Teie laps on eriline

Me näeme oma lapse esimest naeratust ja see täidab meie südame rõõmuga. Kelle nägu ta on? Ema või isa nägu või hoopis iseenda moodi? Kelleks ta kunagi saab? Väike inimene haarab jõuliselt meie sõrmest kinni ja sellest võib järeldada, et ta on eriline laps.

Tal on iseloomu. Ajapikku me unustame, kuidas imestasime tema joonistatud hobuse üle, mis oli täiesti juhuslikult vanaisa nägu. Ja ka selle, kui ilusa luige ta isale sünnipäevaks voolis. Kuhu see luik nüüd jäigi? Meid häirib see, et ta kirjutab vigadega… mina tema eas oskasin juba… Stopp!

Ärge võrrelge oma last iseendaga tema eas või teiste lastega tema sõpruskonnast. Mis siis sellest, et teie laps kirjutab vigadega, ta on ju alles kuueaastane. Selle eest on ta väga leidlik, nutikas, joonistab hästi, on hella südamega. Loeb soravalt ja oskab… No kõike ma küll ette ei ütle! Kui teile tundub, et teie lapses pole midagi erilist, peaksite paremini vaatama.

Ta on eriline viisil, kuidas ta naeratab, kuidas pead pöörab, kuidas ta imestab maailma asjade üle ja kui kergesti oskab leida lahenduse suure inimese suurele probleemile. Ta on eriline viisil, kuidas ta laulab. Ta laulab omal viisil. Maailm on tema jaoks täis saladusi, ta elab iseenda maagilises maailmas.

Ta mõistab meid paremini, kui aimata oskame. Ta paneb tähele rohkem, kui meie tema eas, tema kõrvad kuulevad vanaema ohkamist lõunalauas keset jutuvada ja ta libistab oma käe vaikselt vanaema pihku ja sosistab: “Ma pean meeles, et sa tahtsid apteegist leesikateed.”

Mitte mänguasju, vaid aega, mitte kahte-kolme huviringi, vaid jalutuskäiku ja vestlust emaga, koosolemise, koostegemise rõõmu isaga vajab meie silmatera. Mitte käske-keelde vaid küsimusi: “Mida sina arvad? Kuidas sina teeksid?” Nii kasvab meie laps eriliseks. Ta ju sündis erilisena. Kas kiitsite oma last, et ta kirjutas nii pika sõna täiesti veatult? No näed siis! Ta oskab ka seda kunsti!