Sünnituse ajal sagedasti esinevad olukorrad

Emakakaela avanemise jälgimine

Emakakaela avanemise jälgimine sünnituse ajal annab olulist informatsiooni sünnitustuhude efektiivsuse kohta. Meditsiinilisest vaatenurgast algab sünnitus siis, kui emakakael hakkab avanema. See, kuidas sünnitaja tajub ja talub sünnitustegevust on individuaalselt väga erinev. Naine võib ka sünnituseelseid emaka kokkutõmbeid tunda valulikena. Samal ajal on sünnitajaid, kes ei tunneta sünnitustegevust valusana (sünnitavad ilma valudeta ~1/100 sünnituse kohta). Seega on tuhude tekkimine küll tõenäoline märk sünnituse algamisest, aga tõelise kinnituse sünnituse alguse kohta saame, kui tuhude tulemusena hakkab emakakael avanema.

Kuidas emakakaela avatust mõõdetakse?

Emakakaela küpsuse (valmisolek sünnituseks: emaka kael lüheneb ja pehmeneb, millega kaasneb limane eritis) ja avatuse jälgimiseks teeb naistearst/ämmaemand sünnitajale vaginaalse läbivaatuse. Viies kaks sõrme tuppe, leiab läbivaataja sõrmeotstega emakakaela servad. Sõrmede vahelist kaugust hinnates saadakse teada emakakaela avatus sentimeetrites.

Esimene vaginaalne läbivaatus tehakse kohe pärast sünnitusmajja saabumist. Vaginaalset vaatlust korratakse umbes iga 6 tunni järel. Vajadusel võib teha läbivaatust ka sagedamini. Ka pärast lootevete puhkemist tehakse alati vaginaalne läbivaatus.

Vaginaalse läbivaatuse tulemuste põhjal hinnatakse sünnitustegevuse efektiivsust. Saadakse teada, kui palju on emakakael avanenud tuhude algusest saadik. Näiteks, kui Sinu tuhud algasid viis tundi tagasi ja emakakaela avatuseks mõõdetakse vaginaalsel vaatlusel 5 cm, saame emakakaela avanemise kiiruseks 1 cm tunnis. Pärast kahte vaginaalset vaatlust on võimalik ligikaudselt ennustada sünnituse kestvust.

Kõik vaginaalse läbivaatuse tulemused – emakakaela küpsus, avatus, lapse pea asetus kantakse tabelisse, mida nimetatakse partogrammiks. Partogrammi abil on kerge jälgida sünnitustegevuse vastavust normidele ja vajadusel sünnitust kiirendada.

Veepõie purunemine või avamine

  • Raseduse lõpus on lootevett 500-1500 ml.
  • Lootevesi vaheldub 4-6 tunni järel
  • Lootevesi on lapsele steriilne turvaline keskkond
  • Lootepõis kaitseb sünnituse ajal lapse pead (ees asetsevat osa) ja vähendab sellele sünnitusel tekkivat survet.

Millal peab looteveed avama?

  • Kui on vaja diagnoosi kinnitamiseks näha lootevete värvi. Normaalselt on looteveed selged ja värvitud. Hapnikuvaeguse puhul satub lapse kaka (mekoonium) lootevette, muutes need roheliseks. Rohelised looteveed on beebi ohuseisundi märgiks. Pöördu kiiresti sünnitusmajja, et lasta jälgida lapse südamelööke (v.t. lapsesüdame töö jälgimine).
  • Harvem avatakse looteveed lapse üsasiseseks vereproovi võtmiseks või lapsele otsese anduri paigaldamiseks.
  • Kui lootekestad on jäigad ja venimatud ning takistavad loote pea laskumist sünnitusteedesse.

Siiski on paljude uurijate poolt avaldatud arvamust, kas lootevete avamine ei põhjusta just seda situatsiooni, mida soovitakse vältida s.o. loote distressi ja hapnikuvaegust. Puuduvad korralikud uurimistööd lootevete avamise kasulikkuse ja võimalike tüsistuste kohta.

Looteveed avatakse vaginaalse läbivaatuse ajal, sõrmede kontrolli all spetsiaalse instrumendi abil. Lootevete avamine ei ole valus ei emale ega lapsele. Pärast lootevete avamist ei ole laps enam kaitstud väljast poolt emakat tuleva infektsiooni eest. Seetõttu on soovitav sünnitus lõpetada 12 tundi pärast lootevete avamist või puhkemist.

Lootevee puhkemine

Tehti uurimus England National Childbirth Trust’i poolt. Uurimisgruppi kuulus 517 ema kelle vete puhkemist jälgiti.

  • 34% emadest puhkesid looteveed enne sünnituse algust või sünnituse algstaadiumis
  • 66% olid veed alles avanemise lõpufaasis, neist 34% täieliku emakakaela avatuse korral. 20% väljutusperioodi (presside) alguses 12% lastest sündis koos lootevetega. Vanasti öeldi selle kohta “sündis õnnesärgis”. Vete avamine ei tohiks olla rutiinne, sest lootevesi kaitseb last infektsiooni eest ja muudab sünnituse pehmemaks.

Kui lootevett eraldub ~100-200ml viitab see sellele, et lapse pea on juba laskunud vaagnasse, jagades veed eel- ja järelveteks. Sellisel juhul “tulevad ära” ainult eelveed ja lootekestad on ilmselt purunenud emakakaela kohalt.

Kui lootevett tuleb “supilusika” ehk “tilkhaaval” on ilmselt tegemist lootevee põie kerge rebendiga s.t., et looteveepõis on purunenud kõrgemalt, mitte emakakaela kohalt ja lootevesi uuristab emaka kokkutõmmete ajal endale kestade vahel teed. Veepõie kergele rebendile ei pruugi kohe järgneda sünnitustegevus.

Kui vett tuleb rohkesti ~500 – 1000ml, on lapse pea veel fikseerumata (ei ole laskunud), lootekestad on ilmselt purunenud emakakaela kohalt. Sellise lootevee puhkemise puhul on oht, et nabaväät jääb loote ja sünnituskanali seina vahele ning võib häirida lapse vere- ja hapnikuvarustust läbi nabanööri. Sõida kohe haiglasse ja lase kuulata lapse südamelööke.

Lapse südame töö jälgimine

Lapse südame tööd jälgides saame hinnata lapse (tervislikku) seisundit sünnitusel. Lapse jaoks muutub olukord sünnituse jooksul pidevalt: emaka kokkutõmbudes saab laps vähem hapnikku, emakasisene rõhk muutub tuhude ajal, beebi peale langeb sünnitusteede surve, nabaväät võib pitsuda ja palju muud. Lapse südamelöökide jälgimine võimaldab meil saada teada, kuidas laps end antud hetkel tunneb. Lapse südamelööke võib kuulata spetsiaalse puust toruga või kasutades elektroonilist seadet – kardiotokograafi.

Kardiotokograaf (KTG) töötab ultraheli põhimõttel, registreerides samaaegselt kahe kummirihmaga sünnitaja kõhule kinnitatud anduri abil lapse südamelööke ja emaka kontraktsioone. Lapse südame normaalne löögisagedus on 120-160 korda minutis.

Esimene KTG tehakse kohe pärast sünnitusmajja saabumist. 20-30 min jooksul registreeritakse lapse südametööd. Kui kõik on korras, korratakse seda protseduuri 6 (osades sünnitusmajades 2-3) tunni järel. Vahepealsel ajal jälgib ämmaemad loote südamelööke puutoru või doppleri abil 30 minutiliste intervallidega.

Sünnituse induktsiooni või stimulatsiooni korral on vajalik lapse pidev ehk alaline jälgimine KTG abil. Samuti rakendatakse vajadusel lapse alalist jälgimist teiste ohuseisundite puhul.

Lahkliha rebend või lõige / emakakaela kontrollimine pärast sünnitust

Mida lõõgastunum on sünnitaja seda vähem pingestatud on sünnitus. Rebeneda saab ainult pingul kude. Pingeid tekitavad hirm ja valu. Räägi oma hirmudest perekoolis või oma ämmaemanda/arstiga. Püüdke leida lahendusi sinu probleemidele ja hirmudele. Ka valu vastu on rohtu!

Rebendite tekkimise oht väheneb tunduvalt kui kasutad vertikaalseid asendeid, ei pressi vaid “hingad” lapse välja. Nii laskub laps aeglasemalt ja sünnitusteed annavad paremini järgi. Lahkliha ei ole loodud mitte lapse sündi takistama vaid pehmendama. Järkjärgult lapse pealt tagasi nihkudes, soodustab lahkliha sujuvat sündi. Mõtle, milline rõhkude vahe on sünnitusteedes ja väljas!

Lahkliha rebendeid aitavad vältida:

  • rasedusaegne vaagnapõhja lihaste treening
  • lahkliha venitus või massaaž 1 kuu enne sünnitust mandli- või oliivõliga
  • kui lapse seisund võimaldab (südametegevus on korras) ei tohiks väljutusperioodis kiirustada. Lapse sujuval ja aeglasel edasiliikumisel sünnitusteedes on kahjustusi vähem nii emal kui beebil.

Lahkliha lõiget ehk episiotoomiat

kasutatakse ainult hädaolukorras, väljutusperioodi lühendamiseks või kiirendamiseks, et vältida lapse hapnikuvaegust.

Episiotoomia on kirurgiline protseduur, millel on oma riskid. Iga episiotoomia peab olema põhjendatud. Episiotoomiate protsent ei tohiks olla üle 10% kõigist sünnitustest.

Varem usuti, et lahkliha lõige hoiab ära suurte lahkliha rebendite tekke, väldib probleeme hilisema emaka allavaje ja uriinipidamatusega, kaitseb last pika väljutusperioodi probleemide eest, nagu hapnikuvaegus ja pea traumad. Samuti arvati, et lõikehaav paraneb kiiremini kui rebend. Tänapäeval pole ükski neist väidetest leidnud meditsiiniteaduslikku põhjendust.

Alati pole küll võimalik vältida lahkliha rebendit, aga peaaegu alati peaks olema võimalik vältida lahkliha lõiget.

Emakakaela kontrollimine pärast sünnitust

Eestis kontrollitakse kõigil esmasünnitajatel sünnitusjärgset emakakaela terviklikkust. Selleks peab sünnitaja heitma günekoloogilisse tooli. Instrumentide abil ja silma kontrolli all vaatab arst / ämmaemand, kas sünnituse käigus on tekkinud emakakaela rebend. Vajadusel rebend õmmeldakse. Olenevalt rebendi suurusest ja sünnitaja soovist tehakse õmblus kas lokaalse või üldanesteesiaga. Õmblemisel kasutatakse resorbeerivat õmblusniiti – nii, et niite ei ole vaja hiljem eemaldada.

Korduvsünnitajal kontrollitakse emakakaela terviklikkust, kui:

  • Veritsuse iseloom viitab emakakaela rebendile
  • On olnud ülikiire sünnitus. Kiire sünnituse puhul ei jõua koed venida ja võivad tekkida sünnituseteede rebendid või traumad.

Kasutatud kirjandus:

  • Eesti Naistearstide Seltsi soovitused sünnituse juhtimiseks 13.11.98
  • “Uue elu algus.” Ülle Liivamägi 1995
  • sünnitusabi ja günekoloogia 1997
  • Obstetriikka (Soome 1992)
  • Guide to Effective Care in Pregnancy Childbirth (Oxford 1995)