Mis on koolivägivald?

Kas teie teate täpselt, milline vägivald on koolivägivald? Mis tunne on lapsel, kelle kallal vägivallatsetakse ja, nagu hiljem selgub – lihtsalt niisama? Mis tunne on vaadata kannatanu hirmunud ja pisaraid täis silmadesse ning vastata küsimusele “MIKS MINA?!”? Emana tean, milline on hingevalu vägivallatsemise ohvriks sattunud lapse, tema närvikava ja edasise turvalisuse pärast. Aga seda, mis toimub väikese inimese peas ja südames, võin ainult oletada…

“Konkreetset definitsiooni koolivägivalla kohta ei oska ma hetkel öelda,” tunnistab Leena Pukk, Põhja Politseiprefektuuri Lääne-Harju Politseiosakonna Noorsooteenistuse juht. “Koolivägivald kui selline hõlmab ju tegelikult ka nii õpetajate kui õpilaste vahelisi suhteid. Õpetajad võivad omavahel olla mingisuguses vägivalla vormis, samuti õpilased. Intsident võib toimuda koolis või väljaspool kooli. Koolivägivald võib aset leida ka koduteel, metsa vahel või hoopis õhtul väljas olles. Väga palju koolivägivalla juhtumeid leiavad aset siiski koolis sees.

Küsimus on põhjustes, miks juhtum aset leiab. Väiksemad kaklevad, mis tuleneb ilmselt sellest, et lapsed ei oska ennast väljendada. Toimub enesekehtestamine, gruppidesse jaotamine, liidrite selgitamine. Tihtipeale on meie koolimajad ülerahvastatud, mistõttu inimesel ei ole ruumi ja tekivad väärarusaamad. Väga paljud juhtumid saavad alguse sellest, et keegi läheb kellegi vastu. Keegi lükkab kedagi kellegi vastu. Kogemata. Aga teine võtab isiklikult ja arvab, et löödi, ning hakkab ennast kaitsma. Paljud vägivallajuhtumid toimuvad põhjusel, et last ongi õpetatud ennast jõuga kaitsma või kui kodus toimub perevägivald ja laps seetõttu ei oskagi teisiti käituda. Muidugi annab eeskuju ka filmides nähtu. Kõige hullem on see, kui keegi kohe tahab teisele haiget teha.”

Vaimne vägivald on hullem

Leena Puki sõnul kardetakse rohkem just vaimset vägivalda, mida silmaga ju ei näe. Laps tuleb koju, tal ei ole ühtegi sinikat, aga tal on hinges valus. Valusam kui mis tahes sinika korral. “Vaimsed vägivallatsemised jõuavad ka politseini, aga nendega on raskem tegelda.

Kui füüsiline vägivald on konkreetselt reglementeeritud, siis vaimset vägivalda on väga raske kindlaks määrata. Küsimus tekib juba sellest, mis vaimne vägivald kellegi jaoks üldse on,” räägib Leena Pukk ja toob selgituseks näite: “Kui ma sõiman, aga ei ropenda. Ütlen norimise mõttes kas või ühte sõna pidevalt. See sõna ei ole halb ega ropp, aga ütlen seda pidevalt. Teen teisele inimesele oma solvamisega haiget, aga kusagil pole kirjas, et ma ei või seda öelda või et see on vägivald. Ohtlikum on see, kui ühes klassikollektiivis on üks, keda siis mitmed, paljud või kõik lapsed norivad, narrivad, mõnitavad ja tõrjuvad. Selline olukord vajaks kindlasti sekkumist. Ilmselt leidub seda paljudes klassides, ilma, et lapsed oma käitumisest endale aru annaksid.”

Vägivald õpetaja ja õpilase vahel

“Kasvatus on läinud koolis vabamaks, mistõttu sagedased on need juhtumid, kus õpetaja ütleb, et tal ei olegi õigust midagi kontrollida ega teha või õpilasi korrale kutsuda. Pedagoogi korralekutsumise meetodid ei olegi karmid, võib-olla peab õpilane vaid püsti tõusma või tunnis vaikselt olema, aga see tekitab konfliktsituatsioone”. “On esinenud ka vägivallajuhtumeid, kus õpetaja karistab õpilast füüsiliselt.”

Leena Puki sõnul vajab mis tahes vägivald sekkumist ja olukorrast olenemata ei ole õpetaja vägivaldne käitumine lubatud. “On oluline, et vanem oskaks märgata, kui lapsega on midagi juhtunud. Kui õpetaja kasutab enesekehtestamiseks näiteks vaimset vägivalda, siis julgemad suuremate klasside õpilased protestivad selle vastu. Kahjuks algklassilapsed ei julge protesteerida või ei pruugi isegi teada, et selline kohtlemine pole õige. Selliste laste koolielu koosneb hirmudest, mis võivad ajapikku üle pea kasvada.”

Kunagi ei tohiks välistada ka asjaolu, et õpilastele ehk ei meeldi vastava aine õpetaja või inimene kui selline ning vägivalda kui sellist tegelikult ei eksisteerigi.

Kaevata või mitte?

Leena Pukk usub, et väga paljude juhtumite korral ei suuda lapsevanemad jõuda otsusele, kas on mõtet pöörduda politseisse või mitte. “Kui vägivallajuhtum leiab aset mõnes väikese koha koolis, siis kõik ju tunnevad kõiki, asjaosalised käivad samas koolis. Kui vägivallatseja on väike laps, siis võidakse mõelda, et ta on ju nii pisike veel ja me ei taha ju sellele lapsele halba. Võib-olla suheldakse perekonniti,” toob politseiametnik hulganisti näiteid. “Asjad räägitakse selgeks ja politsei sekkumist ei taheta. On ka selliseid juhtumeid, kus esialgu kohe esmase reaktsioonina pöördutakse politseisse, aga hiljem tullakse ja soovitakse avaldus tagasi võtta. Väga paljud juhtumid on ju kahepoolsed ja kui on oma lapse ehk kannatanuga suheldud, siis tulevad välja muud nüansid. Näiteks selgub, et oma laps on samuti kiusaja ehk süüdi on mõlemad. Oma lapsele ei taha ju keegi halba. Ometi peaksid sellises olukorras vastutama mõlemad. Pealegi tuleb oma lapsele selgitada, et vägivald ei lahenda midagi, vaid ainult toodab vägivalda.”

Kuidas toimida, kui laps sattus rünnaku ohvriks

“Kõigepealt on vajalik, et lapsega oleks usalduslik suhe olemas. Kui seda pole, siis ei pruugi ta üldse midagi rääkida. Kui laps tahab pärast juhtumit kõnelda, siis tuleb tema versioon vahelesegamisteta täielikult ära kuulata. Mitte mingil juhul ei tohi sorkida ega esitada omapoolseid oletusi. Kui laps on saanud kõik ära rääkida, siis hakkab tal kohe kergem. Alguses räägib laps kõik ära, kuid võib juhtuda, et järgmisel päeval ta ei mäleta enam midagi. Tekivad kaitserefleks ja hirm,” rõhutab Leena Pukk. “Näiteks meie kohus politseis on laps ära kuulata isegi siis, kui ta on narko- või toksilises joobes. Me ei saa välistada, et temaga ei juhtunud midagi. See on alati võimalik, kuigi tuleb ka arvestada, et ta võib meile valetada. Niisiis, laps tuleb ära kuulata ja vaadata, kui tõsised on vigastused. Seejärel tuleb kiiresti helistada politseisse (110) ja anda lapsele esmaabi”.

“Kui tegemist on seksuaalkuriteoga, siis on tarvis konkreetsete spetsialistide kiiret sekkumist. Politseist antakse igal juhul vastavad juhised, mida peab tegema või mida kohe ei tohi teha. Arvestama peaks sellegagi, et kohale saabunud ametnik teeb oma tööd, aga ta ei anna psühholoogilist abi. Ta võib esitada küsimusi, millele vanem ei oska vastata, kui ta pole eelnevalt lapsega rääkinud. Mõistagi ollakse juhtunust vapustatud, tundub, et aeg liigub teosammul ja politseinikke ei tule ega tule. Tegelikult võibki olla, et politsei tuleb kaugelt, kuid ootajale tundub aeg alati veelgi rohkem venivat”.

Tõe huvides…

“… kuulab politseinik lapse sageli üle vanemate juuresolekuta. Iga laps tahab oma ema ja isa jaoks olla alati kõige parem ja tublim või siis näitab hoopis vastupidi, et ta on ikka väga suur kannataja. See võib teda ahvatleda natuke ka juurde mõtlema või ilusamini rääkima,” hoiatab Leena Pukk. “Paljud lapsevanemad ütlevad, et minu laps, ma tahan kindlasti juures olla. Sellest saab aru, aga tõe väljaselgitamise huvides ei tule soovi täitmine alati kasuks. Võib tekkida olukord, et laps ei räägi vanema(te) juuresolekul nii, nagu asjad olid. Kuna politseiniku jaoks ei pea ta olema kõige parem, siis ei pruugi ta ka tõde varjata. Kui lapse kodutee on küll rangelt paika pandud, aga SEEKORD ta ei tulnud määratud rada, vaid käis näiteks poest läbi ja siis LUGU juhtuski. Kui laps kardab vanematele tõtt rääkida või kui puudub usalduslik suhe, siis ta ei taha, et ema ja isa saaksid reeglite rikkumisest teada. Vaid politseile võib ta julgeda rääkida nii, nagu asjad on.”

Lapsevanem ei tohiks pahaks panna, kui politseinik otsustab lapsega rääkida vanema juuresolekuta. Muidugi, ühtset reeglit ei ole, iga juhtum on omanäoline ja konkreetselt otsustab juba politseinik või uurija, kes asjaga tegeleb.

Politseisse esimesel võimalusel ja arsti juurde igal juhul

Kui laps on sattunud vägivalla ohvriks, siis soovitab Leena Pukk esimesel võimalusel politseisse pöörduda. Kui lapsega on juhtunud õnnetus päeval, siis tasub koos temaga tulla politseisse avaldust kirjutama. Politseinik saab olukorra visuaalselt üle vaadata, teha kannatanust pildid ja kirjeldada, milline näeb laps välja. “Kindlasti annab politseinik edasised juhtnöörid ja tuletab meelde, et lapsega on tarvis kohe arsti juurde minna. Isegi siis, kui näha on vaid pisike sinikas või üldse mitte midagi,” toonitab Leena Pukk.

“Tihtipeale ütleb lapsevanem, et mis see sinine plekk siis ära ole, sellega polnud mõtet minna. Tegelikult on tarvis, et arst fikseeriks olukorra ära – see on tõend ja kindlustunne vanemale lapse tervisliku seisundi kohta. Isegi siis, kui lapsel pole ühtegi nähtavat plekki küljes, tuleb minna kas traumapunkti, haiglasse või perearsti juurde. Lapsel võivad olla sisemised vigastused või siis psühholoogilised probleemid. Ta võib tunda kõhuvalu, kuigi midagi pole. Aga samas võis ta saada löögi kõhtu.”

Abisaamiseks psühholoogi juurde

“On politseinikke, kes soovitavad vanemal lapsega psühholoogi juurde minna. Kas või igaks juhuks, sest vägivald mõjub lapse hingeelule rängalt ja tagajärjed võivad ilmneda alles hiljem,” paneb Leena Pukk kõigile südamele. “Lõppkokkuvõttes otsustab muidugi lapsevanem, kas ta pöördub lapsega abi saamiseks psühholoogi juurde või mitte. Erinevad lapsed tajuvad olukorda muidugi erinevalt. Emotsionaalsematel on mõistagi raskem, aga võib-olla on ka neid, kellele see suurt mõju ei avaldagi. Näiteks poisslapsed võivad ju aeg-ajalt ikka togida. Täna kaklevad, homme on jälle sõbrad ja elu läheb edasi. Samas võib iga togimine ühele poisile tekitada suure hingelise trauma”

Ülehoolitsetud lapsed

Eksib see, kes arvab, et korralike või eliitperekondade lapsed ei võiks vägivallatseda. “Enamik probleeme saab alguse siiski kodust. Vägivaldsed võivad olla lapsed, kes on jäänud tähelepanuta, kuid ka need, kellele seda osutatakse liiga palju,” usub Leena Pukk. “Last üle armastada ei saa kunagi, aga ülehoolitseda ja ülepoputada võib küll. Lapsel ei lubata midagi ise teha, tal ei lastagi suureks kasvada ega areneda, sest kõik tehakse ette-taha ära. Selline laps ei oskagi lõpuks enam üksi olla ega endaga hakkama saada. Liigsed reeglid või hoopis reeglite puudumine mõjuvad samuti halvasti. Usaldage, hoolige ja armastage oma lapsi, aga lubage neil turvaliselt suureks saada.”

Kui laps on sattunud füüsilise vägivalla ohvriks siis:

  • kuula tema jutt ära – vahelesegamiseta ja suunavate küsimusteta
  • esimesel võimalusel helista 110 või pöördu koos lapsega politseisse
  • vigastus(t)e tühisusest olenemata vii laps perearsti juurde, traumapunkti või haiglasse (isegi siis, kui väliseid vigastusi pole)
  • ole oma lapsele igati toeks.

Seksuaalkuriteo korral helista KOHE politseisse ja küsi nõu, kuidas edasi toimida! Last ei tohiks enne haiglasseminekut pesta.