Mudilase imetamine

Mis mõte sel on?

Millal ta ise rinnast loobuks?

Kuigi see võib näida arusaamatuna, hakkab eesseisva rinnast võõrutamise pärast muretsema mõnikord juba mõnenädalase lapse ema, kes on imetamisega edukalt algust teinud ja kellel näib kõik kenasti sujuvat.

Mida peaksin oma elukorralduses ja lapse harjumuste kujundamisel juba praegu arvestama, et hiljem oleks kergem last rinnast võõrutada? Imetamissuhte lõpetamine näib hirmutavalt vaevarikka ja raske ettevõtmisena. Miks ometi? Mõte suuremast, aasta või kahe vanusest tissilapsest mõjub võõristavalt ning emad tunnevad kohustust sellest “pahast kombest” õigeaegselt lahti saada. Ometi ei ole paljud selles vanuses lapsed ise veel valmis loobuma ja see võib asja tõepoolest keeruliseks teha.

Millal laps ise rinnast loobuks?

Texase Ülikooli antropoloogiaprofessor Katherine Dettwyler on oma uurimustes võrrelnud inimest primaatide ja teiste imetajatega, et leida, kui pikk võiks olla inimlapsele sobiv imetamise aeg. Võttes arvesse gestatsiooniaja pikkust, luustiku ja aju arengut, immuunsüsteemi väljakujunemise aega jm. tunnuseid jõudis ta järeldusele, et inimlapse eeldatav imetamise aeg võiks olla 2,5 – 7 aastat.

Inimkonna ajaloos on näiteid selle kohta, et rinnaga toitmise tavad on aegade jooksul muutunud koos suhtumisega lapsesse ja emadusse ning olnud tihedalt seotud üldiste kommete ja ajaloo trendidega. Enamasti viidatakse erinevatel ajastutel ja erinevates maailmajagudes siiski sellele, et lapsi on toidetud rinnaga 2 – 4 aastat.

Ka tänapäeval loobuvad paljude rahvaste lapsed ise rinnast enamasti 3 – 4 eluaasta vahel.

Arenenud maades eeldab “hea tava” siiski laste varast rinnast võõrutamist, sageli juba enne esimest sünnipäeva. Oma osa on siin eelarvamusel, mille kohaselt rinda andev ema ei ole piisavalt vaba aktiivseks tööeluks. Naise vabadus töiseks karjääriks ja enesearendamiseks on täna olulisel kohal, kuid kas on õige vastandada seda emarollile? Pealegi on paljud emad veendunud, et imetamine, vastupidiselt kartustele hoopis toetab nende hoogsat tegevust, pakkudes tööpäeva järel või eel nauditavaid lähedusehetki lapsega.

Milleks imetada vanemat kui üheaastast last?

Emapiim on parim toit lapsele tema esimesel eluaastal. Esimesed 6 kuud ei vaja ta reeglina midagi muud. Teisel elupoolaastal hakkab laps tasapisi proovima ka muud toitu, kuid rinnapiim on endiselt olulisel kohal moodustades umbes 75% lapse toidust. Emapiim toetab lapse seedesüsteemi arengut ning tasapisi on laps valmis sööma üha rohkem tavalist peretoitu. Siiski ei kaota emapiim lapse jaoks aja jooksul oma väärtust varustades teda endiselt antikehade, vitamiinide ja seedimist kergendavate ensüümidega. (vt. Emapiima koostis.) Teisel eluaastal katab 500 ml emapiima 30 % lapse päevasest energiavajadusest, 38% valguvajadusest, 48% A vitamiini ja 95% C vitamiini vajadusest.
Endiselt toetab emapiim ka lapse immuunsüsteemi. Võrdlevad uuringud viitavad sellele, et kauem rinda saanud lastel on suurema tõenäosusega parem tervis veel teismeliseeas.

Pikem imetamine on kasulik ka ema tervisele vähendades emaka- ja munasarjavähi, rinnavähi ning osteoporoosi ohtu.

Ühekülgne oleks siiski hinnata vaid emapiima toiteväärtust ja tervisekasu. Tervikuna on imetamine ema ja lapse lähedussuhe, mis rahuldab mõlema poole emotsionaalseid vajadusi. Lapse kasvades tema vajadused teisenevad, kuid ei kao ning ema püüdlused jätkata lapse vajaduste täitmist on enesestmõistetavad.

Mudilase imetamine – mis see on?

Lapsevanemad kardavad sageli, et kaua imetatud rinnalaps jääb emast väga sõltuvaks. Tegelikkuses on asi tihti vastupidi – turvaline lähedussuhe toetab last ja annab talle julguse iseseisvumiseks. Emad leiavad sageli, et imetamise jätkumine teeb nende elu kergemaks, kuna see aitab hõlpsamalt toime tulla mudilase tujukuse ja muredega. Nii kerge on rinna otsas rahustada üleväsinud ja rahutut last ning aidata tal uinuda. Pole lihtsamat viisi solvunud või haiget saanud lapse lohutamiseks. Ema rind leevendab pingeid ja aitab siluda 1-2 aastase lapse käitumisprobleeme. Asendamatu abi on sellest aga lapse haiguse ajal.

Vähesed emad kujutavad alguses ette, et imetamissuhe võiks kesta üle ühe aasta. Lapse kasvades jõuavad nad aga tasapisi veendumusele, et imetamise jätkumine on nende pere jaoks sobiv lahendus. Kuidas seda aga kõige mugavamalt korraldada?
Suurema lapse avalik imetamine võib emale ebamugav tunduda ja vahel võib tissivajadus ette tulla tõesti ebasobivatel hetkedel. Suuremale lapsele on enamasti siiski võimalik selgeks teha, et ta ootaks kuni jõuate koju või autosse. Samuti võiks lapsega vesteldes kasutada tissimise tähistamiseks mõnd sellist sõna, mille valjuhäälne väljahõikamine lapse poolt piinlikkust ei tekitaks.

Aasta või kahe vanune laps ei küsi rinda enam sugugi nii tihti, kui mõnekuune või pooleaastane. Sageli piirdub imetamine siis vaid uinumiseelsete tissihetkedega ja mõne “lohutusauhinnaga” päeva jooksul. Ja enamasti on tissiküsimise taga ka tõeline vajadus. Kui emale siiski tundub, et laps tahab oma vanuse kohta liiga sageli rinda imeda, siis võiks tähelepanelikumalt läbi mõelda, mis toimub parasjagu lapse ja ema elus. Kas laps kogeb piisavalt tähelepanu ja hoolitsust? Ega ema liialt palju ära ei ole? Või on ema kodus, aga väga hõivatud muude tegemistega? Kas ema on emotsionaalselt tasakaalus või on toimumas mingeid olulisi muutusi? Kas lapsel pole allergiat või muud terviseprobleemi? Või on mure milleski muus?

Vahel küsib laps tissi lihtsalt sellepärast, et tal ei ole midagi põnevamat teha. Või siis on see tema jaoks lihtsaim viis äratada ema tähelepanu. Kasvades ei vähene lapse vajadus ema järele, kuid ta vajab ema muul moel – laps vajab ergutust, mänge, vestlusi. Ja endiselt ka füüsilist lähedust – kallistusi, silitusi, hüpitamist.

Pikk imetussuhe ei pea olema eesmärk omaette. Kindlasti on see aga väga eriline aeg ema ja lapse jaoks.