Lapse hooldusõigusest

sean dreilingerMinule esitati küsimus, mida ette võtta olukorras, kus lapse isa ei ole lapse sünniakti isana kantud, lapse ja tema emaga koos ei ela, elatist ei maksa aga nüüd ähvardab minna kohtusse ja nõuda lapse ainuhooldusõigust, kui lapse ema peaks endale uue elukaaslase leidma.

Alustuseks peab rääkima, mis asi see hooldusõigus on. Perekonnaseaduse § 116 lg 2 järgi on vanem kohustatud ja õigustatud hoolitsema oma alaealise lapse eest. Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus). Seega õiguslikus mõttes peame eristama isikuhooldusõigust ja varahooldusõigust.

Perekonnaseaduse § 124 järgi tähendab isikuhooldusõigus vanema õigust ja kohustust last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. Muu hulgas hõlmab isikuhooldusõigus vanema õigust nõuda lapse väljaandmist igaühelt, kes last vastu tema vanema tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab ning õigust määrata neid isikuid kellega laps suhelda võib.

Sama seaduse § 127 järgi tähendab varahooldus vanema õigust ja kohustust valitseda lapse vara, muu hulgas last esindada.

Omavahel abielus olevatel vanematel on ühise lapse suhtes ühine hooldusõigus ning juhul kui isaduse omaksvõtu avalduses ei ole kokku lepitud teisiti, on ühine hooldusõigus ka vanematel, kes ei ole omavahel abielus (eelduseks on isa kandmine lapse sünniakti). Vanemate omavahelise kokkuleppega võib hooldusõiguse osaliselt või tervikuna ühele vanematest üle anda. Näiteks võib kokku leppida, et igapäevase hoolduse teostamist otsustab ainult üks vanem, aga otsused kuhu kooli või trenni laps panna (otsused, mis mõjutavad lapse arengut ja elukäiku pikas perspektiivis), teevad mõlemad vanemad ühiselt. Kui vanemad ei suuda omavahel kokku leppida hooldusõiguse teostamise ulatuses, siis lahendab selle vaidluse kohus, kes määrab, kuidas ning mis ulatuses lapse hooldusõigust teostab.

Tulles tagasi käesoleva loo alguses toodud küsimuse juurde, siis vastus sellele on, et kui isa ei ole lapse sünniakti isana kantud, siis puuduvad tal selle lapse suhtes mistahes hooldusõigust puudutavad õigused. Esimeses järjekorras peab huvitatud isik tuvastama isaduse ning alles seejärel saab arutada hooldusõiguse küsimusi.

Teiseks saab hooldusõiguse osalist või täielikku üleandmist ühelt vanemalt teisele küll ühe vanema avalduse alusel kohtus nõuda, kuid asjaolu, et lapse ema on leidnud endale uue elukaaslase, ei ole hooldusõiguse täieliku üleandmise aluseks. Hooldusõiguse üleandmisel peab tagama, et see vastaks lapse huvidele ning üleandmist taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. On äärmiselt vähetõenäoline, et lapse hooldusõigus antaks täielikult emalt üle isale olukorras, kus esiteks ei ole isa soovinud tuvastada enda isadust, teiseks ei ole osalenud lapse kasvatamises ega ülalpidamises ning kolmandaks soovib hooldusõiguse üleandmist põhjusel, et kiusata selliselt oma endist elukaaslast. Seega lapse ema ei pea mitte midagi muud ette võtma, kui jätkama oma vanemakohustuste korrektset täitmist.

Alan Biin, vandeadvokaat