Millal ja millest algab isadus?

http://www.minimal.ee/isa&beebi/Isa&beebi2013.pdf

Täitsa selge, et eelkõige soovist isaks saada. Aga veel millestki hoopis konkreetsemast.  Idamaade kasvatuskultuuris, eriti budistlikus, on käibel eugeenilised arusaamad, mis meil pikki aastaid ebateadusena eksisteerisid, kuid viimasel ajal taas tõsisemalt võetavaks on muutumas. (Eugeenika on õpetus inimese tõuomadustest ja identiteedist).

Paljudes idamaade kasvatuskultuurides on  isadus mehelikkuse tähtsaim ilming. Üldine põhimõte, mida vähemalt kasvatuse seisukohalt meilgi kasulik uskuda on, kõlab nii: ema peab kasvatama tütred tervemaks, kui oli ise samas eas ja isa peab kasvatama pojad targemaks, kui oli ise samas eas. See on küll puhtalt eugeeniline põhimõte, mis ütleb, et järgmise põlve kvaliteet sõltub eelkõige ema tervisest ja isa tarkusest. Kuid mitte kõik selles pole vale ka nüüdisteaduse seisukohalt.

Munarakk elu jooksul ei uuene ja selge see, et naise üldine tervis hoiab ka tulevaste laste jaoks vajalike munarakkude kvaliteeti. Mehe seemnerakud uuenevad pidevalt ja sealt pärineb eugeeniline tõdemus: liik uueneb – kas paremuse või halvemuse poole – just pidevalt uuenevate sugurakkude kvalitatiivsete muutuste kaudu. Aga kes seda ei usu, siis tänapäeva teadus on tõestanud teistpidi seose küll. Ühel piirteaduste konverentsil väitsid prantsuse seksuoloogid, et tütarlapse suitsetamine rikub munarakke sedavõrd, et tema sündival lapsel tekib suure tõenäosusega terviseprobleeme. Tookord rõhutati just vaimset tervist ja väideti, et laste hüperimpulsiivsuse üks põhjus on emade kunagine suitsetamine.

Kuid mehele esitas see hüpotees veel suuremaid nõudmisi: kolm kuud enne lapse sigitamist ei tohi mehel olla põletikulisi haigusi, kaks kuud enne munaraku viljastamist ei tohi mees põdeda sügavat stressi ja kuu aega enne ei tohi mees olla alkoholimürgituses ehk umbjoobes. Nad tõestasid nende ilmingute kahjulikku mõju mehe spermatogeneesile ja sealtkaudu siis ka võimaliku lapse tervisele.

Nii et mehe isaks olemise vastutus algab hoopis varem, vähemalt aasta enne lapse sündi.

Olla terve ja arukas – see on mehe missioon isana ka hoopis kauemaks ajaks pärast lapse sündi. Pole küll soliidne perenõustajale räägitud saladuste avalikustamine, kuid paljud naised pettuvad oma lapse isas tegelikult alles aastaid pärast lapse sündimist. Pruugib mees ilmutada „halba mehelikku kvaliteeti„ hoopis hiljem pärast lapse sündi, hakkab naise vaist nägema geneetilisi seoseid ja süüdistab ennast halvas valikus. Seega mehe missioon säilib ka sel juhul, kui ta ei elagi perekonnas. Oma olemise kvaliteediga ja elamise tarkusega vastutab ta selle eest, et tema laste ema usuks oma laste arengupotentsiaali isegi siis, kui ise kooselu säilitada ei suutnud. Jälle nõustajana kuuldud hädaldamisi – mehest on joodik saanud, jumal hoia, kas poeg läheb sama teed? Aga harvem ka vastupidist – me ei ela küll koos, aga oma väärt omadused jättis ta lastesse.

Meheks olemise tähtsaim missioon ühiskonnas on olla otsustav ja vastutav. Mehe isaks olemise missioon on olla vastutav oma tulevase lapse kvaliteedi eest juba enne lapse sigitamist ja kanda seda kõrge eani. Nii usuvad naised ka oma laste tulevikku.

Aga kui pole sellele varem mõelnud? Siis sunnib sama missioonitunne meest ennast veelgi tõsisemalt kontrollima, et oleks õigustatud egoistlik mõte – peab olema näha, et minult sai mu laps pärida ainult parimad omadused, mis mehes olla saavad.

See on jutt isaduse algusest mehes. Isaks olemine on kasvatamine. Ja see on hoopis teine jutt.