenditele(mao, soolte, kuseelundite), mis eelmisel, skriininguuringul ei pruukinud olla nähtavad.

Kas UH-uuring on turvaline?

Ultraheli on meditsiinis kasutatud juba pika aega, ilma et oleks suudetud tõestada selle meetodi olulisi kõrvalmõjusid. Loomulikult ei julge ilmselt ükski uurija välistada, et ultraheli ei avalda mõju pikemas perspektiivis – järgmistel põlvkondadel.

Laborkatsete käigus on väga suurtes kogustes ultraheli saanud katseloomadel avastatud rakumuutusi, kuid sellistel puhkudel on saadud doosid märgatavalt ületanud neid, mida inimloode tavaliste UH-uuringute ajal saab. Samas nähakse, et väikesed looted püüavad uuringu ajal anduri alt põgeneda ja suuremad üritavad end lainete eest ära pöörata.

Praeguseks on küll ilmselt selge, et põhjendatult kasutatud UH ei ole lapsele kahjulik ja on väga palju tänuväärseid võimalusi pakkuv uuringu meetod. Samas, uudishimu saamaks teada lapse sugu, ei peaks küll olema põhjus UH-sse minekuks.

Kui täpne on UH?

Kuna mängus on kolm osapoolt – masin, uurija ja uuritav, ei ole 100%-line kindlus kuigi tõenäoline. Olulist osa mängib siin kindlasti uurija kogemus, täpsus ja põhjalikkus. Seega on olemas võimalused nii vale-positiivseteks kui -negatiivseteks tulemusteks, mis kahtlusel nõuavad korduvat uuringut.

Kes teeb UH-uuringut?

Eestis on nendeks enamasti kogenud radioloogid või naistearstid. On naistearste, kes valdavad tehnikat ja teostavad kõik uuringud ise, on ka neid, kes annavad vastuvõtul saatekirja uuringuks spetsiaalses kabinetis.