“Narrimine on hullem kui löömine…”

Screen-Shot-2016-07-06-at-22.14.14

Allikas: Internet

Su teismeline tütar tuleb koolist ja pahvatab: „Ma olen vastik, nõme ja paks!“ – „Mis mõttes?“ „Kust sa seda võtad?“ – „Teised ütlevad!“ Mida sa peaksid lapsevanemana nüüd ette võtma? Kirjutab ajakirjanik, psühholoogiamagistrant Kaileen Mägi.

Paks, jobu, nõme, loll… See on sildistamise ehk rahvakeeli öeldes narrimise või kiusamise klassika. Ühes koolis oli aga näiteks nii, et 8. klassi tüdruk kukkus aia otsa ja murdis käeluu, misjärel üks klassikaaslane hakkas teda „aiaks“ kutsuma ja nüüd teevad seda kõik, kokku umbes 75 õpilast. See on kestnud juba üle poole aasta, räägib Tiina-Liina Märtsoo, kes on uurinud sildistamist pikka aega ja valmistab ette sellealast magistritööd Tartu ülikoolis. „Paha poiss, rumal laps, kiuslik tüdruk… Sellised sildid on igapäevased ja neid jagades ei mõelda ju, milline võib olla tagajärg,“ räägib Tiina-Liina.

Neid lapsi, kes septembris kooli minna ei taha, on päris palju. Maailma tervishoiuorganisatsiooni 2006.-2007. aasta uuringu kohaselt on Eesti koolikiusamise sageduse (22%) poolest Euroopas teisel kohal Sloveenia järel. On lapsi, kes on sellepärast isegi kooli ära vahetanud, lootes, et ehk siis see enam ei kordu. Kuid sildid kleebitakse külge ja need ei tule kuidagi maha.

Ma isegi mäletan, et ükskord tulin poest ja kõndisin rõõmsalt jäätist limpsides kodu poole. Võisin olla umbes 8-aastane. Kaks poissi tuli vastu ja üks neist ütles: „ise nii paks, aga ikka sööb jäätist“. Ma ei rääkinud sellest kellelegi. Pärast seda ei söönud ma jäätist väga pikka aega. Nüüd aeg-ajalt ikka söön, aga see ei maitse mulle enam eriti.

 

Nimest on keeruline lahti saada

Sildistamist on maailmas päris palju uuritud. 1977. aastal jõudis näiteks Ray C. Rist tõdemuseni, et inimene ei saa silti külge sugugi mitte lihtsalt mingi teo pärast, vaid ikka siis, kui mingi seltskond, n-ö sotsiaalne grupp otsustab talle selle külge riputada.

Kõik, kes on pärit väikesest maakohast, teavad kindlasti mõnd last, kelle isa ja vanaisagi juba narriti sama hüüdnimega. Nii julm, kui see ka ei ole, pärandatakse hüüdnimed vanemalt lapsele, sest kõik tunnevad kõiki. Kunagi olid isad klassikaaslased, nüüd on lapsed.

Kuid seda, kas kellelegi riputatakse silt külge või mitte, ei mõjuta mitte ainult tema käitumine, vaid ka vanemate staatus, rahvus, sõbrad ja isegi see, kas ta on pärit maalt või linnast. Olgu maakas ükskõik kui süütult öeldud, jääb ikka tunne, et maal elav inimene on kuidagi kehvem kui linnalaps.

Kusjuures eriti julm on see, et kui lapsele kleebitakse silt külge, siis ta muutubki selliseks. Nii võibki ühest tavalisest väikesest poisist saada rumal ja saamatu jobu, kellega pole teistel soovitav mängida. Ja juba mõne aasta pärast saab temast varas, narkomaan või tänavakakleja, kuna teda on sellise paha poisi sildiga juba aastaid märgistatud. “Silt, mis ühele ei tähenda midagi ja võib jääda märkamatuks, paneb teisele eluaegse pitseri,“ ütleb Tiina-Liina.

 

Kaks kooli, jahmatavad tulemused

Mu sõbranna meenutab siiani, kuidas ta kuulis 8. klassis kogemata pealt, et poisid nimetasid teda haisukotiks. Tänapäevani, ükskõik millises kontekstis sõbranna seda kuuleb, tuleb talle see meelde ja tekitab õudusvärinaid. „Hakkasin pärast seda kaks, vahel isegi kolm korda päevas duši all käima ja teen seda siiamaani. Kui hommikul on vähe aega, võin jätta isegi hommikusöögi söömata, aga duši alla pean jõudma,“ meenutab 30. aastates edukas naine praegu, 20 aastat hiljem.

Õrnas murdeeas, kui teismelisel on niigi keeruline minapildi muutumisega hakkama saada, piisab juba ühest korrast, kui ta kuuleb enda kohta mingit pahamaigulist hüüdnime, et see talle sügava jälje jätaks. Aga küsitlusest selgub, et küll ja küll on ka neid lapsi, kes on enda kohta üle 10 negatiivse nime kuulnud. 75% on kuulnud enda kohta viimase kooliaasta jooksul vähemalt ühte negatiivset nime.

 

Enesekehtestamine päästaks kiusamisest

Sellest, et kiusamine algab juba lasteias, on palju räägitud. Ka Psühholoogia Sinule kirjutas sellest 2012. aasta mainumbris. Kui lasteaias jääb lapsele kiusatava märk külge, kipub see temaga kergesti ka kooli kaasa minema.

Kuid isegi lapsevanemad on head sildistajad. Mõnel emal on kodus paha poiss,laisk tüdruk, poeg nimega sa-ei-söö-mitte-midagi! Vanemad peaksid sellega ettevaatlikud olema, nii pideva laitmise kui ka kiitmisega. Siiski ei tekita pidev korrutamine, kui tubli tüdruk  mu tütar on, sellist kahju nagu negatiivsed sildid, kuigi võib lõpuks mõttetuks ja õõnsaks muutuda.

Vanemad saavad narrimist ennetada, kui arendavad juba varakult lastest enesekindlust ja enesekehtestamisoskust. Teine oluline asi on aga ka kodune kord, puhtus ja eluviis. Esimene asi, mida teised lapsed märkavad, on puudulik hügieen. Need on need juhtumid, kus kedagi noritakse mustade küünealuste, halva lõhna või plekiliste ja katkiste riiete pärast. Seda kõike saab lapsevanem jälgida ja maast madalast õpetada. oma keha eest hoolitsemine peaks olema elementaarne ja sellega on suur ports potentsiaalseid negatiivseid silte juba eos maha pestud.

Kui laps käitub konfliktselt, on tal suur tõenäosus riiukuke silt külge saada. Inimesed on aga erinevad – mõni on lärmakam ja väljapoole emotsionaalsem, mõni on vaikne ja tahab olla pigem omaette. Me ei saa sundida loomult tagasihoidlikku tüdrukut või poissi avatumaks ja sotsiaalsemaks muutuma. Küll saab õpetada, kuidas enda eest seista, ja öelda, et laps on väärtuslik täpselt sellisena, nagu ta on.

Tiina-Liina uurimustööst selgus muuhulgas, et need lapsed, kelle keskmine hinne on üle 4,5 ehk need, kes õpivad paremini, on vähem sildistatud kui need, kelle keskmine hinne on alla 3,5. Nii et mida parem õppeedukus, seda väiksem on tõenäosus sattuda kiusamise ohvriks.

 

Vaikne kiusamine teeb rohkem haiget kui füüsiline valu

Kui enamasti pannakse suure kella külge füüsiline vägivald, siis narrimist, normist ja siltide kleepimist peetakse justkui igapäevaseks asjaks, mis erilist tähelepanu ei väärigi.

Rootslane Tina Holmberg-Kalenius, kes kannatas ka ise koolikiusamise all, kirjutab oma raamatus „Elu pärast koolikiusamist“, et vaimset, vaikset või varjatud kiusamist võib sageli välja lugeda vaid kehakeelest, ilmest, pilkudest ja hääletust üksmeelest. Vaikse kiusamise ohver ei pruugigi olukorda kiusamiseks pidada ning võib kergesti arvata, et on ise selle põhjustanud. Paljudel juhtudel on vaikse kiusamise põhjuseks kadedus, eriti tüdrukutel. Mõned tüdrukud kasutavad vaikset kiusamist juba väga varakult, lausa esimestest klassidest peale ja seda kõike väga oskuslikult, et teiste üle kontrolli saavutada. Tihti juhib kiusamist klassis üks tüdruk, kes suunab asju taustalt, ilma et ta ise üldse osaleks.

Vaikne kiusamine võib olla ka lihtsalt teise eraldamine: laps jääb üksi, teda ei võeta mängudes paariliseks ning kogu klass on sellest teadlik. Teda ei valita võistkonda või siis jäetakse alati viimaseks. Vaikse vägivallaga kaasneb tihti ka ohvri asjade peitmine, lõhkumine või varastamine. Või siis lubatakse temaga mängida, aga kui aeg kätte jõuab, jäetakse ta siiski välja. Nii hoitakse kiusatavat pidevas pinges, sest ta ei tea täpselt, mida uskuda.

Kui Tiina-Liina küsis lastelt, kumb on hullem, kas verbaalne või füüsiline vägivald, siis vastasid kõik, et verbaalne, sest see ei jäta jälge, mida sa saaksid pärast ette näidata. Ja selle juurde räägib ta ühe isikliku loo: „Korraldasin hiljuti oma klassi kokkutulekut ja üks klassiõde palus ennast meililistist maha võtta. Ma ei saanud aru, milles asi. Hiljem, kui üks mu klassiõde sai temaga kontakti, selgus, et tal on kooliajast nii halvad mälestused, et ta lihtsalt ei suuda kohale tulla. Kui ta ei suutnud täiskasvanuna kohale tulla, siis see tähendab, et ta tundis terve lapsepõlve sellist vastikustunnet. Aga ma ei mäleta, et teda oleks kiusatud! Jah, ta oli võib-olla natuke omamoodi, tagasihoidlik ja vaikne, aga otsest kiusamist mulle küll ei meenu. See tõestab, et me ei saagi alati kõike tähele panna.“

 

Miks kool silmad kinni pigistab

Uurimust läbi viies pani Tiina-Liina tähele, et neil, keda kiusatakse, on teistsugune rääkimise stiil ja nad istuvad rohkem kössis. Lapsed ei oska kaitsta ei ennast ega teisi. Nad arvavad, et kui lähevad kellelegi sellest rääkima, siis riskivad nad sellega, et on ise järgmised kiusatavad. Paljud lapsed, just eriti tüdrukud, tunnistasid, et nad ei tea, mida nad tegema peavad. Et nad sekkuvad vaid siis, kui näevad endast nooremaid kaklemas, sest neist käib jõud üle. Kui nähakse omavanust, siis ei teata enam, mida teha.“

Tina Holmberg-Kalenius kirjutab raamatu „Elu pärast koolikiusamist“ eessõnas, et ehkki kiusamine ei ole õpetajate süü, lasub vastutus sekkuda ikkagi just nendel. Miks seda aga siis sageli ikkagi ei tehta?

Tema sõnul põrkavad kiusatud kahjuks sageli kokku sellega, et kooli juhtkonnal-õpetajatel on hirm (kooli) maine kaotamise pärast, eriti siis, kui on vaja hakata klaarima pikka aega kestnud kiusamist. Kiusatud laste vanemate kogemuste põhjal on õpetajate hulgas ka selliseid, kes ei hooli alati kiusamisest, ei ole sellega kursis või lihtsalt ei tea, mida sellega peaks ette võtma, andes nii tahtmatult kiusamisele hoopis hoogu juurde.

Mina usun, et kui õpetajad on avatud meelega, on kiusamist kergem märgata. Samuti peaksid õpilased ise olema julgemad kiusamisest märku andma. Kiusamine ei tohiks olla n-ö popp. Lastele peaks olema üheselt selge, et sellist käitumist koolis ei tolereerita. Sellise õhkkonna saavad koolis luua nii direktor, õppealajuhataja kui õpetajad. Aga arusaamine sellest tuleb ikka vaid avameelsest rääkimisest lastega.“

Audentese Erakooli psühholoog Auli Andersalu-Targo sõnul on õpetajal, kes märkab, et mõnda tema klassi last kiusatakse, kaks võimalust: kas rääkida kõigepealt ükshaaval kiusajatega (ühise mure meetod) või kõigepealt kiusatuga ja alles seejärel kiusajatega. „Ükskõik, kumba teed mööda minna, on kõige olulisem see, et sa paned lapsed endaga koostööd tegema. Täiskasvanu peab suunama lapsi ise mõtlema ja lahendusi välja pakkuma,“ selgitab ta.

Täiskasvanu oluline sõnum lastele võiks olla see, et kiusamine ei ole kindlasti lubatud ja üheskoos tuleb leida olukorrale lahendus. Veel võiks õpetaja oma igapäevase tööga lastele märku anda, et kõigil õpilastel on õigus tunda end koolis hästi. Sellele aitavad kaasa harjutused ja arutelud heade suhete teemal.

 

Ennast peab õppima kehtestama

Oleks minu teha, paneks ma tunniplaani aine nimega „Eneseregulatsioon“. Selles tunnis õpiksid lapsed praktiliste harjutuste abil iseendaga siin maailmas hakkama saama. Nad õpiksid oma tugevaid ja nõrku külgi, kokkuvõttes iseennast tundma. Sealt saaks kaasa baasoskused terveks eluks ja sinna alla käiks ka näiteks enesekehtestamine.

Tiina-Liina ütleb, et koolipsühholoog võiks olla koolis see esimene inimene, kes korraldab lastele sobival ajal ja esialgu neile, kes on ise sellest huvitatud, kokkusaamisi, kus õpitakse enesekehtestamist, konfliktide lahendamist, räägitakse kiusamise taustast ja sellest, kuidas käituda, kui sa näed, et kellelegi tehakse liiga. „Enesekehtestamine pole keeruline oskus, aga seda ei õpetata kodus eriti. Mulle tundub pigem, et kiusajad on ise suuremad ohvrid, sest nende eneseväärikus on madal. Selleks et silma paista, tulebki teisi kiusata ehk oma „tugevust“ näidata,“ ütleb Tiina-Liina. Kui koolipsühholoogi pole, võiksid selle ülesande enda peale võtta klassiõpetajad.

Tiina-Liina Märtsoo viis küsitlust läbi kahes koolis – ühes Tallinna ja ühes Rakvere omas. Valimis oli 324 last ja nende peale kokku tuli üle 800 sildi! Töö eesmärgiks oli välja selgitada, mil määral kuulevad enda kohta käivaid pilkavaid hüüdnimesid ehk negatiivseid silte 7.-9. klasside õpilased ja kas esineb seoseid õppeedukuse ning negatiivse sildi saamise vahel.

***

LAPSEVANEMATELE

„Ema, mind narritakse!“
Mida siis vanem peab tegema?

„Kõige olulisem on jääda rahulikuks ja kahe jalaga maa peale,“ soovitab Auli Andersalu-Targo, audentese Erakooli psühholoog.

Sageli tahab ema või isa kohe telefonitoru haarata, kuid tegelikult on lapse jaoks kõige olulisem see, et vanem kuulaks ta lihtsalt ilma enesevalitsemist kaotamata rahulikult ära. Last võib ehmatada see, kui vanem satub paanikasse ja asub lõvina teda kaitsma.

Kindlasti ei tohiks hakata otsima kõigepealt kontakti kiusaja vanematega, vaid esmajärjekorras tuleks pöörduda siiski klassijuhataja poole, kes on lapse jaoks koolis esmane usaldusväärne täiskasvanu. Tuleks küsida klassijuhatajalt, kuidas tema seda olukorda näeb, ja siis koos mõelda, mismoodi edasi käituda. Kui klassijuhatajalt tuge ei saa või temaga pole head kontakti, tuleks pöörduda koolipsühholoogi, sotsiaalpedagoogi poole või õppenõustamiskeskusesse, mis on olemas igas maakonnas.

Kust saada abi, kui su last narritakse või kiusatakse

  • Pöördu klassijuhataja poole, sotsiaalpedagoogi või koolipsühholoogi poole
  • Pöördu õppenõustamiskeskuste poole: http://www.innove.ee/et/karjaariteenused/ oppenoustamisteenused/keskused/kontaktid
  • http://kiusamisestvabaks.ee/
  • http://www.lastekaitseliit.ee/vajad-abi/
  • http://www.lastekaitseliit.ee/koolituskeskus/uhise-mure-meetodi-kasutamine-koolis-kiusamisjuhtumite-lahendamisel/
  • www.sinamina.ee
  • Loe Tina Holmberg-Kaleniuse raamatut „Elu pärast koolikiusamist“ Pegasus 2009

 

Artikkel pärineb: www.director.ee