Lapse armukadedus on loomulik tunne

kadedusSee on päris tavaline, et lahutatud vanematega lapsed ei taha esialgu oma isa-ema uute partneritega leppida. Lapsed võivad selles olukorras ilmutada hämmastavat kangekaelsust, näidata armukadedust, keelduda igasugusest koostööst ja esitada ultimaatumeid.

Teine või kolmas kooselu ei ole enam suhete alustamine n-ö puhtalt lehelt. Kui ühel või ka mõlemal partneril on eelmisest suhtest kaasas lapsed, siis ei tule kõne alla, et nende vajadustega ei arvestata. Kui ühist elu koos partneri nn eelmise elu lapse/lastega üldse ette ei kujuta, siis pole mõtet ühist elu alustadagi. Sest isegi kui nendega päevast päeva koos ei elata, ikka on nad „pildil“, vajavad tähelepanu ja hoolitsust, nendele kulub aega, raha ja energiat.

Uue suhte loomise ja kestmajäämise eest vastutavad täiskasvanud

Vahel kurdavad paarid, et probleemid nn eelmise elu lastega (nende tähelepanuvajadus, kontrollivus, armukadedus jms) on nii suured, et ähvardavad uut suhet. See loob mulje, nagu vastutaksid lapsed uue suhte kvaliteedi eest või koguni selle eest, kas värske suhe jääb kestma või ei. Lapsed seda vastutust loomulikult kanda ei saa, mehe ja naise kooselu saavad ähvardada vaid nende enda toimetulematus oma probleemidega. Kui suhe on vastastikku hooliv ja lugupidav, siis ollakse reeglina tundlikud teineteise vajaduste vastu, sh laste osas. Hoolivas suhtes on kindlasti olemas ka valmidus proovida erinevaid viise probleemide lahendamiseks. On vaja hästi toimivat täiskasvanulikku lähisuhet, täpseid kokkuleppeid, üksteise vajaduste ja soovidega arvestamist, et kõigi osapoolte kannatused ses keerukas olukorras võimalikult väikesed oleksid.

Vanemlik roll on elus äärmiselt oluline. Kuid väga oluline on ka roll naise või mehena, lähisuhtepartnerina, oma eriala esindajana jms. Lapsed ei vaja vanemate ohvreid, vaid nende kohaolekut ja tuge – ja kindlat tunnet, et vanem on see, kes kõige eest vastutab. Uue suhtepartneri valib ikka täiskasvanu ise, lapsega selles osas nõu pidada on kohatu. Kui laps saab piisavalt tähelepanu ja armastust, kui ta tajub isa/ema kindlust oma isikliku elu üle otsustamisel, siis laps tasapisi rahuneb, saades aru, et tema vanemad teavad, mis nad teevad, nad vastutavad ise enda eest ja temal pole vaja muretseda.

Lapse kõiki tundeid tuleb tõsiselt võtta

Meil kõigil on vaja aega, et uue olukorraga harjuda. Kui laps oli seni harjunud, et see vanem, kellega ta koos elas, oli põhiliselt vaid tema päralt, siis tekitab muutus ses osas temas mõistagi palju küsimusi. Võib tekkida kramplik vanema lähedusse hoidmine (või ka valulik eemaldumine), sest laps pelgab vanema armastusest ilma jääda. Laps võib tunda ennast hüljatuna ja tähtsusetuna, väljavahetatuna.

Kõige tähtsam on olla lapse jaoks kohal ning kõiges nii selge ja kindel kui võimalik. Lapsel peab olema teadmine, et tema isa ja ema armastavad teda kõigest südamest, aga ka mõistavad tema valu ja segadust.

Kui laps armukadeduse märke ilmutab, ei tohi temaga riielda ega teda välja naerda. Lapse kõiki tunded tuleb alati tõsiselt võtta. Lapse emotsionaalne tasakaal taastub, kui ta saab piisavalt kinnitusi selle kohta, et vanemal ei ole kavas teda uue kaaslase tõttu hüljata (see alateadlik hirm tekib lapsel ikka, kui peres on uus isa/ema või kui tulemas on uus laps). On vaja sõnalisi (ma armastan sind!), füüsilisi (kallistused, musid, paid) ja käitumuslikke (koos olemine, koos tegutsemine) sõnumeid, et lapse ärevus väheneks. Kui laps tajub, et on endiselt tähtis ja armastatud, ei ole ta enam nii kiivas issi/emme uue kaaslase vastu.

Kui vanem tunneb end uue suhte loomise tõttu lapse ees süüdi, on see süütunne ka lapses. Kui vanem suudab iseendaga rahulikult toime tulla, on lapselgi kindlam olla. Osati väljendab laps oma käitumisega seda, mis on varjatud tunnetena vanema sees. Seega on vanema töö iseendaga samuti tähtis, tema emotsionaalne selgus on lapsele abistav.

Lapse suhe isa/ema uue kaaslasega arenegu lapse valitud tempos

Tutvumine-harjumine uue elukaaslasega võtab aega. Igal juhul peaks see käima lapse tempot arvestades. Kiirustamine ja surve toovad reeglina kaasa veelgi suurema protesti ja hirmu. Kui uus partner end peale ei suru ja poolvägisi uueks issiks/emmeks ei kipu, vaid sõbralikult ja rahulikult lapsele sobivas kauguses püsib, läheb harjumine kindlasti edukamalt.

Ema või isa uue elukaaslase omaksvõtt on lapsele emotsionaalselt raske. Abistada saab teda eelkõige kuulamise ja mõistmise kaudu, kuid samuti selgituste abil. Juba 4-5-aastasele lapsele saab rääkida, et lisaks lapse-vanema suhetele on olemas ka teist laadi olulisi lähedussuhteid. Andke oma selgitused edasi võimalikult siiralt ja lapsele arusaadavas keeles. Ärge laskuge vaidlustesse, ärge pidage loengut – ja kuulake ka last. Küsimustes, kus teie ja lapse arusaamad lahknevad, võiksite kindlasti last kuulata, et temast paremini aru saada: mida ta kardab, kuidas ta tahaks, et oleks, mida võiks teisiti teha jne. Vähe infot on alati segaduse allikas, tuleb püüda mõista ja toetada. Suhted on ikka vastastikku peeglis, kui laps tajub, et teda püütakse mõista ja toetada, on ka temal suurem valmidus mõista ja toetada vanemaid.