Lapse isiksuse kujunemine algab juba ema kõhus

417963

Allikas: Internet

Kasvav laps ema kõhus kuuleb, näeb ja tunneb: ema südamelööke, lähedaste hääli, läbi kõhunaha kumavat valgust, lootevee maitset… See on tänapäeval tõestatud. Kuid lisaks sellele tunneb laps ka ema tundeid ja kuuleb tema mõtteid. Seda tõestavad juba täiskasvanud inimeste reaalsed kogemused, kus teraapiate käigus (nt hüpnoos, Rännaku meetod, vabastav hingamine) kerkivad esile mälestused ema kõhus oldud ajast ja oma sünnist. Inimesed kirjeldavad oma ema mõtteid-tundeid ja sündmusi, mida nad ei peaks teadma ega mäletama, mida keegi pole neile rääkinud.

Oma käitumisega anname lapsele esimese eeskuju, kuidas elada ja elus hakkama saada, kuidas konfliktsituatsioonides reageerida ning mõtete ja tunnetega toime tulla. Me anname lapsele edasi oma tõekspidamised ja ka kompleksid. See tohutu vastutus on veidi hirmutav, sest keegi meist pole ju ideaalne. Samas ei eelda sündiv laps, et tal oleksid ideaalsed vanemad, vaid soovib, et vanemad teda tingimusteta armastaksid. Ja tema armastab vanemaid tingimusteta vastu, kuni tuleb perest eraldumise aeg – puberteet. Siis peegeldavad lapsed meile tagasi nende kasvatamisel tehtud töö!

Aju nagu arvuti

Inimese psüühika ja isiksuse kujunemise uuringutest on teada, et inimese loomus – tema elu tõekspidamised, reageerimisviisid, peamised käitumisjooned, meelelaad jne – kujuneb välja esimeste eluaastate jooksul. Paari esimese eluaasta jooksul pannakse paika, kas lapsest saab optimist või pessimist, kas ta on avatud või endassetõmbuv, julge või pelglik jne.

Beebide ja väikelaste kujunemisest rääkides tuuakse sageli paralleel arvuti ja lapse aju vahel. Lapse aju on nagu uue arvuti emaplaat, mis salvestab pimesi kõik programmid, mis talle ette söödetakse, ning sinna need jäävad. Lapse aju kirjutab oma programmid vastavalt nähtule ja kogetule. Näiteks ajab kuuekuune laps ema süles joogitassi ümber ning salvestab siis ema reageeringu – kas ema vihastab ja kärgib, hakkab ohvrina nutma või last süüdistama või üritab kõigest hingest hoopis head nägu teha ning surub oma tunded maha. Selline saab edaspidi olema ka lapse reageering ootamatule ebameeldivale situatsioonile. Kõik taolised õppetunnid salvestuvad sügavale lapse alateadvusesse ja edaspidi käivituvad tema käitumised sarnastes situatsioonides automaatselt.

On kindlaks tehtud, et umbes 70% inimese alateadvuse programmidest salvestatakse ajusse lapse esimese eluaasta jooksul ning veel 20% järgmise kahe aasta jooksul. Seitsmendaks eluaastaks on kõik alateadlikud programmid omandatud ja edasi algab vaid vanade programmide ümber programmeerimine. Juba alateadvusse salvestunud programme on aga väga raske muuta. Psühholoogia maadleb meie alateadvuse programmide ümberkirjutamise tehnikate väljatöötamisega juba aastaid ning mõned tehnikad on isegi leitud.

Beebiootamine rahus

Mäletan, kui lugesin esimest korda idamaade filosoofiast, et rase naine peaks keskenduma iseendale ning minema vaikusesse. Ta peaks mõtlema ainult ilusatele asjadele ning kogema hästi palju positiivseid emotsioone. Ja tema ümber peaks olema ilu ja harmoonia. Selliseks kujuneb siis ka laps! Meie pidevalt kiirustavas ühiskonnas tundusid sellised mõtted väga võõrad. Lääne ühiskonnas on naise viimased raseduskuud vastupidi idamaadele just see aeg, kus veel saab teha kõike seda, mida varem teha ei jõutud. Rasedad rabelevad viimase hetkeni töö, kolimise, remondi ja beebiasjade muretsemisega. Kui laps ei kannata seda välja, et ema tema peale mõtlemiseks ja temaga olemiseks üldse aega ei leia, siis teeb ta omad korrektuurid sünnihetke valimisel. Nii võib ta tahta ootamatult vara sündida või siis ootab, et tema peale mõeldaks ja ta ei sünnigi, nii et peab sünnituse kunstlikult esile kutsuma. Või läheb raseda tervis korrast ära… Tänapäeval on teada, et just lapse roll kehakeemia mõjutamisel on sünnituse käivitamisel peamine.

Tõenäoliselt mõjutab lapse heaolu ka raseda tervist. Seega peaksime mõtlema lapse seisukohast, mis on tegelikult talle oluline: kas kokku kuhjatud asjad või ema tähelepanu ja tema rõõmus meel?

Mida saame teha?

Mis on parim, mida saaksime teha, et meie lapsest kasvaks õnnelik, elurõõmus, avatud, julge ja loov inimene? Elu ei ole ainult lust ja lillepidu, ka mitte raseduse ajal, ükskõik kui väga me seda ka ei sooviks. Tegelikkuses on isegi vastupidi, ka raseduse ajal juhtub ootamatusi: elukaaslane lahkub, töökoht kaob, lähedane sureb. Kuidas kõik see naise kõhus kasvavale lapsele mõjub?

Ärge kunagi kartke negatiivseid emotsioone. Need on elu loomulik osa. Oluline on, kuidas nende negatiivsete emotsioonidega toime tulla. Negatiivseid tundeid – hirmu, viha, solvumist, kurbust – ei tohi maha suruda. „Pean naeratama!“,„Pean tubli olema, pean hakkama saama!“, „Ma ei tohi nutta, vihastada!“ – taolised tunded vajavad vabastamist. Ei saa ju olla positiivne ja rõõmus, kui sinuga juhtus midagi halba. See oleks ebaloomulik ja sellega õpetaksid oma kõhus kasvavale lapsele, et tunded tuleb maha suruda, sest „negatiivseid tundeid ei ole turvaline väljendada“, „negatiivsed tunded pole lubatud“ vms. Nii paned alguse kroonilistele haigustele ja ebatervele ellusuhtumisele, mis lapse kasvades muutuvad aina suuremaks probleemide puntraks, takistades tema edasijõudmist koolis ning edaspidi ka tööd ja isiklikku elu.

Tunded on tundmiseks

Negatiivseid tundeid tuleks vastu võtta ja läbi elada nagu positiivseidki. Selliselt käitudes õpetame oma lapsele, et tunded on elu loomulik osa. Kõik tunded tuleb vastu võtta ja siis neil minna lasta ning seejärel saab jälle olla vaba ja õnnelik.

Ehk just seetõttu ongi loodus nii seadnud, et rase ei suuda oma tundeid vaos hoida, vaid purskab kõik tormiliselt välja, ükskõik kui väike probleem tegelikult on. Raseda võimetus emotsioone kontrollida on kui kaitse lapsele! Nüüd siis tead, et see on lapse kaitseks ja iga kord võib tundepuhangul lasta rahulikult välja tulla. Ära hoia midagi endas tagasi, ära hoia midagi endas kinni – nii annad parima oma kõhus kasvavale lapsele. Kui sa veel ei oska, siis nüüd on õige aeg õppida oma tunnetega positiivses mõttes tegelema ning seeläbi õpetada neid oskusi ka oma sündivale lapsele. Sellest kõnelevaid raamatuid, õpitubasid ja koolitusi on palju.

Lisaks võta iga kord peale konflikti või negatiivset tundepuhangut aega, et lapsega rääkida. See võiks olla igaõhtune rutiin, et lased mõttes päeva silme eest läbi ja seletad lapsele, miks üks või teine asi sind pahandas, solvas, vihastas jne. Näiteks vihastasid sa lapse isa peale, sest too ütles sulle halvasti, jäi hiljaks või tegi sinu silmis midagi veel hullemat. Kuna laps armastab alati ka oma isa, siis on vaja talle seletada oma vihastumise põhjust ja seda, mida sa tegelikult tunned. Ja kui lapse isa armastad, siis on tarvis seda ka lapsele väljendada! Vahel on vaja seletada, miks lapse isa teid maha jättis. Või ausalt lapsele öeldagi, et ka sina ei mõista, miks, ja et see teeb sulle haiget, aga te saate hakkama ja sina oled talle alati olemas ning armastad teda.

Rasedus on imeline aeg. Saame juba enne lapse sündi väga palju ära teha selleks, et meie sündiv laps oleks positiivne, avatud, hakkaja, rõõmsameelne jne. Kes meist ei tahaks neid positiivseid omadusi oma lapses näha? See aga tähendab tegelemist iseenda ja oma kompleksidega juba enne rasedust, kuid kindlasti ka raseduse ajal. Lapse kasvatamine on tegelikkuses alati ka iseenda kasvatamine.

Ärgu hirmutagu sind see vastutus, vaid rõõmustagu teadmine, et saad oma lapse õnne nimel juba raseduse ajal nii palju ära teha. Selleks sulle jõudu!

Häid raamatud oma tunnetega tegelema õppimiseks:

Brandon Baysi „Rännak“

Daniel Golemani „Emotsionaalne intelligentsus“

John Kehoe ja Nancy Fischeri „Laste mõttejõu arendamine“

Artikli autor: Terje Tähe, Proviisor, loodusterapeut, rasedate jooga juhendaja, imetamisnõustaja

Originaalartikkel pärineb: www.onnevalgus.ee