„Mõtlemistool“ õpetab last andeks paluma?

Artikkel pärineb: sinamina.ee

Autor: Marge Vainre, Pereterapeut, Perekeskus Sina ja Mina koolitaja 

http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/nouanded/rahunemistool/

SONY DSCPalju on kõneainet pakkunud teema „mõtlemis- ja rahunemistoolidest“, mis peaks kasvatama ümber „halva“ lapse, sest omaette olles peab ta järgi mõtlema ja aru saama, mida ta valesti tegi. Kinnituseks, et laps on „järgi mõelnud“, peab ta andeks paluma ja seejärel saab ta loa toolilt lahkuda.  Küsitavaks ei muutu mitte ainult oodatav rahunemine ja tulevikus „parem“ käitumine,  sest nn toolid võivad mõjuda halvemal juhul hoopis karistusena või vähemalt lapses toimuva ja juhtunu ignoreerimisena, vaid kujundab ka arusaamist andeks palumisest ja andeks andmisest.

Kui andeks palumine esitatakse nõudmisena ja tingimuslikult, siis on vähe tõenäoline, et selle sisu oleks mõistetav, kujundaks vastutust tulevikus ning oleks siiras ja empaatiline. Ootused näivad aga sageli olevat andeks palumise nõudmist esitades vägagi suured – laps peab suutma oma tunnetega tulevikus paremini ise toime tulema, valima sobivad ja teiste poolt aktsepteeritavad käitumisviisid, mõistma teisele põhjustatud kannatust ning olema tulevikus teiste vajaduste suhtes arvestavam. Kui nüüd vaadata asja realistlikult, siis mida võiks õpetada teise poolt nõutud andeks palumine, et pääseda „toolilt“? Võib ju oletada, et sõnum lapsele on hoopis, et nõudmisele tuleb alluda, muidu karistus ei lõpegi, et andestamine on sisutühi formaalsus ja pahanduse lõpetamiseks tuleb üks kindel rituaal vabandamise näol paratamatult läbi teha ja siis on kõik rahul.

Andeks palumine ja andeks saamise sisu on mõistetav alles 6-7.aastastele ja eeldab piisavalt arenenud empaatiavõimet – suutlikkust kujutleda ja mõista, mida teine kogeb ja tunneb. Loomulikult ei tähenda see, et empaatiat ei saaks arendada juba varajasest lapseeast. Otse vastupidi, alustada tuleb juba lapse sünnist. Empaatia arenguks vajab laps eelkõige empaatia kogemust oma vanematelt, nende reageerimist lapse vajadustele, elamuste ja tunnetele kaasaelamist, võimalust oma emotsioone turvaliselt väljendada, kogemust, et kõik tunded on lubatud ja ka teda ümbritsevatel inimestel on palju erinevaid tundeväljendusi ning need ei ole ohtlikud, vaid on suhete loomulik osa, mis ei kahjusta hoolivust ja kiindumussuhet.

Paludes lapselt andeks, kui me pole temast aru saanud, olnud tema suhtes ebaõiglane või teinud talle kuidagi liiga või haiget, kui kahetseme siiralt ja laps usub, et püüame tema tunnete ja vajadustega arvestada, saab ta meile andestada ja õppida loomulikul viisil ja läbi oma kogemuse andeks palumist ja saamist. Ainult siis on andestamisel mõju, soovitud sisu ja tähendus.

Kokkuvõtlikult saab öelda, et mitte tool ei saa last õpetada vaid lapsevanem peab olema see, kes seab lapsele piire, õpetab talle oma negatiivsete tunnete väljendamist ja nendega toimetulekut ning teiste vajadustega arvestamist.