Laste hammaste tervis. Fluor

Fluor ja selle mõju hammastele

Fluor on halogeenide grupi esimene element, üks kõige reaktiivsemaid keemilisi elemente üldse. Olles väga elektronegatiivne omandab kergesti negatiivse laengu ja moodustab lahustes F– ioone. Fluor esineb looduses fluoriidina ja on üks vähestest kemikaalidest, mille puhul on täheldatud selle mõju tervisele, ennekõike joogivee koostisosana. Fluor moodustab maakoore koostisest 0,06-0,09%, palju leidub seda vulkaanilistes kivimites ja kõrge pH-ga termaalvetes. Samuti sisaldub seda kivimites, mida kasutatakse alumiiniumi ja pestitsiidide tootmisel, nt. krüoliit. Fluori leidub kõigis looduslikes vetes: merevees u 1mg/l; jõgedes ja järvedes alla 0,5 mg/l; põhjavees. Olenevalt geoloogilisest koostisest, varieeruvad kontsentratsioonid, mis on mõjutatud fluoriidi lahustuvusest. Eesti põhjavees on olukord vahemikus 0,1-7 mg/l. Fluoriididerikas vesi on tavaliselt väikese karedusega, see tähendab kaltsiumivaene, leeliseline ja kõrgema kloriidide sisaldusega.

Ekspositsioon inimorganismile sõltub joomiseks ja toidu valmistamiseks kasutatava vee koostisest. Umbes 75-90% söögi ja joogiga saadud fluoriididest absorbeeritakse kehas. Maohappe mõjul muudetakse fluroriid vesinikfluoriidiks, 40% tarbitud fluoriididest imendub maos. Ülejäänud imendub soolestikus ja väljutatakse uriiniga ööpäeva jooksul. Vereringes peetuvad fluoriidid kaltsiumirikastes piirkondades nagu luustik, hamba dentiin ja email.

Fluoriidid tervisemõjurina

Fluoriididel on nii positiivne kui negatiivne mõju inimorgnismile, olenevalt kogusest.

Väga madal, alla 0,5 mg/l fluoriidide tase võib põhjustada hambakaariese teket.

Kontsentratsioonis u 1 mg/l toimib kaariesevastaselt, eriti lastel. Põhjuseks selle antibakteriaalne toime ja vastupidavus happelisele keskkonnale. Fluor tugevdab emaili mineralisatsiooni hamba arengu perioodil ja soodustab remineralisatsiooni pärast hamba suhulõikumist. Samaaegselt pidurdab fluor S.mutansi’i – kaariest tekitava bakteri kasvu hambakatus ning sellega seoses omab kaariese teket piurdavat toimet. Sellega on seletatav nõuetekohase suuhügieeni ja fluorisisaldavate hambapastade mõju hambakatu kujunemisel ja hambakaariese ennetamisel.

Kõrgem fluoriidide tase ja suurenenud omastamine hamba arenemise perioodil võib põhjustada hambaemaili kahjustuse – fluoroosi teket. Fluoroosile on üldiselt iseloomulikud emailis valged või pruunid laigud. Raskemate fluoroosivormide korral tekivad pruunid laigud, langevad välja emailiprismad ja tekib defekt, mis vajab arsti abi. Kahjustus võib haarata kogu hammaskonda. Floriidide kontsentratsioon hambaemailis väheneb eksponentsiaalselt koesügavusega, dentiinis on selle sisaldus 2-3 korda suurem kui emailis. Fluoroos tekib hamba arengu perioodil, mitte pärast hamba lõikumist. Koe- ja organspetsiifiline toime on seotud mõjuga lipiidide, süsivesikute, luukoe ja energia ainevahetusele ning ensüümide aktiivsusele.

Kõrgete dooside korral avaldab fluor organismile otseselt tsütotoksilist toimet. See tähendab, et mõjutab immuunsussüsteemi takistades infektsioonidega võitlevate leukotsüütide (verevalgelibledele) liikumisvõimet.

Esineb stimuleeriv mõju osteoblastide proliferatsioonile ehk luukoe arengule.

Lastel võib kõrge fluoriidide sisaldusega joogivesi põhjustada veel maksa ja neeru kahjustusi ning vaimseid häireid.

Sisaldus toiduainetes

Puu- ja juurviljad sisaldavad fluori tavaliselt vähe: 0,1-0,4 mg/kg. Odras ja riisis kuni 2 mg/l. Samuti on lihas fluori sisaldus suhteliselt väike: 0,2-1 mg/kg, seevastu kalas: 2-5 mg/kg, kalavalgus kuni 370 mg/kg. Fluor kummuleerub kalaluudes ja omandatakse konservidega. Lehmapiim sisaldab fluori 0,02-0,05 mg/l ja rinnapiim 0,02 mg/l. Teedes, eriti just mustas tees, on fluori sisaldus suhteliselt suur – kuni 400 mg/ kg kuivmassist.

Abinõud terviseriskide vähendamiseks kõrge fluorisisaldusega vee korral

Veekäitlejale:

  • – Võtta kasutusele uus veeallikas ;
  • – Kasutada teisi veekihte, näiteks madalamad puurkaevud;
  • – Teavitada elanikke, et nad saaksid kasutada individuaalseid abinõusid.

Tarbijale:

  • – kasutada pudelivett
  • – toidu valmistamiseks kasutada sobiva fluori sisaldusega vett
  • – imikute toitesegusid valmistada pudeliveega,
  • – väikelastel vältida fluoriga hambapasta kasutamist
  • – loobuda musta tee joomisest
  • – süüa vähem mereande
  • – tarbida rohkem piimatooteid (1)

Kirjandusallikad:

  • 1. Fawell J, Bailey K, Chilton J, et al. Fluoride in drinking-water. WHO 2006
  • 2. Browne D, Whelton H, O’Mullane D. Fluoride metabolism and fluorosis. Journal of Dentistry 2005; 33: 177-186
  • 3. Xiongc XZ, Liua JL,b, He WH, et al. Dose-effect relationship between drinking water fluoride levels and damage to liver and kidney functions in children. Environmental Research 2007; 103: 112-116
  • 4. Krumm K. Fluoriidi mõju organismile. Tartu 2005
  • 5. Saava A, Indermitte E. Joogivee liigsest fluoriidisisaldusest tulenev hambafluoroosi risk Eesti elanikel ja soovitused riski vähendamiseks. TÜ Tervishoiu instituut 2008
  • 6. Meenakshi, Maheshwari RC. Fluoride in drinking water and its removal. Journal of Hazardous Materials 2006; B137: 456-63
  • 7. Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid. Sotsiaalministri 31. juuli 2001. a. määrus nr 82
  • 8. Indermitte E, Saava A, Saag M, et al. Joogivee fluorisisaldus Eestis, selle tähtsus hambakaariese ja fluoroosi levimuses ning ennetuses. Tartu 2005