Õnnistatud seisund

Mis asi mu sees kasvab? Mingi võõras olend. Organism heidab ju võõrad olendid endast välja või nad söövad ise inimese seest tühjaks/purevad inimese sisemuse ära/. See tundub nii jube, et su sees võib mingi võõras olend pesitseda. Kunagi tekkis ta sinna väikese väikese täpikesena. Nüüd ta kasvab ja kasvab ning, mis ka ei juhtuks, peab ta sealt ükskord välja saama ja see teeb valu. Ta kasvab iga päevaga aina suuremaks ja pureb aina rohkem mu sisemust. Seletamatu olend ihus. Mingi asi mu sees! See on midagi sellist, mida ma ei saa katsuda, kuid mis vaatamata sellele tundub lähimast lähim. Ta aina kasvab nagu vähkkasvaja. Kas ta on kõva või pehme? Kas mu keha ei reageeri selle sissetungija suhtes allergiliselt? Kindla peale reageerib, sest mul on nii paha olla. Hommikuti on mul süda paha ja ma öögin kui elajas….
Kuulan, kuidas ta nutab ja sirutan käed tema poole. Ma ei suuda veel midagi vaadata, olen täiesti jahmunud. Saan ta enda juurde ja silitan tal pead. Ta on nii pehme, ta on nii ilus. Silitan lõpmatuseni ta pead ja ta nutt lakkab. Ta neelab nutu alla ja ma tunnen ta pehmet pead oma käe all. Ta ei nuta enam. Mina nutan. Pisarad voolavad mu silmist tema peale. Ta pea saab märjaks. Mu pisarad puudutavad mu õrna armast last.
See raamat jutustabki, milline tunne on olla naine ühiskonnas, kus meeste arvates ongi juba kõigil võrdsed õigused.