Taastumine pärast keisrilõiget

Meditsiini areng võimaldab 20. sajandi lõpu lapsel ellu jääda ka neis tingimustes, kus see varem võimalik polnud. Põhjustest olenemata vajavad mõned lapsed sündimisel abi ja ellujäämiseks keisrilõiget. Keisrilõikega emaks saanutel on aga selja taga eriline kogemus, mis lahtimõtestamist ja elukogemuste mosaiiki sobitamist vajab.

Mida Sa tunned, vastne “keisri-ema”?

Sünnitus on naisele müstiline kogemus, milles elu ja surm põimuvad tabamatus tähenduslikkuses. Keisrilõige kui paratamatu sekkumine kannab endas vastandlikke tundeid. Selles on abitu alistumine, jõuetuse tunne. Teisalt aga trotslik vastuhakk, võit ähvardava surma üle.

Niisama erinevalt võivad ka emad keisrilõike kogemust tajuda. Kui kõigi raskuste ja tervisehädade kiuste aitab arstiteadus sündida kauaoodatud lapsel, siis kuulub keisrilõige emaks saamise ime juurde. Planeeritud lõikuse eel on enamasti ka piisavalt aega seda mõtet kaaluda ja omaks võtta.Sageli otsustatakse erakorralise lõikuse vajadus alles sünnituse käigus ja siis võib vastne ema tunda peale lapsesaamise rõõmu ka pettumust ning ängistust. Sarnasest olukorrast leidsin end minagi, kui mu esimene laps, nüüd juba pea murdeealine poiss, keisrilõike abil ilmale aidati. See kogemus sundis mind muutma kujutlust iseendast. Olin end selle hetkeni päris terveks ja tugevaks pidanud – raske oli mõista, miks minu ja mu lapsega nii pidi juhtuma. Tundsin end otsekui elueksamil läbikukkununa. Hale oli endast ja hirm – mida see minu ja lapse tervisele tähendab ja mida kaasa toob? Kas ma saan veel lapsi? Kas olengi määratud lõikuse teel lapsi ilmale tooma?Keisrilõike järel on emadel sagedamini depressiooni, mille üheks põhjuseks võib olla rahulolematus enese ja oma sünnitusega. Hingesegaduses ema on tänulik targale ja taktitundelisele vestluskaaslasele, kelle abiga eneses selgusele jõuda ning hirme ja ärevust leevendada.

Kuidas Su keha taastub?

Keisrilõike järel oled äsjasünnitanud ema ja lisaks ka operatsiooni läbiteinud patsient. Oled üsna väsinud ja lõikushaav nõuab tähelepanu. Haavavalu on tõenäoliselt kõige tülikam teisel-kolmandal päeval pärast lõikust. Õmblused eemaldatakse kõhunahalt enamasti kaheksandal päeval ja kui kõik on korras, siis võid päev hiljem haiglast koju minna.

Loomuliku sünnituse järel paranevad haavad ja marrastused sünnitusteedes tavaliselt mõne nädalaga ja kuu või kahe pärast tunneb sünnitanu end jälle endisena. Keisrilõike tõttu oled neist vigastustest küll pääsenud, kuid lõikushaav alakõhus ei luba end nii kiiresti unustada. Kuigi esmane haavavalu taandub ja haiglast koju jõudes suudad lapsega toimetada, on haav siiski kaua valulik. Last kõhul hoida hästi ei saa ja imetamisel tahaks otsida vähem koormavaid asendeid. Ka siis kui kõndima õppiv põnn jalgupidi ema kõhul trampida üritab, annab lõikushaav ikka veel tunda. Tavalisegi sünnituse järel taastuvad naised erinevalt. Lõikuse järel on figuuri taastumine paratamatult aeganõudvam. Ka kõhulihaste taas tahtele allutamine võib tunduda raskena. Oluline on anda endale aega ja mitte kiirustada end vormi treenima. Vaagnapõhja- ja kõhulihaste verevarustust soodustavad harjutused on aga omal kohal, sest nii paraneb haav ühtlasemalt. Kõhuseina haava sisemiste kihtide paranemine võtab kauem aega ja vähemalt esimestel kuudel ei tohiks endale järskude jõuliste liigutustega ja raskuste tõstmisega liiga teha. Kindlasti on sel ajal vaja leida abi ka lapsevankri tõstmisel ja autotooli kandmisel.

Kas keisrilõike järel võiksid järgmised lapsed loomulikul teel sündida?

Tänapäevase operatsioonitehnika juures ei ole eelnenud keisrilõige põhjuseks, miks järgmised lapsed ei võiks loomulikul teel sündida. Ja enamasti nad sünnivadki ise – nagu ka minu kaks nooremat last. Teatud risk muidugi jääb, kuid sellega peaks arvestama enamiku günekoloogiliste operatsioonide puhul. Kuna arm on emaka õrn koht peetakse sünnitusel suurimaks ohuks võimalikku rebendit. See on tõeliselt ohtlik nii emale kui lapsele, kuid võimalus selleks on kaduvväike. Sünnituse järel tõmbub emakas kokku ja arm emakal paraneb reeglina väga hästi. Järgmist last oodates võib lasta emakaarmi ultraheliga kontrollida.

Mida tunneb laps?

Kui aastaid tagasi peeti keisrilõikega sündimist lapse jaoks eriti heaks ja leebeks viisiks, mis säästab teda võimalikest sünnitraumadest, siis tänapäeval ollakse veendunud vastupidises – sünnitusteede läbimine on tervele lapsele oluline, kuna see valmistab last ette maailmaga kohtumiseks. Sellisest füüsilisest ja hormonaalsest ergutusest ilmajäänud lapsele on eriti oluline ema lähedus, tema puudutused ja hellitused, nahakontakt. “Keisrilaps” tahaks väga süle- ja kaisulaps olla. Erilist lähedust ja turvatunnet pakub lapsele rinnaga toitmine. On hea, kui seda rõõmu saab talle kaua lubada. Isa on keisrina sündinud lapse jaoks samuti tähtis. Just isa saab last lõikusest toibuva ema lähedal hoida ja hoolitseda, et vastsündinu ei peaks emast eraldatuna haigla lastepalatis ootama.

Raske on hinnata keisrilõike tegelikku mõju lapse psüühikale ja isiksuse arengule. Usutakse, et laps on sünnituses aktiivne osaleja ning lõikus võib ta ilma jätta elu esimesest suure saavutuse rõõmust. “Keisrilapsel” võib tulevikus olla hapram eneseusaldus, ta võib vajada rohkem toetust ja julgustamist. Põhjuseid aimates on kergem mõistev olla. See ei ole midagi, mida helluse ja armastusega ei saaks leevendada.

Lõpetuseks tahaksin kinnitada – hoolimata ebatavalisest sünnitusest oled Sa tavaline ema, parim oma lapsele. Usun, et iga juhtumine on millekski vajalik. Milleks just, seda saad vaid Sina ise tunda. Aidaku see äratundmine Sul iseendaga rahu teha ja segamatult emarõõme nautida!