Ma olen abielus juhiga, kuid elan lastega

Ambro5

Artikkel pärineb: www.director.ee

Järgmine artikkel räägib kooselust ühe firmajuhi abikaasa silmade läbi, kes elab Lõuna-Eestis ning kelle mees käib tööl Tallinnas. Kunagi, kui tekkisid pensionisambad, ütles mees mulle, et olgu ma rahulik, küll ta mind vanaduspäevil üleval peab. Imelikult kombel ei tundnud ma end ebakindlana ei siis ega tunne ka praegu. Igal juhul olen ma otsustanud, et karjääri ma tegema ei hakka. Võib-olla peaksin sellele mõtlema, aga minu arust ei saa kaks inimest ühest perest karjääri teha – muidu asjad ei toimi.

Praegu olen väikese lapsega kodus, aga samas meeldib mulle mu töö, olen raamatupidaja. Mulle meeldib olla mina ise. Meeldib, et mul on oma sissetulek, ehkki mehe sissetuleku jagamisega ei ole kunagi probleemi olnud.

Aga karjääri-inimene ma ei ole – lapsed on mulle tähtsad. Ma ei taha neid vanemate hoole alla anda. Ja ei taha, et nad omapead kasvaksid. Ning ma annan endale aru, mis sellega kaasneb, kui teine pool perest teeb kõvasti tööd.

Kui teine pool teeb kõvasti tööd, siis jäävad lapsed ja majapidamine paratamatult mulle. Tema lülitab end kodusest majapidamisest välja. Nii on vähemalt meie peres. Kui lapsed on väikesed, on ühed probleemid, kui nad suuremaks kasvavad, siis teistsugused.

Aeg-ajalt kipub poisil õppimine käest minema – ütlen ikka mehele, et ta peaks poisile midagi ütlema. Aga mees vastab: “Praegu ei saa, ma pean õiget momenti tabama.“ Kui otseselt ei põle, siis ta üritab sellest kõrvale slikerdada. Aga asi on vaja lahendada – ja see jääb siis ikka minu kanda.

Kui oled üksinda, siis mingitel hetkedel läheb elutempo väga kiireks. Sa pead üksi kõik asjad ära lahendama: väikese tita probleemid, suuremate laste kooliprobleemid jne. Ja nagu kiuste tekib hästi palju majapidamisprobleeme – nii kui mees Tallinnasse sõidab, ütleb majal ikka keskküttekatel üles. Või kanalisatsioonitorud. Need on asjad, mis pikapeale väsitavad.

Õnneks on meil palju sõpru, kes appi tulevad, üks torutangidega, teine trelliga. Mulle endale ei ole ka kruvikeeraja võõras ja ma tean, kus tööriistad asuvad. Teisest küljest jälle on suuremad asjad, nagu arvete ja maksude maksmine, minu pealt ära.

Ehkki kord oli šokk küll, kui inkassofirma kirja postkastist sain – arvasin, et mehega on midagi tõsist, aga tegelikult oli ta unustanud ühe väikese arve lihtsalt maksmata. Nädal hiljem sain uue kirja ja lõpuks peale kolmandat kirja ning kõrgendatud häält minu poolt klattis ta selle tema arust tühise asja ära.

* * *

Minu arust lapsed tunnevad, et isa jagub nende jaoks natuke vähe. Kui mu mees Tallinnas tööl hakkas käima, siis laste õppeedukus langes, olin ka ise närvilisem. Proovisin küll olla tubli, aga ikkagi mõjus.

Ja kui ta ongi nädala sees mõne päeva kodus, siis tööpäeviti sisuliselt ei tähenda see, et ta kodus on. Ta istub arvuti taga ja teeb oma tööd. Minu jaoks ei tee see suurt midagi kergemaks.

Neil päevadel, kui ta kodus on, on meil meeletu tempo. Hästi palju asju kuhjub, jooksed nagu vurrkann ringi: kodused asjad, sugulased, poes tuleb ära käia… Vahel mõtlen, et millal küll saabub aeg, kus telefoni ei võeta ja meile ei loeta.

Naljaga pooleks ütlebki ta mulle, et olen abikaasa nr 1, aga tööl on tal abikaasad nr 2, 3 ja 4. Mulle tundub küll, et ärimehed ei loe kellaaegu. Samas viib see inimese nagu rütmist välja, rikub õhtu ära. Tööpäev ei lõppe kunagi kell viis, vaid siis, kui telefon enam ei helise ja arvuti kinni pannakse. Arvan siiski, et kogu töö võiks jääda ikkagi tööaja piiridesse ja mees on ise süüdi, et ta sellel kõigel laseb toimida. Aga see on asi, mida ma ilmselt ei suuda muuta.

Selles oleme kokku leppinud, et hommikuti kella viie-kuue ajal ma teda tööle saatma ei pea, ta pakib ise oma kohvrid. Ehkki ükskord kiiruga rahmeldades võttis ta minu samasuguse pluusi kaasa. Tihti pean kiirustava mehega mööda maja kaasa kõndima, et saaksin talle ette vuristada oma probleemid ja meie plaanid.

Süüa ma valmistama ekstra ei pea. Kui ta ei tule söögiajaks koju, siis ta sööb, mida on. Sest pidev söögitegemine on kõige tülikam asi, mis naisterahva jaoks olla saab.

Kuid ühe hirmsa kohustuse on ta mulle noorest peast jätnud – pükste viikimise. Ma ei kannata seda, seda enam, et ta ütleb seda mulle õhtul kell 10. Küsin siis: „Mis kell sa hommikul lähed?“ – „Kell seitse.“ – „Miks sa varem ei öelnud?“ – „Mul polnud varem meeles.“

* * *

Päris mitmeid kordi on olnud nii, et mees ütleb, et tuleb õigel ajal, aga tegelikult laekub veidi hiljem. Meie peres on see täiesti tavaline, et laste kooliüritused on alati juba alanud, kui meie kohale jõuame, ja nii tulebki meil taas poole pealt sisse hiilida. Aga lastele piisab sellestki, et isa tuleb paaril õhtul nädalas Tallinnast 7–8 ajal koju, siis on saunaminek, ja kella 11 ajal magama. Mehed saavad kõik oma jutud räägitud ja siis kõik rahunevad maha.

Aga tihti helistab ta tee pealt: mul on üks hea uudis ja üks halb uudis. Et ta juba sõidab, kuid ei jõua koju mitte kell 8, vaid kell 11. Läheb sõprade juurest saunast läbi.

Need on ta sõbrad kooliajast, kellega koos sporti tehakse ja saunas käiakse. Neid õhtuid on ju nii vähe, kui ta kodus on – kahju neist loobuda. Aga sa õpid selle oskuse ära, et lased tal minna. Ta ütleb, et sõpradega äriasju üldse ei räägi, ajab muud juttu ja see maandab pinged hästi ära. Mehed oskavad lõõgastuda.

* * *

Üldiselt me ei kannata rannas peesitamist ja meie ühe- või kahepäevased sõidud on hästi toredad. Kord juhtus küll nii, et ta kutsus mind Saaremaale tööreisile kaasa, olin veel väikese titaga. Reaalsus oli see, et jõudsime õhtul kell 7 kohale, siis läks mees oma äripartneriga rääkima ning lõpetas kell 11. Järgmise hommiku veetis ta äripartneri firmas, jõudsime täpselt veel õhtuse praami peale. Nii palju siis ühisest ajaveetmisest!

Vahel tekib meilgi väikseid tülisid, mis on pigem minu algatatud. Olen keevalisem kui mu mees – kui süda täis kargab, võtan telefoni ja ütlen, mis mõtlen. Aga tema on hästi tasakaalukas, kõik lõpeb heatahtlikult, viha ei teki ja asi on lahendatud.

* * *

Mul on ikkagi mure sellepärast, kuidas ta sellele pingele suudab vastu panna. Tahaks, et me näeks koos lapselapsi, saaksime koos vanaks. Mina muretsen selle pärast ikka kõvasti rohkem, ajan teda ikka aeg-ajalt arsti juurde.

Minu jaoks on olnud psühholoogiliselt rasked ka tema töökohavahetused. Nagu ikka juhtide puhul, ei ole ta neid pikalt kaalunud – ta on pidanud mingi välise põhjuse pärast ära tulema, ja see on mind palju rohkem häirinud kui teda.

See on vist alalhoiuinstinkt. Ma ei harju sellega, et pole kindlust. Iga viie-kuue aasta tagant on olnud kapitaalne muutus, ja töökohad on läinud kodust järjest kaugemale ja kaugemale. Kusjuures nüüd see mind nii väga ei häirigi. Aga kui ta peaks ühel päeva Soome või Riiga tööle minema?

* * *

Teades, kui meeletu ajakulu on Tallinnast tulek, siis me mõtleme alati hästi läbi, kuhu minna. Mu hing tunneb küll, et tahaks teatrisse, aga kus sa lähed, kui ei ole kellegagi minna. Teen siis juba koduseid töid.

Tegelikult ootan juba pikisilmi, millal tuleb see päev, kui oleme esmaspäevast pühapäevani perega koos. Kardan, et enne saab üks laps suureks ja läheb juba kodunt ära.

Ma olen mõelnud, kas minna mehele Tallinnasse järele. Aga ma ei tea, kas siis oleks lihtsam. Siin elab mu ema, kes saab aidata, siin on sugulased-tuttavad, turvaline koolitee. Tallinnas pole pealegi sõpradest torumehi ega puuseppi. Kas ta jõuab siis koju varem ja kas siis muutub minu elu kergemaks? Ma kahtlen selles.

Ju ma olen siis ikka kõige sellega kokkuvõttes ikkagi rahul.