Paarisuhte mõju isa rollile ja laste arengule

Lapsed vajavad, et nad saaksid armastada nii oma ema kui ka isa.  Paraku näitavad nii uuringud kui ka inimestega töötamise igapäevane praktika, et isad jäävad kergemini nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt  laste jaoks kaugeks. Põhjuseid on siin mitmeid, kuid üks isarolli oluline mõjutaja on paarisuhte kvaliteet perekonnas. Kui paarisuhe kaob või nõrgeneb, kaugeneb mees tihti ka oma lastest. Ema hoolitsus ja olemasolu on kahtlemata väga oluline, kuid see ei saa paraku asendada emotsionaalse sideme olemasolu isaga.  Laps vajab õnneliku ja täisväärtusliku elu elamiseks  emotsionaalset sidet mõlema vanemaga.  Hea on teada, millest sõltub hea paarisuhe, kuidas see mõjutab vanemlikke rolle ning mida vajab tegelikult laps.

Kuidas mõjutab paarisuhe isa ja lapse suhet?

Uuringud näitavad, et kui paarisuhe jääb nõrgaks või kaob ning mehe ja naise vahel jääb alles vaid mingil moel toimiv vanemlik suhe, muutuvad lapsed tihti just emaga lähedasemaks ning isa jääb kaugeks. Kui paarisuhte kvaliteet on madal, siis kipuvad emad olema laste suhtes hoolitsevamad ja toetavamad ning isad jäävad perekonnas väljapoole – sukelduvad töösse, hobidesse, alkoholi või loovad uue lähisuhte.  Emad on nii ajalooliselt kui ka bioloogiliselt lastele lähemal olnud ja seega leiavad nad laste eest hoolitsemisest rohkem rahulolu ja isegi eneseteostust. Laste eest hoolitsemine on küll hea asi, kuid nagu iga hea, mida on liiga palju, võib anda vastupidise mõju. Kannatajad on sel juhul kõik – nii naine, mees kui ka lapsed.

Kuidas hoida paarisuhet?

Kui vanematel on toimiv paarisuhe, siis ei koorma vanemad last emotsionaalselt ja lapsel jääb piisavalt energiat oma tegemisteks. Ideaalis võiksid vanemad pingete korral rääkida teineteisega otse ja ilma süüdistusteta. Kuna siiralt oma vajadustest on väga raske rääkida, siis hakkavad paljud vanemad rahulolematust hoopis lapse peal välja elama, näiteks tema õppimist kontrollima jne. Lähisuhte hoidmiseks tuleb julgeda tunda tundeid ja olla partneri jaoks sõna otseses mõttes lähedal. Julgeda olla nähtaval hirmuga, et ei olda partneri jaoks piisav või sama oluline kui varem. Selliste hirmude tundmine on kooselus loomulik, kuid kahjuks hakatakse väljendama hoopis süüdistusi ja  emotsionaalseid rünnakuid. Oma hirmude ja haavatavusega  silmitsi olemine nõuab suurt julgust ja tugevust. Oluline on usaldada, et partner teeb oma parima, mida ta hetkel suudab. Tähtis on kuulata, kuidas partneril tegelikult läheb ja mida ta tunneb ja vajab ning väljendada ka enda vajadusi ja mõtteid ilma kriitika ja liigse nõudlikkuseta.

Kui paarisuhtesse tekib liigne emotsionaalne nõudlikkus, siis tasub vaadata iseenda teisi suhteid. Kas ma ootan, et partner oleks minu ainuke emotsionaalne toitja? Selleks, et jaksata ise paarisuhtesse panustada, peame end laadima ka teistel viisidel. Kas ma olen jätnud oma sõbrad või hobid liiga pikalt unarusse? Kas mul on oma vanematega lahendamata probleeme? Me muutume emotsionaalselt küpseks, kui julgeme olla oma vanematega ausad ning aktsepteerida neid sellistena nagu nad on. Head suhted vanematega annavad meile eluks palju energiat. Paarisuhe on küll hea pelgupaik, kuid meil pole põhjust sellelt oodata rohkem, kui ise oleme valmis panustama. Hea on küsida endalt, mida ma saan just täna teha, et oma kaasat emotsionaalselt toetada, tunnustada, väljendada seda, kuidas ta mind oma olemasoluga rõõmustab? Millega saan väljendada oma tänu, et ta on minu kõrval?

Mis toetab lapse arengut?

Kõige toetavam lapse arengule on see, kui vanemad hoolitsevad piisavalt enda ja oma paarisuhte eest.  Kui täiskasvanud on rahulolevad, siis on kodus piisavalt mõnus ja armastav õhkkond ning lastel on hea teha seda, mida neil on oma arenguks vaja  – mängida, õppida, suhelda sõpradega ning saada ennast ja maailma tundma. Seega on kõige parem, kui vanemad on lapse jaoks just nii palju olemas, kui lapsel seda vaja on ja ülejäänud aja hoolitsevad, et nende enda elu oleks huvitav, tähendusrikas ja rahuldustpakkuv.  Reaalsuses on paarisuhte hoidmine ja toitmine suur kunst ning igas suhtes tekib perioode, kus konfliktid muutuvad võitluseks ehk teisisõnu „duetist saab duell“.

Kas naiste tublidus võib ajada mehed kodust eemale?

Laste igakülgsele arengule on vajalik, et isad oleksid olemas ka siis, kui paarisuhe vanemate vahel on pingeline. Mida teha, et isad jääksid laste juurde? Paljudel naistel on eelmistest põlvkondadest kaasa tulnud muster, mis aitab võtta kogu majapidamise ja lastekasvatamise enda õlgadele ja kõige vajalikuga hakkama saada. Näiteks sõdade tõttu, kus mehed kaduma jäid. Mehed on olnud  eelmistel sajanditel palju lastest eemal ja seetõttu pole paljudel meestel ka oma lapsepõlvest head rollimudelit  isast, kes oleks olnud lastega lähedane. Tänapäeval ei pea see enam nii olema, kuid paraku on vanad mustrid tihti tugevamad kui me tahaks. Naised muutuvad nii tublideks, et meestel polegi kohta. Uuringud kinnitavad, et harmoonilises abielus on nii isadel kui ka emadel hea suhe oma lastega, kuid konfliktses abielus kaotavad pigem mehed suhte lastega.  Seega lastele mõeldes on parim, kui nii mees kui naine otsiksid võimalusi, et aega võtta oma paarisuhte jaoks ning vajadusel leida abilisi, kes laste jaoks sel ajal olemas oleksid.

Mis juhtub, kui isad teevad teisiti?

Meestel on isa rolli tihti raskem sisse elada kui naistel ema rolli. Alles mõnikümmend aastat tagasi  peeti mehi liiga kohmakateks ja mustadeks, et neid imikute juurde lubada. Loomulikult mõjutas isade selline eemal hoidmine ka laste ja isade edasisi suhteid. Nüüd saavad isad luua esimese kontakti oma lapsega kohe peale sündi, kuid mälu ei kustu paraku nii kiiresti. Kui mehel ei olnud lähedast suhet oma isaga, siis ei ole temas kogemust, kuidas üks isa lapsega peaks olema. Seetõttu on tal vaja neid kogemusi ise koguda. Kogemused tulevad aga tegutsemisest ja ka nö vigade tegemisest. Isal peaks olema võimalus olla lapsega omaette, et tal kujuneksid omad viisid, kuidas lapsega side luua.

Emad on vahel  mures, et isa teeb kõike teisiti ja nö valesti. Tegelikult ongi normaalne, et isal on lapsega oma suhe ja emal oma suhe. Isa teeb asju ühtmoodi ja ema teistmoodi. Ideaalis võiks olla ka vanematel omavahel soe paarisuhe ning mõistev vanemlik suhe, milles on ruumi heaks koostööks ja eriarvamusteks. Isa ja ema ei pea suhtlema lapsega sarnaselt – selles peitubki kahe vanema võlu. Kui vanemad on siirad, kooskõlas oma vajadustega ja teineteise suhtes aktsepteerivad, siis õpib laps mõlemat vanemat tundma õppides palju olulist ka elu kohta. Lastel on vaja kogeda nii konflikte kui ka leppimisi.

Kuidas mõjuvad vanematevahelised konfliktid lapsele?

Konfliktide puhul on määrava tähtsusega see, kuidas neid lahendatakse. Kui konflikte lahendatakse efektiivselt, mille tagajärjel muutuvad suhted paremaks  ja soojemaks ning kui lapsed näevad ka leppimisi, siis saavad nad eluks kaasa olulised konfliktide lahendamise oskused. Kui konflikte lahendatakse destruktiivselt ning leppimisi ei ole tunda, siis mõjutab see laste arengut negatiivses suunas, kuna vähendab arenguks vajalikku turvatunnet. Kõige raskem ja kahjulikum asi laste arengule on see, kui nad on vanemate destruktiivsete tülide tunnistajaks, milles nad peavad pooli võtma. Kõige raskem on igale lapsele see, kui ta tunneb end ühe vanema ees süüdi, kui ta teist siiski oma südames armastab. Paarisuhte konfliktidest on vaja lapsed väljas hoida. Laps võib näha tüli, kuid tal peab olema võimalus armastada mõlemat vanemat, ükskõik mis toimub vanemate vahel.

Kokkuvõttes võib piltlikult öelda, et laste arengut toetab see, kui mees võtab oma naise lastelt tagasi nii ruttu kui võimalik.  Võib kõlada paradoksaalselt, kuid lapsed on turvaliselt hoitud siis, kui vanemad seavad enda ja oma partneri vajadused laste omadest ette. Loomulikult ei tähenda see laste hooletusse jätmist. Kuid ainult endast ja oma partnerist lugupidavaid vanemaid saavad lapsed austada. Lastel on vaja vanemaid, kellel on rahuldustpakkuv paarisuhe, omad hobid, huvid ja sõbrad, et oleks jaksu säravate silmadega oma laste poole vaadata. Soe ja lähedane paarisuhe on vanematepoolne kingitus lastele kogu eluks!