Raud – kas võtta või jätta?

Miks võiks info raua kohta olla oluline?

Esiteks o­n raua teema kohta üsna palju infomüra, kuid vähe tõenduspõhiseid kokkuvõtteid, eriti populaarteaduslikes väljaannetes. Teiseks o­n tegemist elutähtsa mineraaliga. Kolmandaks o­n tegu eluohtliku mineraaliga. Neljandaks o­n raua mõju salakaval ning pikaajaline, seega ülimalt raskesti iseseisvalt hinnatav.

Kokkuvõte siinsest tekstist juba alguses neile, kes kaugemale ei loe: raua liigsus organismis o­n ohtlikum kui kerge vaegus. Rauavaegust saab diagnoosida laboratoorselt, ka perearsti tasandil. Seega o­n suhteliselt mõttetu ja potentsiaalselt ohtlik tarvitada raualisandeid “igaks juhuks”.

Miks o­n raud ohtlik?

Raud o­n väga reageerimisaldis metall, mis tähendab, et ta seostub kergesti biomolekulidega, mille funktsiooni ta seeläbi võib muuta (nii aktiivsemaks kui inaktiivsemaks või ka valesti tegutsevaks). Kombinatsioonis hapniku ning hapnikku sisaldavate ühenditega (näiteks vesinik peroksiid, mida toodavad paljud rakud) o­n kahevalentne raud aga organismi võimsaim oksüdatiivne stressor (pro-oksüdant). Oksüdatiivne stress, mida teadus defineerib oksüdatiivsete stressorite ülekaaluna antioksüdantide suhtes ning millega ähvardab suur hulk telereklaame, o­n põhiliselt hapniku- ja lämmastikupõhiste vabade radikaalide jt. reaktiivsete osakeste liig, mida ei ohjelda piisav kogus antioksüdatiivse süsteemi osalisi. Vabaradikaalsed protsessid aga o­n raskesti juhitavad ning liias kindlalt haigusi tekitavad (loetelu vt.järgnev lõik). Raua pro-oksüdantsust suurendab ka vitamiin C. Näiteks kui mingis preparaadis o­n koos vitamiin C ja kahevalentne raud, siis vähemalt 95% sellest rauast (st. mitteimendunud osa) kahjustab aktiivselt seedetrakti limaskesta. Inimesel võib tekkida iiveldus, kõhulahtisus või kõhukinnisus, isegi seedetrakti haavand. Juba imendunud raud (ükskõik, millises vormis ta algselt manustati), deponeeritakse aga organismis ega pääse sealt kuhugi. Raud ei eritu klassikalises mõttes (st. uriini, sapi või higiga), ta lahkub organismist ainult vananenud rakkudega või verekaotusega.

Kui aga rauda o­n organismis palju, o­n suurem risk süsteemse oksüdatiivse stressi arenguks ning seeläbi haiguste tekkeks, mille arengus o­n roll oksüdatiivsel stressil (Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi, ateroskleroos k.a. südame isheemiatõbi, kroonilised põletikud, diabeedi tüsistused jne). Kerge rauavaegus pole üldjuhul ohtlik, mida aga sugugi ei julge väita raualiia kohta.

Kas o­n siis vale väita, et raud o­n terve olemiseks hädavajalik?

Loomulikult mitte. See o­n lihtsalt ainult pool tõest. Raud o­n vajalik nii hapniku transpordiks kudede vahel (hapnik seostub just hemoglobiini koostises oleva rauaga) kui rakuhingamiseks (mitokondrites). Rauda sisaldavad paljud olulised ensüümid, mille ladusa tööta häirub rakkude normaalne funktsioon. Tõelist rauapuudust, sealhulgas rauapuudusaneemiat, o­n igal juhul mõttekas korrigeerida. Lihtsalt enne tuleb see kindlasti adekvaatselt diagnoosida. Korrigeerimise endaga o­n juba nii, et sõltuvalt situatsioonist saab valida erinevate viiside vahel (alustades liigse kao lõpetamisest, aeglasest lisamisest toiduga kuni veeni süstimiseni välja). Nagu paljude asjadega, o­n ka rauaga nii, et mõõdukus o­n mõistlik, st. ilma ei saa ja palju teeb ka paha.

Millal võiks arvata, et inimesel o­n rauapuudus ja pöörduda arsti poole?

Tegelikult o­n nii, et ei rauavaegusel ega raualiial ole ühtki spetsiifilist tunnust. Sellest, et võib olla aneemia (mille üheks sagedasemaks põhjuseks o­n rauavaegus) saab aga teatud staadiumis aimu selle järgi, et inimene o­n kahvatu, väsinud ning suhteliselt väikesel koormusel tekib südamepekslemine. Võib ka olla, et viirushaigused o­n sellisel inimesel suhteliselt sagedased. Et aga loetletud tunnused esinevad ka paljude teiste haiguste ja seisundite puhul, ei ole laboratoorse analüüsita diagnoosipanek võimalik. Esmased analüüsid saab teha perearst (või ka raseduse kulgu jälgiv günekoloog ja ämmaemand), sagedasemad rauavaeguse põhjused selguvad samuti esmatasandi analüüsides/ uuringutes. Enamasti ei ole eriarstlikud uuringud vajalikud, kuid kui rauavaegus o­n, kuid põhjus jääb ebaselgeks, o­n põhjendatud ka lisauuringud. Ravi määrab arst vastavalt diagnoosile st. rauapuuduse kompenseerimine o­n tavapäraselt ainult osa käsitlusest. Lisaks o­n praegukokku lepitud, et tehakse kontrolli rauapuuduse riskirühmades. See tähendab, et nn. kliiniline vereanalüüs võetakse 9-12 kuu vanustel lastel ning rasedatel.

Kui palju rauda o­n võimalik saada toidust?

Imendumisest o­n veidi juttu järgmises alalõigus. Toidus o­n raud heemirauana (loomsed, “punased” allikad) või anorgaanilise kolmevalentse rauana. (taimsed allikad). Kuna organismist lahkub päevas ca 1 mg rauda + verekaotuse raud või näiteks lisakulu raseduse ajal, peaks selle toidust asendama. Normaalselt toitudes saab sellega kindlasti hakkama, arvestades, et imendub umbes 5 % mitteheemsest ja 20% heemsest rauast.

Toiduaine Rauda mg /100 g Heemne või mitteheemne
veri 50 heemne
maks 10 heemne
Tailiha 4 heemne
tuunikala 3 heemne
Kartul 2-3 mitteheemne
virsik, kuivatatud 7 mitteheemne
müsli, helbed* 11 mitteheemne
oad 3 mitteheemne
lagritsakomm 8 mitteheemne
pistaatsiapähkel 7 mitteheemne

* hommikuhelvestesse võib olla lisatud täiendavalt rauda, enamasti kahevalentset mitteheemset.

Toitumis- (ja eriti näksimis-) harjumusi üle vaadates võib aga hoopis avastada, et rauda o­n toidus oluliselt rohkem kui kadude taastamiseks vaja. Esmane, mis siis ette võtta, o­n vältida lisaraua saamist toidulisanditest.

Kas kõik rauapreparaadid o­n ühesugused?

Lühidalt võiks ütelda, et ei ole. Põhimõtteliselt võib raudasisaldavaid toidulisandeid ja ravimeid jaotada selle alusel, kui palju neis elementaarset rauda o­n. Või millega o­n raud kombinatsioonis (soovituslikult mitte vitamiin C-ga, mis suurendab küll imendumist, kuid veel rohkem pro-oksüdantsust). Või millise soolana o­n ta mingis preparaadis. Keemiliselt o­n aga ülimalt oluline, kas raud o­n kahe- või kolmevalentne ning kas kahevalentne raud o­n kompleksis heemiga või mitte. Viimasest sõltub, kuidas ja kui palju rauda imendub ning kui kahjulik o­n seedetraktile imendumata jäänud raud. Heemirauast imendub kuni veerand, seedetrakti allesjääv osa o­n hästi seotud ning suhteliselt ohutu (otsene peristaltikat kiirendav toime võib olla). Kolmevalentne raud o­n üldiselt ohutum kui kahevalentne, kuid ohutus sõltub ka ühendist, milles raud o­n. Imendub anorgaanilise raua preparaatidest umbes ühepalju, keskmiselt 5 %, kuid erinevate mehhanismidega. Seedetrakti jääv umbes 95 % aga kas lahkub – kui ta o­n ohutult seotud – või reageerib.

Kummatigi o­n praegu Eestis nii, et ohutumad kolmevalentse raua preparaadid o­n retseptiravimid ja kahevalentse anorgaanilise raua preparaadid o­n käsimüügis. Eestis praegu heemirauda sisaldavaid preparaate müügil ei ole.

Kaks küsimust, mida korduvalt esitatakse, kui juttu rauast:
1) mis mõju o­n joogivees sisalduval raual ja
2) kas ägeda haiguse ajal (näiteks viirus) peaks jätkama rauapreparaatide tarvitamist?
Esimesele küsimusele vastuseks oli umbes 10 aastat tagasi teada, et raualiig vees rikub pesu, näeb kole välja, aga o­n arvatavasti ohutu. Nüüd seda viimast enam väita ei julge. O­n näidatud seost pinnavee rauasisalduse ja südamelihase infarktide esinemissageduse vahel. Tartus tehtud uuringus näitasime, et raua liig joogivees seostub suurenenud oksüdatiivse stressi tasemega organismis.
Teisele küsimusele hetkel lõplikku teaduspõhist vastust ei ole, kuid mõningate uuringute tulemused o­n nii drastilised, et julgeks pigem soovitada ägedate (nakkus-) haiguste ajal rauapreparaatide tarvitamisega vahet pidada. Organism kasutab päris mitut vahendit, et infektsiooni ajaks raud verest ära viia, ei näi mõistlik endale sel teemal vastu töötada. Seost tuberkuloosi ja suurema rauatarvituse vahel kirjeldati aga juba 100 aastat tagasi.

Kokkuvõtteks: ilma kindla diagnoosita, nn “igaks juhuks” raudasisaldavate toidulisandite või käsimüügiravimite kasutamine ei ole millegagi õigustatud ja võib olla ohtlik.

 Kasutatud kirjandus 
1.Alpert PT. New and emerging theories of cardiovascular disease: infection and elevated iron. Biol Res Nurs. 2004, 6: 3-10
2.Kousa A, Moltchanova E, Viik-Kajander M, Rytkonen M, Tuomilehto J, Tarvainen T, Karvonen M. Geochemistry of ground water and the incidence of acute myocardial infarction in Finland. J Epidemiol Community Health. 2004, 58: 136-9.
3.Schaible UE, Kaufmann SH. Iron and microbial infection. Nat Rev Microbiol. 2004, 2: 946-53.
4.Zecca L, Youdim MB, Riederer P, Connor JR, Crichton RR. Iron, brain ageing and neurodegenerative disorders. Nat Rev Neurosci. 2004, 5: 863-73.