Lapse kasvatus

Laste arengus tuleb enamikel varem või hiljem ette suuremaid või väiksemaid käitumisprobleeme. On need just probleemid, aga nendes olukordades on vanematel keerulisem toime tulla küll. Vaatame, kuidas võiks selliste olukordade puhul käituda.

Esimene selline “probleem” on väikelaste jonn, mis on väga normaalne ja tuleb tavaliselt sellest, lapsel on mingid vajadused, mida ta tahab rahuldada ja mida tal ei ole võimalik ise teha ja seetõttu ta kehtestab ennast niimoodi läbi jonni.

Jonn tekib seoses minateadvuse tekkimisega. Tavaliselt on kõige kangem jonni iga teine eluaasta.

Jonni võib esineda rohkem kui laps on unine või näljane või on perekonnas pingeid.

Lapse peale karjuda, teda ähvardada või jonni vastu ajama hakata ei ole mõtet- see ei toimi.

Tuleb meeles pidada, et sa oled lapsele ise eeskujuks.
Kõige tähtsam ent samas ka kõige keerulisem on jääda rahulikuks. Tuleb jääda oma otsustele kindlaks ning aru saada, et jonn on lapse arengule vajalik.

Iga vanem peaks enda piiri ära tundma, kui ta tunneb, et nüüd hakkab limiit täis saama ja “plahvatus” on lähedal. Sel juhul tuleks minna teise tuppa, jätta laps korra teise tuppa, öelda, et ma tulen kohe tagasi. See on parem kui lapse nina all “plahvatada”.

Tihti aitab laste puhul, kui nende emotsioone tagasi peegeldada.

Kui laps soovib näiteks kindlat riideeset selga panna, aga see on pesus, võiks talle öelda, et sa oled pettunud, et sa ei saa seda selga panna. Sa juba mõtlesid selle peale ja sa tahtsid seda kanda. See aitab lapsel ka endal oma emotsioonidest paremini aru saada ja rahustab teda.

Kui laps hakkab halvasti käituma ja seda tegema rohkem, kui muidu, tasuks mõelda selle peale – mis on muutunud? Kas on perekonnas palju pingeid või midagi muutunud? Tavaliselt väljendab käitumine midagi. Mõjutada võib ka see, kui reeglid ei ole paigas – kord võib, kord ei või jne.

Kui laps vaidleb vastu, ei tasu temaga pikalt vaidlusesse langeda. Võib öelda pigem, et mulle ei meeldi, kui me nii räägime. Selle üle võiks lihtsalt rahulikult arutleda.

Laste omavaheliste vaidluste puhul võib samuti kõrvalt öelda, et mul on väga paha seda kuulata.

Sageli suudavad lapsed ise omavahelisi probleeme lahendada, aga kui tundub, et nad enam hakkama ei saa, tuleks sekkuda ja neid aidata.

Näiteks võib neil aidata mänguasjad omavahel ära jaotada – et siin on sinu omad ja siin on tema omad, või pakkuda neile mõnda muud mängu.

Meeles tasub pidada seda, et Sa ei lähe nende probleemi ise ära lahendama, vaid pigem lähed neid aitama.

Tuleks peegeldada seda, mis toimub. Nendega rääkida ja neid kuulata.

Lastele tuleks ka näidata, kuidas see koosmäng üldse käib – seda tuleb tihti lastele õpetada.

See tähendab seda, et lapsevanem istub lastega koos ja mängib nendega, õpetab neid jagama ja koos mängima.

Vahel, kui päeva jooksul on palju väsitavaid sündmusi, piisab pisiasjast, et suur draama tekiks. Laps tahab lihtsalt momenti, et ennast välja elada. Lapsega koos võiks minna rahunemistoolile või võtta laps kaissu ja lasta tal pinged välja nutta.

Paljusid neid soovitusi on kerge öelda, raske teha. Kui Sa oled ikkagi väsinud, on keerulisem rahulikuks jääda, lapsele tema tundeid peegeldada ja loov olla, aga vahel eksida on samuti loomulik. Nagu Kadri ütles – kui Sa ise üle piiri lähed, ära unusta vabandada. Meie oleme oma lastele kõige suuremad eeskujud ja peaksime käituma nii, nagu me tahame, et lapsed seda teeksid.

Lapsed saavad meie jutust palju rohkem aru, kui me seda arvame. Nendega võiks rääkida, nagu pisikeste täiskasvanutega. Neile tuleb lihtsas keeles ära seletada, kuidas asjad käivad ja kuidas mingi konkreetne olukord sind tundma paneb.

Artikleid samal teemal