See osa beebiootusest, millest tihti ei räägita

Allikas: Internet

Kui paar on lapse saamist pikalt planeerinud, selleks ettevalmistusi teinud ja rasestumisvastaste vahendite kasutamisest loobunud, on üsna suur tõenäosus, et ühel hommikul kõlavad kilked – triibud!!!

Positiivne rasedustest tekitab ülevaid emotsioone, hakatakse mõtlema, kellele ja millal uudist rääkida, kui kiiresti arsti juurde minna; mõtisklema, kas sünnib poiss või tüdruk, võib jõuda isegi lasteaia valikuni välja. Kõik tundub täiesti ideaalne ja imeilus.

Mõne nädala pärast hakkab tulevasel emal halb (kui ei hakka, siis siiralt, palju õnne!). Nii halb, et süüa ei saa mitte midagi. Külmkapi ustki ei ole võimalik avada, aga ometi tahaks kogu aeg midagi näksida. Ammukuuldud hommikune iiveldus kestab terve päeva, vahel öö ka.  Rõve maitse on kogu aeg suus nagu oleks mingi mürgitusega kimpus. Hästi maitseb vaid hapukapsa võileib, ilma võita muidugi. Sobib ka veebruarikuine rabarber ja krevetid pähklikreemiga. Enamikes kohvikutes neid aga ei pakuta.

Lõhnad, oo, jumalikud lõhnad. Bensiiniaroom tanklas võib olla eriti mõnus. Mees saab soovituse mitte üle kümne liitri korraga tankida, siis saab homme jälle nuusutama tulla. Abikaasa kolm päeva kantud T-särk võib ka mõnus olla (või ka üldse mitte). Kotletid ja vorstid aga hoidku palun mõnda teise dimensiooni, need haisevad võikalt, piimast ja kalast ei maksa rääkidagi.

Mingid helid häirivad eriliselt kohe. Viiulimuusika, mis varem lõõgastas saeb täiega ajju ja tekitab soovi üle rõdupiirde viskuda. Naabri koera haukumine paneb tahtmise kaasa ulguda.

Ja oh seda väsimust! Selline tunne, et magaks 18 h päevas ja ka sellest on veel vähe. Tekib küsimus, et kuidas on üldse võimalik olla nii väsinud ja kurnatud koguaeg. Ka see on täiesti loomulik osa esimesest trimestrist ja osalt ka teisest trimestrist. Sinu kehal kulub väga palju energiat, et harjuda uue olukorraga ning kasvatada seda pisikest uut elu Sinu kehas.

Keha on üleüldse nii imelik – rinnad paisuvad, kõht puhitab, põis nöögib, jalad valutavad. Nii vara ei ole see kõik ju normaalne? Või on?

Lisaks füüsisele ei tundu ka psüühika päris hästi toimivat. Tahaks nutta, naerda, vaikida, rääkida, armastada ja vihata kõike samal ajahetkel.  Miks pisar tikub silma, kui päike särab? Ja siis jälle, kui vihma sajab? Kas mu mees ikka armastab mind ja meie last piisavalt? – põhjus nutta igal juhul.  Kas minust saab hea ema? – pisara koht. Üks võõras vaatas mind bussis täiesti vihkava näoga, miks ta küll niimoodi tegi? – lahistaks selle peale. Ämm saatis meile veerand siga – kindlasti tahab mu selle toore liha haisuga hulluks ajada!

Tahan-ei taha võitlus käib pidevalt. Jaa, ma tahan süüa, enam ikka ei taha. Peata ruttu auto, vajan metsapeatust, ei enam mitte. Tahan seda, teist ja kolmandat, ei, ma ei jonni, tahangi kassipoega! Ah et mis ma temaga teen? Lakun muidugi! Rasedal endal ei ole oma soovide veidrustest ja vastuolulisusest üldiselt aimugi ja see on kõrvalseisjate töö piisaval hulgal mõistvust genereerida.

Draama draama kannul. Pettumus sellest, et ei suudeta olla sale imekaunis ja särtsakas rase võib olla meeletult raske kandam. Ideaalis ei võta ükski rase üle 12 kg juurde, ei tunne valusid ei enne ega pärast sünnitust ja on pidevalt uduroosas õnneuimas. Reaalsuses vaatab aga ühel hetkel peeglist vastu okstriibulises pidžaamas kammimata nutunaine. Kui keegi meid selle eest hoiataks, siis me ei usuks. Evolutsioon on lasknud ajul niimoodi kujuneda, et laste saamine peab midagi kirgastavat ja lootusrikast paistma. Liik peab edasi kestma. Seega soovime südamest õnne kõigile, kes rasedusi ilma eriliste vaevusteta läbi teevad ja püüame panna ritta mõned väiksed sammud, mida saad enda jaoks ära teha.

  • Teadvusta, et hormoonid teevad oma tööd. Nad kasvatavad Sinu kõhus kahest nähtamatust rakust inimest. See ei saa ju liiga lihtne olla, mis?
  • Söö regulaarselt. Hoia midagi suupärast alati käeulatuses, sest veresuhkru tõusmist ja langemist reguleerivad ka hormoonid ja väike näks võib päästa päeva.
  • Joo piisavalt. Kui tavaline vesi ei maitse hetkel, siis proovi lisada sidrunit või külmutatud marju.
  • Rasedus ei ole haigus, isegi kui seda on kogu eelnevat lugedes raske uskuda. Liikumine värskes õhus aitab püsida tervena. Liitumine mõne beebiootajate grupivõimlemisega annab lisaväärtuseks võimaluse just hetkel sarnases olukorras olevate naistega suhelda.
  • Uuri oma hirme – räägi rasedusnõustaja või ämmaemandaga oma ebakindlusest ja murekohtadest seoses raseduse, sünnituse ja emadusega üldse.
  • Liigne muretsemine ei ole hea. Kui Sul on olnud varasemalt raseduse katkemisi, võid olla ette väga mures. Otsi ka sellisel juhul kindlasti professionaalset abi. Võib-olla tegeled veel eelmise lapse leinamisega ja vajad abi.
  • Suhtle oma naissoost lähedastega. Räägi võimalusel oma ema ja vanaemaga. Vahel juhtub, et ühe pere naised reageerivad lapseootusele sarnaselt. Tuge võid leida ka siis, kui Sul on teisiti, kui neil omal ajal – Sa oled nüüd igatahes naiste hulka vastu võetud, päriselt kohe!
  • Kuula teiste jutte uudishimu, kuid mitte automaatse omaksvõtuga – Sinu rasedus on tegelikult ainult Sinu oma, sest see toimub Sinu kehas. Teised ei saa Sulle öelda, mida tundma pead või ei pea.
  • Püüa olla objektiivne. Küsi abikaasalt, kas tema ka tunneb rünnakut, kui Sulle paistab, et keegi on Sind rängalt solvanud või rünnanud. Rasedana oled eriliselt suures kaitses ja kõlvalseisja sõbralik märkus võib isiklikuks tragöödiaks kuhjuda. Mees aitab Sul ehk asju rahulikumalt võtta.
  • Poputa ennast. Positiivne teatri- või kinokülastus loob meeleolu ja beebiootel naine vajab häid emotsioone väga. Armsad sõbrad, pereliikmed, raamatud – leia oma pai.
  • Käi kodunt väljas. Paljud rasedad ütlevad, et kodunt väljas on neil palju vähem paha olla. Kodus oksendab, nädal reisil on kõik hästi ja siis kodus jälle oksendab… Selle peale kostetakse, et kõik on peas kinni, aga ega rasedale siis uut pead saa anda.

See läheb mööda. Ausõna. Hiljemalt lapse kolme aastaseks saades oled juba jälle täiesti normaalne.  Kõlab mõnitusena, aga tegelikult on kolm aastat Su elus üsna üürike hetk. Ja kuna rasedusele järgneb sünnitusärevus, siis võib tulla sünnitusjärgne masendus, siis rinnast võõrutamise stress jne. Kriis ajab kriisi taga nagunii. Seega võid loota, et umbes kolme aasta pärast kohtud oma vana minaga taas. Kui just vahepeal teise lapse ootusega õnnistatud ei saa. Palju lapsi meile! Nad on meie eluõied ja iga ebamugav, iiveldav, halb või nutma ajav hetk on kõike seda väärt, kui ühel hetkel Su kullapai Sulle oma siiraste silmadega otsa vaatab ja ütleb: “Emme!”.

Artikli autor: Kai Räisa, perenõustaja ja nelja lapse ema