Laste hammaste tervis. Arsti juurde!

Ravivisiit ja lapse ettevalmistus selleks

Suu tervise korrashoiuks, tuleb alustada varakult lapsega hambaarsti külastamist. Õige aeg esimeseks visiidiks on peale esimeste hammaste lõikumist. Visiidid peavad olema regulaarsed, toimuma iga poole aasta järel, mis hoiab ära tõsisemate kahjustuste tekke. Nii tunneb laps, et hambaarstil käimine on täiesti tavaline ja harjub selle mõttega. Vale on viia laps arsti juurde alles siis, kui on tekkinud hambaauk või veel hullem – valu. Nii tuleb lapsele kogu ravivisiit ootamatult ning tulemuseks võibki olla eluaegne hirm hambaarstide ees. Varajases eas tehtud visiidist on kasu, et ennetada ja vältida halbade harjumuste tekkimist. Kontrollitavateks negatiivseteks harjumusteks, mida jälgides saab vältida nö isetekitatud anomaaliaid (lõualuu ja hammastumise väärarengud), on näiteks pöidla imemine ja suuhingamine. Visiidil hambapesust ja -harjadest rääkimine on kasulik nii esimesel kui ka järgnevatel visiitidel. See sisendab lapsele vähehaaval rutiinse koduse hoolduse tähtsust, annab arstile võimaluse demonstreerida kuidas kodune protseduur käima peaks, puhastades samal ajal efektiivselt kattu ning eesmärgiga kaitsta ja säilitada hambavaapa. Samas annab see ideaalse võimaluse alustada räägi-näita-tee protsessi.

Räägi- näita- tee on käitumist kujundav meetod, mida kasutavad paljud lastega töötavad tervishoiutöötajad. Esmalt seletatakse tegevust kuidas protseduuri teostatakse, kasutades lapsele eakohaseid sõnu. Teiseks näidatakse protseduur mingil viisil lapsele ette kontrollitud ja mittehirmutaval viisil. Laps peab nägema protseduuri ja kogema katsudes, kuulates või nuusutades. Seejärel teostatakse vajalik protseduur.

Lapsevanema juuresolek on visiidi ajal soovitatav lapse toetamiseks. Kui see pole võimalik või lapsevanem ei soovi seda, võibki olla kohasem saatja ooteruumi jäämine. Suhtlemises peaks olema põhiroll hambaarstil ja assistendil, lapsevanem peab jääma tahaplaanile. Seda on lihtsam saavutada, kui saatja istub kas lapse läheduses või on kontaktis lapsega – hoiab tema kätt või jalga, kuid ei sega arsti ja lapse jutule vahele. Arsti ja lapse suhe peab algama selliselt, et lapsel oleks võimalik saavutada kindlustunne ümbritseva suhtes ja leppida raviga. Lapsed, kes on juba tuttavad arstiga ja omavad meeldivaid kogemusi, tunnevad end tihti vabalt ega karda.

Väikelapsed on tavaliselt väga aktiivsed ja uudishimulikud ja nad avastavad ümbrust, kasutades kõiki viit meelt- puudutades, maitstes, vaadates, nuusutades ja kuulates. Juba kolmeaastane laps on suuteline mõistma kõike, mida täiskasvanu räägib. Seega tuleb olla ettevaatlik jutuga, mis on suunatud arstile või lapsevanemale. Kuigi laps võib olla tegevuses, ei saa te eeldada, et laps ei kuule või ei pane tähele. Võimalusel korraldada lühemaid visiite ja tunnustada last ka väikeste edusammude eest.

Siiski käitub iga laps erinevalt. Väikestel isiksustel on omad veendumused, arvamused, kogemused, ootused ja hirmud. On keeruline ja tihti kannatlikkust nõudev, et saada üle lapse ärevusest ja hirmust.

Vahel päris rabava keskkonnaga raviasutuses tuleb tekitada turvatunne ja anda lapsele kohanemiseks aega. Soovitav on võtta veel hambaarstiga mitte kohtunud väikelaps kliinikusse kaasa, kui ravile läheb mõni teine pereliige. See annab lapsele võimaluse kogeda hambaravi keskkonda ja jälgida visiidi käiku eemalt, omas tempos. Selline tutvustamine laseb tal endal vähehaaval aimu saada hambaravi visiidist, ilma et temalt keegi midagi ootaks. Kõige olulisem on luua heade mälestustega algus lapse regulaarsele hambakontrollile, mis loodetavasti jätkub ka täiskasvanu eas.

Kui aga eelnevalt on olnud negatiivne kogemus, võib laps olla hirmul ja tõrges juba kabinetti sisenemisel. Veel hullem on sellise lapse reaktsioon, kellele on eelnevalt valetatud või millegiga hirmutatud vanemate või arsti poolt. On oluline mõista, et lapsed väljendavad hirmu mitmel viisil, mõni on häbelik ja vaikne kuid samas teine käitub inetult, et eemalduda hirmuallikast.

Planeeritud esimese visiidi puhul on laps situatsioonis, kus tema suurimad probleemid on tundmatu keskkond ja ebamugavustunne läbivaatusel. Esmaabi olukorras on vähem võimalusi probleemi järkjärgult tutvustada ning tihtipeale tuleb tegutseda kindlakäeliselt. Kui laps vajab ulatuslikumat ravi võib lahendusena toimuda see üldnarkoosis, mis on aga kahjulik lapse üldtervisele. Vaheldumisi peale edukat esimest visiiti võib laps olla ootamatult ebakindel, vastumeelne või täiesti kontrollimatu. Mõned lapsed ei näita oma ravikeskkonnaga seotud hirmusid esimesel visiidil välja, kuid uuel sisenemisel ravikabinetti on vägagi tundeküllased. Sel põhjusel on tähtis, et laps tunnetaks vanema toetust ja arusaamist hambaarsti külastamise vajalikkusest ning visiitidel kindlustunnet turvalisuse ja kontrolli suhtes.

Suurt rolli mängib lapse kiitmine ja tema leplikumaks muutmine, korrates ja mängides tegevusi, mida tehti ka arstikabinetis.