Mineraalid ja vitamiinid meie toidus.

Teadus on mineraalainete tähtsusest keha elutegevuses alles hiljuti teadlikuks saanud, et mineraalainete vaegus põhjustab paljusid haigusi, mille all inimkond kannatab. Meie keha vajab neid üliväikestes kogustes. Oluline on mineraalainete tasakaal. Ei ole sugugi tarvis jälgida, et iga päev oleks tagatud vajalik mineraalainete kogus, piisab kui on garanteeritud vajalik kogus nädalas. Igapäevase toidu mitmekesisus ja kvaliteet määravad ära selle, kui täiuslikuks kujuneb organism, kui tõhusalt ta funktsioneerib ning kui kaua ta vastu peab. Erilist tähelepanu peaksid mineraalainete piisavusele organismis pöörama rasedad.

Mineraalainete tähtsust keha funktsioonide täitmisel saab vaevalt ülehinnata. Neid tuleb arvestada lähtudes kolmest aspektist:

*luude ja hammaste põhielemendina;
*pehmete kudede, lihaste vererakkude jne. oluliste koostisosadena ;
*kehavedelike tervise ja närvide elastsuse ja reagerivuse mõjutatajatena.

Biokeemia peab tervisele kõigi tähtsamaks järgmisi mineraalained:
KALTSIUMi leidub kehas rohkem kui ühtki teist mineraalainet,liigikaudu 99% temast on luudes ja hammastes. Kaltsiumil on toitumises ülimalt tähtis koht, mitte ainult luude ja hammaste moodustamiseks, vaid ka vere hüübimise ja südametegevuse seisukohalt. Vajalik kogus rasedal on 1200mg-1300mg, imetavad naised 1200mg-1350mg päevas. Toiduainetest on kaltsiumi allikad piim ja piimatooted, mõned pähklid, rohelised lehtköögiviljad, oad, kuivatatud puuviljad, teraviljasaadused.
LISAMANUSTAMINE on õigustatud järgmiste häirete puhul: jalalihaste krambid, luude valulisus, igemete veritsus, kestev väsimus, hemorroidid, aneemia, rasedusega kaasnev hüpertensioon.

MAGNEESIUMi vajab raku energeetika, närvitalitlus ja lihaskoe lõõgastus. Magneesium reguleerib südamelihase tööd. Vajalik kogus rasedal, imetaval naisel: 350-450mg. päevas. Allikad: magneesiumi esineb rohkesti värsketes aedviljades, eriti nende rohelistes osades, aga ka piimas, õuntes, kalalihas, lihas, idandites, sojaubades, teraviljasaadustes, õlirikastes seemnetes, sibulas, pähklites, peedis jne. Magneesiumi omastamist rakkude poolt soodustavad vitamiinid B6 ja C.
Magneesiumi LISAMANUSTAMINE võib olla raviva efektiga eeskätt järgmiste häirete puhul: närvilisus, depressioon, lihasvärin, lihasnõrkus, emaka valulised kokkutõmbed raseduse lõppjärgus, eklampsia.

FOSFOR nagu kaltsium, moodustab luid ja hambaid ning samuti normaalseid kehakudesid. Keha omastab teda kõige paremini koos kaltsiumiga. Päevanormiks peetakse kogust 1300mg. Toiduainetest on fosfori allikad mandlid, kuivatatud oad, herned, läätsed, nisu ja nisuidud, juust ja värske suhkrumais.

RAUD kui verehemoglobiini moodustaja kuulub ka iga keharaku tuuma. Seda leidub kehas väga väikeses koguses, kuid see on tervise seisukohalt täesti asendamatu.
Vajadus raseduse ajal 15-20 mg päevas. Allikad: peamised rauasisaldavad produktid on maks, munad, punane liha, spinat, oad, punane vein, rosinad, maasikad, molluskid, tomatid, küüslauk, seened jne. Paremeni omastab organism rauda lihast, loomsetest produktidest. DEFITSIIDI sümptomid: kahvatu nahk, ebanormaalne väsimus, pearinglus, ärrituvus, südamepekslemine. Sümptomiseks võivad olla ka kõhukinnisus, küünte rabedus, nõgusaküünelisus. NB! Vitamiini B6 ja tsingi üheagne defitsiit võib samuti avalduda ülalnimetatud sümptomitena.

VASK aitab kehal rauda omastada. Toiduainetest on vase allikateks pähklid, kuivatatud herned, oad, lutsern ja rohelised lehtköögiviljad.

JOOD on tähtis kilpnäärme tervisele. Mõjutab väikelaste kasvu, nende organite arengut ning vaimset arengut, juuste, küünte ja naha seisundit. Allikad: peamised joodi sisaldavad produktid on merekalad, kalamaksaõli, meretaimedest valmistatud tooted, jodeeritud sool. Raseduse ja laktatsiooni puhul tuleb joodi liigsust vältida.
Vajadus 0,160-0,180mg.

TSINK. Tsingita häirub organismi normaalne areng, kasv ja paljunemine, samuti immunsüsteemi, naha epidermise ning maitseretseptorite normaalne areng. Tsingita ei avaldu insuliini toime. Soovitav ööpäevane kogus peaks olema: 14..17mg.
ALLIKAD: peamised tsinki sisaldavad produktid on liha, maks, munad, piim, jogurt, pärm, täisteraviljatooded, kõrvitsaseemned, tomatid, sibulad, vetikad. Tsingidefitsiidiga patsiente iseloomustavad vereringe häired, minestamiskalduvus, valged laigud sõrmeküüntel ja ebamäärased laigud nahal ning juuste väljalangemine. Lisamanustamine on efektiivsem, kui teda manustada koos vase ning vitamiinidega A, E, B6.

FLUOR on vajalik hammaste arenguks, ta suurendab kaltsiumi deponeerumist hambakudedes. Fluor on oluline ka vereloomes, kaitseb hamba emaili, suurendab ka organismi kiiritustaluvust.

VITAMIINID. MIDA PEAKS VITAMIINIDE KOHTA KINDLASTI TEADMA?

-vitamiinid on eluks hädavajalikud;
-vitamiinide kestev defitsiit on organismile kahjulik ja koguni ohtlik
-vitamiinid ei oma sisulist energeetilist väärtust, st nad pole energiapillid;
-vitamiinid ei asenda teisi toitained;
-üks vitamiin ei asenda teist;
-vitamiinid pole rakkude ehituskomponendid;
-vitamiinide kestvad megadoosid on lõppkokkuvõttes kindlasti kahjulikud;
-vitamiinide kasutamine vajab korrektset ja meditsiinilist lähenemist, mistõttu vitamiinide meelevaldne tarbimine pole kindlasti põhjendatud ega edukas.

Nüüdisajal tuntakse üle 20 vitamiini. Vitamiinid jaotuvad kaheks – rasvlahustavad ja veeslahustavad. Füsioloogiliselt vajaliku vitamiinide hulga saamiseks vältige igasuguseid toitumisäärmusi.

Vitamiinide klassifikatsioon, põhiterminoloogia ja põhiallikad.

Rasvlahustavad vitamiinid.
A – kala-ja loomamaks,või, karotenoidid
D – kalarasv, munakollane, või, pärm
E  – porgand, kapsas, taimsed õlid, linnaseleib
K  – kalasaadused, spinat, kapsas, herned
Q  – taimsed produktid
F  – taimsed õlid

Veeslahustavad vitamiinid.
B1 – pärm, kaerahelbed, sealiha, täisteraviljatooted
B2 – piim, maks, kala, pärm, kaunviljad, spinat
B4 – liha, kroovitamata jahust leib, munarebu, maks, piim
PP – nikotiinhape – maks, pärm, kanaliha, kalasaadused, nisukroov
B6 –  maks, munakollane, porgand
B8 –  neerud, süda, kartul, mais
B10 – foolhape – maks, oad, rohelised taimeosad, neerud, liha
B11
B12 – verivorst, maks, tailiha, juust, pärm, seened
B13 – loomsed produktid
B15 – loomsed produktid ja seemned
BT karnitiin – lihasaadused, pärm
C – mustsõstra ja kibuvitsa marjad, jõhvikas, kapsas, paprika, pähklid, tsitruselised
H biotiin – maks, neerud, piim, oad, tomat, munarebu
U – kapsas, spargel, petersell, tomat
P – värsked puu-ja juurviljad
Vitamiinipreparaatide kasutamine. Kõigipealt kaks üsna levinud ja vastandlikku arusaama. Esiteks, vitamiinipreparaatide kasutamine on alati ja igati õigustatud nii profülaktilisest kui ka ravi aspektist mistahes häirete korral (töövõime langus, väsimus, lihaste valud jne.). Teiseks, vitamiinide kasutamine on lausa kahjulik, sest vähimgi ülehulk kahjustab organismi oluliselt. Mõlemad on siiski väga kategoorilised ja ühekülgsed väited. Vitamiinide praktilise kasutamisvajaduse hindamisel tuleb arvestada korrektselt tõestatud biokeemilis-füsioloogilisi põhiteadmisi. Põhireegel: terve ning tasakaalustatud ja kvaliteetset segatoitu tarbiv tervisliku eluviisiga inimene ei vaja reeglina täiendavaid vitamiinpreparaate. Organismis eksisteerivad vitamiinide teatud varud. Need varud on dünaamilised. See tähendab, et nad ühelt poolt kompenseerivad ajutise vitamiini defitsiidi toidus, teiselt poolt aga suudavad salvestada organismi sattunud vitamiini liia. Paratamatult suureneb sõltuvus toidu kvaliteedist ja me peame, kes rohkem, kes vähem arvestama toidu vitamiinide sisaldust.