Mida teha, kui ihaldatud triibud ei tule?

Allikas: Internet

Üks paarisuhte oluline osa ja laiemas plaanis kogu eesmärk on järglaste saamine. Tänapäeval oleme olukorras, kus nii naistel kui meestel on võimalik oma lapsevanemaks saamist erinevate vahenditega kontrollida. Peaks pigem küll ütlema, et lapsevanemaks mitte saamist, sest raseduse vältimisest räägitakse palju, ilmselt juba mõnes edumeelsemas lasteaiaski, koolist rääkimata.

Nii tundubki, et laste sünd on miski, mida me saame täielikult ise kontrollida, endale sobival eluetapil, sobival aastaajal ja olen näinud ka paksu raamatut, milles antakse juhiseid soovitud soost lapse saamiseks. Loomulikkus ja vaba kulgemine oleks justkui kadunud ja inimene ise määrab kõike.

Vahel aga juhtub, et siis, kui ükskord otsustatakse, et nüüd, palun väga, on aeg saada lapsevanemaks, ei olegi see üldse nii lihtne.

Teadlik naine on oma ovulatsiooniajad välja arvutanud, kindluse mõttes veel apteegist hangitud ovulatsioonitestiga ära määranud ja valmistab tulevasele isale oma seksuaalse agarusega erilisi naudinguid. Naine ärkab järgmisel hommikul õhetavana ja tunneb ennast juba üsna pisut rasedana. Iga päev märkab ta uusi kinnitavaid märke – rinnad suurenevad, mingid veidrad isud, ligi on tikkunud väsimus ja kõht on hell. Ta õitseb mööda tänavaid, vaatab vandeseltslaslikult kärutavaid emasid ja õhkab – vähem kui aasta ja ma kärutan siinsamas oma täiusliku beebiga ja olen maailma kõige õnnelikum ema!

Ja siis algavad tal päevad. Nagu ikka. Miks, mismoodi? Ahjaa, et ei pruugigi iga kord õnnestuda… Aga need märgid? Ma ju nii väga tundsin juba, et…. Kerge pettumus, mõned pisarad ja asutakse ootama uut ovulatsiooni.  Kõik kordub…. ja siis jälle… ja jälle… Öeldakse, et enamus naisi saavad oma triibud ehk positiivse tulemuse rasedustestil esimese kuue kuu jooksul peale rasestumisvastaste vahendite kasutamise lõpetamist. Ülejäänutest suur osa veel järgmise poole aasta jooksul.

See tähendab siis kuni 11 korda pettumist. Iga korraga üha valusamalt, raskemalt, väsitavamalt. Ligi hakkavad tikkuma kõikvõimalikud hirmud – kas ma olen juba liiga vana, kas mu tervisega on kõik hästi, kas mu mehe tervisega on kõik korras, kas ma olen oma elus liiga mitu klaasi veini joonud, kas naabrinaise kuri pilk on mu ära kaetanud, kas mulle pole saatuse poolt last määratud, kas noorena tehtud abort saab nüüd viljatusega karistatud jne. See on jube stress, kui sa midagi nii väga tahad, aga ei saa. Kontrolli puudumine tekitab üldse inimeses väga suure kaose. Rohkem stressis naist, kui see, kes soovib jääda beebiootele, aga mingil põhjusel veel ei ole jäänud, on raske ette kujutada.

Mõne kuuga tundub talle, et kõik tema ümber on rasedad või beebidega. Et kõik teised paljunevad tema kiuste erilise rõõmuga (ja nad saavad juba kolmanda!). Mees on juba täiesti ära vaevatud, koosolekud jäetakse pooleli ja minnakse koju, sest kelluke heliseb ja on VAJA seksida. Romantilist veiniõhtut ja korralikku kuuma sauna pole korraldatud juba pikka aega, sest mine tea, äkki just eile SEE juhtus. Seksist saab kohustus, pisarais naisest rituaal ja ärritavad sugulased oma juttudega tiksuvatest kelladest ajavad hulluks. Lohutaks naist, mõtleb mees, aga ei tea kuidas, sest igal pool võib olla mõni beebi või rase naine või kolmikute käru lükkav reibas noor ema (kui kolmikud ja reibas, siis ilmselt küll lapsehoidja, aga seda ju oma naine ei tea). Paarikesel ongi oht sattuda sotsiaalsesse isolatsiooni – ootama aega, mil viimaks ollakse rase.

Tihtilugu võib naisepoolse stressamise, närvitsemise, nutmise tagajärjeks olla ka emotsionaalselt väga kurnatud mees. Kodurahu võib rikkuda see, kui beebitegu muutub naise kinnisideeks ja see on väga kerge tekkima. Teada ju on, et ühelegi mehele ei meeldi, kui seks on muutunud graafikujärgseks ning millest puudub igasugune spontaansus. On vaid kindlad kellaajad, kindlad asendid ja ei mingit eelmängu. Selle kõige tulemusel võib ka mees nö tõrkuma hakata, mis muudab naise veel tigedamaks, sest tema ju ovuleerib hetkel ja mis mõttes, sina mehena, ei taha hetkel seksida…?! Ja nii on tülid kerged tulema…

Mida siis teha? Kõik sõnad rahust, iga-asi-omal-ajal-tulemisest, muudele asjadele mõtlemisest jne ei ole abiks, ei ole! Need võivad ühel hetkel tõeliselt ärritavana tunduda. Ja mida enam tegeleda teiste asjadega, seda enam tahaks tegelikult istuda vaid foorumites ja lugeda, kuidas on teisi sinu sarnaseid, kes samuti pole viimase poole aasta jooksul rasestunud, aga nii-väga-tahaks-last. Seltsi otsimine on loomulik ja aitab mõningal määral valu leevendada.

Ma pakun mõned asjad välja, kindlasti on iga lugu eriline ja erinev, aga ehk keegi leiab tuge:

  • Otsi hingeabi. Räägi oma hirmudest, ebakindlusest ja muredest mõne asjaliku ämmaemanda, perekooli lektori, raseduskriisinõustaja või hingehoidjaga. See aitab, sest neil on palju kogemusi, teadmiseid ja oskust mõista. See võib päästa ka palju ilusaid ovulatsioonivabasid õhtuid koos oma kallimaga, sest ei pea temaga ainult ühele teemale keskenduma.
  • Vaata üle oma pooleliolevad toimetused. Äkki on Sul isa või emaga väga keerulised suhted? Äkki ootab töö juures mõni peen projekt lõpetamist? Äkki pole Sa tükk aega hambaarsti külastanud, aga oled mõelnud, et peaks selle teekonna ette võtma? Või ehk on Sul natuke rohkem ülekilosid kui võiks, siis nüüd oleks hea aeg hakata viljelema tervislikku eluviisi. Kuigi kell teeb tikk-takk ja mõistus ütleb, et nüüd on vaja saada laps, on inimaju ometi väga kaval ja suudab alateadvuse kaudu luua olukorra, kus keha teeb seda, mida varjatud ja teadvustamata ootused meile paremaks peavad.
  • Kui aasta on möödas, aga rasestumine pole õnnestunud, siis otsige professionaalset abi. Igaks juhuks, kui te veel ei ole käinud. Kui naisel on vanus juba 30+, ei maksa aega kaotada. Mõnel paaril ongi väljastpoolt natuke abi vaja, mõnda aitab lihtsalt steriilne keskkond ja valge kittel, mis annab märku, et paar ei ole üksi ja vajadusel on abi olemas. Lase kontrollida lisaks endale ka meest. Tehke läbi võimalikud testid, mis tänapäeval pakutakse, et saada südamerahu. Teadmine, et kõik on korras teeb ootamise aja lihtsamaks ja vähendab oluliselt pinget.
  • Usu ja näe ennast rasedana. On räägitud, et kui sa kujustad iga päev, kuidas sa oled juba titaootel või kuidas sa kodus beebiga tegeled, petab ära alateadvuse, mis ei tee vahet tegelikkusel ja ettekujutusel, on võimalik nõnda beebitulekut lähemale meelitada. Ümbritse end kodus väikeste beebielementidega – mõni sokike siin, pildike seal jne. Vaata neid, katsu neid, naerata ja mõtle, et juba peagi oled ka sina beebiga.
  • Liigu rohkem! Endorfiinid, mida aju liikumise peale toodab on ju rõõmsa tuju loojad. Esiteks peabki enne rasedaks jäämist juba heas vormis olema, siis on hiljem lihtsam taastuda, teisalt on õnnehormoon väga oluline, et naine tunneks end kauni, ihaldusväärse ja viljakana.
  • Püüa vältida teadlikult emotsionaalseid pingeid ja stressi. Kui töökoht tekitab peavalu, siis ehk on aeg seda vahetada, mis siis, et peagi loodad beebiuudiseid saada. Kui ema suudab su ühe pilguga hulluks ajada, siis suhtle temaga mõnda aega viisakalt telefonitsi ja kontrolli oma reaktsioone. Hoia ennast negatiivsete inimeste eest ja loo endale turvaline ja mõnus olemine.
  • Hoia ennast tegevuses. Tegele asjadega, mis tõeliselt hinge puudutavad – pöördu taas mõe eriti südamelähedase hobi juurde, omanda uusi oskusi, õpi nt lilleseade uusi võtteid, mine mehega või sõbrannadega spaasse, hakka järjest lugema öökapile kogunenuid raamatuid, mida siiani pole jõudnud kätte võtta jne. Tegevusse saab maandada varjatud hirmud ja mured. Saab positiivset kinnitust, et teed midagi hästi.
  • Ole avatud alternatiividele. Kõigil naistel ei õnnestugi väga pika aja jooksul, kui üldse, iseeneslikult rasestuda. Võiksid uurida erinevaid kunstliku viljastamise meetodeid. Tänapäeval on väga palju erinevaid võimalusi, kuidas pika ise proovimise järel pole suudetud rasestuda, aga väikese kõrvalise abiga on kenasti titake saadud. Ole avatud ja otsi lahendusi!
  • Kas lapsendamine oleks variant teie perele? Kui ka kunstliku viljastamise tee on läbitud, aga ikka pole tulemust, siis ilmselt on juba nii palju aega möödunud ja oled olukorraga juba leppinud ning mõistnud, et kõik naised ei saagi sünnitada, enamus küll jah, aga mitte kõik. Aga ka nemad saavad ühel või teisel moel siiski lapsi kasvatada. Kas oleksid valmis olema kellelegi kasupereks? Lapsendama? Või äkki Lihtsalt lastega töötama vabatahtlikuna või päris tööna? Neid lapsi, kel pole päris oma peret, aga vajavad väga emaarmastust on väga palju ja nad on väga õnnelikud ning tänulikud, kui sina oled see inimene, kes suudab nende päeva soojust ja armastust tuua. Teadmine, et on ka teisi variante oma ellu lapseliku rõõmu ja pisikeste jalgade tatsumise toomiseks, võib mõjuda ühelt poolt hirmutavana, aga kindlasti ka vabastavana – on ka teisi võimalusi.

Ja viimaks, väga kerge öelda, aga raske teha – lase lihtsalt vabaks ja püüa mõelda, et kõik läheb täpselt nii nagu minema peab. Kui lõpetada pidev punnitamine ja püüdmine ning lihtsalt üks hetk lasta asjadel minna omasoodu, võib elu meid üllatada viisil, mida me isegi ette ei osanud kujutada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi iga paari lugu on erinev, kuigi me püüame oma elu kontrollida ja juhtida endale parimas suunas, on olukordi, kus justkui ei saa midagi teha. Teadmatus ja kontrolli kadu tekitavad hirme, millel tegelikult alust ei ole. Peret planeerides võiks juba alguses luua valmisoleku lapseootele jäämiseks, mitte võtta seda kinnisideeks, mis konkreetse nädala või kuu jooksul täidetud peab saama.  Ilusat ja rahulikku triibuootust ootajaile.

Artikli autorid: Kai Räisa, perenõustaja ja nelja lapse ema
Kaidi Pajumaa, perekooli sisutoimetaja ja ühe lapse ema