Lastega on lõbus – iga päev!

Allikas: Internet

Sageli võib kuulda, et peale laste sündi oma elu justkui lõppeb. Raskused, kriisid, mured ja haigused, millest varem aimugi ei olnud ajavad nüüd üksteist taga ja lõppu neil ei paista. Täiesti õige, nii ongi.

AGA koos kogu selle jamaga saad kaasa hulga lusti, rõõmu ja naeru. Naljakuu alguse puhul toon mõned muigekohad teilegi.

Alustame algusest – laps on veel beebi. Ei räägi, ei kõnni. Ometigi suudab ta esile manada nägusid ja teha tegusid, mis kiljuma panevad. Lihtsalt oma olemasoluga, õigel hetkel mõmisemise või puuksutamisega.

Siis tulevad esimesed sõnad ja läheb juba ägedamaks. Tõeliselt palju itsitamisi põhjustavad laste tähepuudused või suvalised asendused. Kilge – emme, tule ruttu laiba pealt ära – võib naabrid kõrvu kikitama panna küll. Tegelikult on vapper noormees palunud emal vaid vaiba pealt ära astuda. Kui veereta palli kõlab lapse suus peereta palli või ketšup on kepsisaast, jänes on näsi ja lusikas sülikas, siis on pereliikmeil üsna raske mitte neid sõnu sageli esile kutsuda. See kõlab lihtsalt nii ägedalt.

Tähe- ja hääldusapsude vahele tuleb ka vigureid, kus laps püüab kuuldut oma senise teadmisega mõtestada.

Emme, võta toidu seest see akrobaatika välja (paprika).

Laulab: kooliaeg, oh kooliaeg, millal Sina tuled, mul on vannituba, pliiatsid ja suled…

Edasi hakkab tulema juba sisuline huumor, millest enamasti paistab välja, kuidas laps uut infot vanaga võrdleb ja oma sisemaailmaga kõrvutab.

Mikk (2,5) koksab kiiguga emmele vastu pead. Emme teeb kurba nägu, et oi ja ai, nüüd on mul ju valus… Mikk vaatab ja ütleb siis: no puhu endale siis peale ometigi!

***

Matu (4a) vaatab rõõmsalt köögis toimetavat ema ja ütleb häbelikult: Emme, kui sa meil siin majas veel kaua oled, siis mul hakkavad küll põskedele punetused tulema.

Ema: Mis asjad sulle sinna tulevad?

Matu: Punetused noh, see tähendab, et keegi on juba küllalt suureks saanud ja hakkab armuma ja endale naist otsima.

***

Matu (4): Emme, meie hakkame issiga mereröövliteks, kui ma 27 aastaseks saan, siis me saame püssiga tulistada ja mõõgaga vehkida.

Emme: Kelleks mina siis saan?

Matu: Sina oled muidugi mereröövlite naine.

Emme: Oo, kas siis saan mina ka mõõgaga vehkida ja püssi lasta?

Matu: Ei, siis saad Sina meile süüa teha.

***

Matu (4a): Emme, miks Sul see plaaster kõhu peal on?

Ema: No see on selleks, et tita ei hakkaks kõhus kasvama.

Matu: Aga võiks ju juba hakata!

Ema: No võib-olla kunagi hakkabki, aga emme peab enne natuke puhkama, emmed ei jõua nii palju lapsi sünnitada, aga kas Sa tahaksid poissi või tüdrukut?

Matu: Kindlasti tüdrukut, ma tahan endale õde!

Ema: No aga seda ju ette ei tea, äkki sünnib veel üks poiss.

Matu: Miks sa siis tüdrukut ei sünnita? Kas Sa ei oska? Tädi Tiina küll oskab!

Ema: Neid asju ju ei tea kunagi, kumb laps tahab sündida… Tädi Tiinal ei ole jällegi ühtegi poissi.

Matu: Aga las tädi Tiina siis parem sünnitab ise veel ühe tüdruku ja annab meile!

***

Liisa ja Matu (mõlemad 4a) tulevad õuest tuppa. Liisa koorib ennast ikka kohe üsna-üsna paljaks.

Matu (jahmunult): Miks sa kõik riided seljast ära võtad?

Liisa (edvistavalt): Mis siis, kas sa kardad, et ma hakkan sulle meeldima või?

Matu: Kardan jah, seda ju ometigi vaja ei ole!

***

Pere  kass oli paar nädalat enne jõulupühi õnnetult surma saanud.  Lemmik maeti maha, viidi küünal ta hauale, seletati Matule (3a) ka, et nüüd kiisu magab seal ja me paneme talle küünla, et teda meenutada… Jõululaupäeval läks pere kalmistule… Jalutasid seal, vaatlesid sadu küünlaleeke, kui korraga poiss ema käest sikutab ja sosistab: Nii palju kasse!

***

Ema on rase. Pere sööb hommikusööki, kui ta püsti kargab ja tualetti jookseb. Öökimise vahele kuuleb naerumürinat. Küsib kööki naastes, et mida siis muu pere naerab?

Isa häbelikult: Noh, kutt (10) ütles, et nüüd oksendab tite välja…

***

Neid seiku on palju-palju. Iga päev mõni. Ei jaksa keegi neid kõiki meelde jätta või üles kirjutada. Midagi siiski võiks, et saaks lapsele tulevikus öelda, et aga sina tegid nii või ütlesid naamoodi. Luua teadmist, et olid ka lapsena hoitud, märgatud ja väärtustatud. Lapsed kasvavad, nende huumorisoon areneb, naljad muutuvad, koos naermist jagub kauemaks, kui seda on beebieast peale harjutatud.

Aprill-aprill…

Artikli autor: Kai Räisa, perenõustaja ja nelja lapse ema