Mida peidab kaugsuhe?

Allikas: Internet

Tänases Eestis on paljud pered seisus, kus üks vanem töötab kodunt kaugel – Tallinnas, Soomes, Norras, Hiinas. Teemad, mis sellise elukorraldusega tekivad, jäävad igapäevaselt kooselavatele inimestele sageli mõistetamatuks.

Paarisuhtes kuhjub teise poole äraolemisel lugematu hulk pisiasju, mis hoolimata Skype ja muudest nutiseadmete pakutavatest võimalustest jagamata jäävad. Millal see punane vaas katki läks? Mida see naabritädi kuri pilk ja pomin kasvatamatusest nüüd tähendama pidi? Millal aed kollaseks värviti ja kellega see üleaia plika nüüd semmib? Palju pealtnäha tarbetut teksti, aga koos olles loovad just väikesed jagatud juhtumid soojust ja kokkukuuluvustunnet.

Mööda ei saa vaadata ka lihtsast füüsilisest olemasolust. Kui paljud on pidanud kallima kaugeloleku ajal tema lemmikmuusikat kuuldes üksi tantsima või poes ja tänaval lugematuid paarikesi seirama, kes justkui demonstratiivselt oma koosolemise õnnega eputavad.  Inimene vajab teise inimese puudutust, lähedust, silmsidet ja toetust.

Kui kahe inimese suhtes võib ajutine lahusolek aeg-ajalt isegi värskendav olla, siis lastega perede elud muutuvad ühe poole kaugtööle asumisega oluliselt keerulisemaks.

Üks vanem peab üldjuhul tulema toime kõige sellega, mis muidu kahele ette nähtud.  Sageli saavad suuremad lapsed enda kanda liiga suuri koormaid, millega nad ealiselt ehk üldse tegelema ei peakski.  Korraldada tuleb kool-lasteaed, huviringid, kodused tööd, majapidamine, söök, lõbutsemine, tüli sõbraga, lekkiv toru, murtud süda, laste omavahelised suhted, öörahu jne.

Kui siis kauaoodatud vanem taas saabub, on kogu ühe poole raskelt loodud kord ja reeglid unustatud. Saabuja tahab olla nii hea, et vahapealsel ajal seatud piirid hajuvad – taas süüakse elutoas, ollakse kaua üleval ja tarbitakse lubamatult palju suhkrut – sest issi (või ka emme) on kodus ja seda peab ometigi tähistama. Siis ta läheb taas ja mahajääja hakkab kaosest korda looma. Uuesti on vaja teismelistega piire seada ning väiksemaid lohutada, koristada, transportida, kokata ja leida hetked oma akude laadimiseks.

Äraminejal ei ole kindlasti ka kerge. Jätta nädalast nädalasse maha nuttev laps ja koorma all ägav abikaasa ei saa ju lihtne olla. Tulla seal, teiselpool vett toime oma igatsuse, valu ja üksildusega ei ole hea.

Ometi on selliseid peresid tuhandeid, kümneid tuhandeid. Väga sageli hakkavad nende perede lastel esinema erinevad tervisemured ja käitumishäired. Nende puhul tasuks kindlasti vaadata, kas laps ehk ei ole liiga palju kohustusi endale saanud või kas lapse vajadused läheduse ja vabaduse järele on ikka eakohaselt korraldatud. Olukord, kus laps hakkab pakkuma emale puuduoleva isa asemel suurt lähedust ja seega ise enam normaalset areneda ei saa, on äraütlemata sage.

Kaugsuhtes olevad pered võiksid aeg-ajalt oma olukorda auditeerida ja kalkuleerida, kas kahe elamise ülalpidamine on tõesti odavam, kui madalama palgaga kodu lähedal töötamine. Lisame juurde veel transpordi- ja sidekulud, toidu, hügieenitarbed jm.  Ikka on kasulikum kodunt eemal olla?

Vaatame siis elu pikemas perspektiivis – kui kaua see lahuselu kestab? Pool aastat? Elame üle! Viis aastat? No ma ei tea…. Veel kauem? Kui palju emotsionaalseid ja olulisi hetkeid jäävad kogemata – pulma-aastapäevad, lapse kõndima hakkamine ja ülikooli lõpp… Mis on nende väärtus ja hind?

Sageli juhtub, et peale aastaid eemalolemist tullakse päriselt koju ja suhe lõppeb varsti, sest ajaga on üksteisest eemale kasvatud, võõrdutud ja kaotatud oskus teistega arvestada.

Need, kes on täna selle valiku ees, kus ühel poolel on võimalik minna, mõelge ja kaaluge hoolega. Kui eraldiolemise aeg on kindlalt piiritletud, mahajääjale tagatakse tugivõrgustik vanavanemate või tädide-onude näol ja saadav kasu on ilmselgelt suurem võimalikust kaotusest, siis tehke ära.

Neile, kes kardavad oma suhet kaugusele kaotada, soovitan enne lõplikku ei ütlemist korraks mängida mõttega, et kui läheks, aga perega KOOS…  See oleks raske, tooks kaasa muresid ja ettekujutletamatuid küsimusi, mida üksinda kolival täiskasvanul eales ei tule, aga pere oleks suure tõenäosusega päästetud…

Artikli autor: Kai Räisa, perenõustaja ja nelja lapse ema