Laps tahab issit!

Hea isa ei põgene vastutuse eest. Ta ei riisu oma rollilt koort, vaid teeb ka vähem meeldivaid asju – seab piire, talub vihapurskeid ja julgustab arga last.

Kuigi mees ei koge isaks saades samasugust füsioloogilist ja psühholoogilist ümbersündi kui naine, võib ometi rääkida psühholoogilisest isaduse küpsemisest. Milline isa mehest saab, sõltub naise ja mehe omavahelisest suhtest, sest mehe peresisesed ülesanded on suures osas naise piiritleda. Paarisuhe on ka “katus” vanemate ja laste suhtele, ütleb Soome lastepsühhiaater Jari Sinkkunen oma psühhoanalüüsile tuginevas raamatus.

Õnnetus abielus on isaroll enam ohus kui emaroll, sest laps on emaga niikuinii rohkem seotud. Kui vanemad tülitsevad, uurib laps peaasjalikult ema reaktsiooni ja elab temale kaasa. Halvas suhtes kannatab üks isaks olemise nurgakive – mängulisus ja huumorimeel.

Kuidas sünnib hea isa?

Et mehest saaks hea isa, peab ta olema vabanenud oma ema mõju alt. Sinkkonen rõhutab, et on suur õnn, kui mehe enda lapsepõlv on olnud õnnelik ja ta sai kasvades tuge oma isalt või teistelt meestelt. Samuti on tähtis, et mees tunneb end tervikliku isiksusena ega pea varjama lünki oma enesekindluses macholikkusega.

Heas paarisuhtes aitab naine mehel isarolli sisse elada ja loobuda enesekaitsemehhanismidest, mille mees loob end emast lahti rebides. Õnnetu lapsepõlv ja haprad suhted oma vanematega ei tähenda alati, et inimese enda paarisuhe peaks untsu minema või et ta ei suudaks oma lapsele hea vanem olla. Hea isa võib saada ka mehest, kel pole olnud ideaalne lapsepõlv. Ta võib olla otsustanud vältida vanemate abielu halbu külgi ning teeb kõik, et temast ei saaks ranget, tõrjuvat või agressiivset isa, ütleb Sinkkonen.

Kust võtta mehe eeskuju? 

Kui ema seostub lapsele ennekõike hoolitsuse, soojuse ja lähedusega, siis isa jälgides teadvustab väike inimene endale kahe sugupoole olemasolu. Just isa aitab lapsel kujundada oma maailmapildi. Pojal on raske ilma isata oma mehelikkust arendada ja ta kardab emale liiga lähedale libiseda. Siiski – ka vanaisa, meesõpetaja ja treener võivad poisile eeskujuks olla ning aidata tal meheidentiteeti üles ehitada.

Sinkkonen meenutab aega paar aastakümmet tagasi, mil abielusid lahutati suhteliselt harva. Vähemalt maakohtades nägid lapsed oma isa nii tööl kui ka kodus. Need isad olid kogu aeg kohal ja andsid lapsele eeskuju. Laps nägi, et isa jõuab tõsta palke ja parandada maja. Tänapäeval läheb isa hommikul tööle, mis on lapse jaoks sageli täiesti abstraktne koht. Väike inimene õieti ei teagi, mida isa teeb ja oskab ning missugune ta õigupoolest on.

Tänapäeval on rohkem “pehmeid” isasid, kuid pole kindel, kas see nüüdisisa on lapse arengule parem. Sedavõrd küll mitte, et ta oma mahedusega kompenseeriks eeskuju, mille laps varem sai.

Mõni laps kasvab ka praktiliselt ilma isata: on lahutatud paare, teises linnas tööl käivaid isasid, töönarkomaane, alkohoolikuid.

Isa seab piire 

Vastavalt lapse arengutasemele on isal täita erinevad rollid: mängitaja, turvapaik, võistleja, piiride seadja. Samuti on isal nii tüdrukute kui ka poiste maailmas väga tähtis koht illusioonide purustajana. Oma ettekujutuste küüsis olev noor tahab põrutada otse täiskasvanute maailma. Takistajaks sellel teel saab talle isa, kelle päralt on ema ja kes sümboliseerib sugupõlvedevahelist erinevust.

Sinkkose sõnul on isa seatud piirid lapsele väga tähtsad, tavaliselt kinnitab isa need juba üksnes oma kohalolekuga. Siiski on hea, kui ta teeb seda ka otsesõnu, sest isa käitumine ja arusaam moraalist aitavad lapsel selgitada hea ja halva erinevust.

Kuigi lapsed protestivad piiride vastu, tunneb mingi osa neis ometi kergendust, kui nende nõudmistele järgi ei anta. Vanemad peavad näitama, et nad jäävad igas olukorras enesele kindlaks, muidu pole lapsel võimalik neid austada.

Hea isa kannab vastutust ka ebameeldivate rollide eest, mis võivad põhjustada lapses – ja samuti temas endas – viha või kurbust. Vahel tähendab isaks olemine küll õnnelikke ja meeldivaid hetki, kuid ei piirdu sellega. Isaks olemine on ka argipäev, piiride seadmine ja lapse tujude talumine.

ISA TÄHENDUS LAPSE ERINEVATES VANUSTES

Beebi-iga: isa mängitab 

Tavaliselt hoolitseb ema lapse põhivajaduste eest: söödab, peseb ja vahetab mähkmeid. Kui nende asjade eest on hoolt kantud, tuleb isa kord. Isa mängud on tormilisemad ja lapse meelest ehk ema omadest põnevamadki.

Kuigi isa osaleb tänapäeval üha enam beebi hooldamises ja mängib lapsega, on imiku side emaga esimesel eluaastal siiski tihedam, lähenedes sümbioosile. Nõnda võib isa tunda end kõrvalejäetuna. Ebamugavust võib põhjustada seegi, et elu koos lapsega ei vasta loodud kujutluspiltidele. Lapsevanemaks saamine toob alati üllatusi, vahel ka pettumusi, sest mitmeid sellega kaasnevaid elumuutusi lihtsalt pole võimalik ette näha.

Nii lapse beebi-eas kui ka hiljem on vanemail õigus oma tunnetele ja õigus tunda neid ennast süüdistamata. Selliste tunnete hulka peaksid mahtuma ka väsimus, pettumus ja viha – ema-isa ei pea neid kogedes end veel ebaõnnestunud lapsevanemaks pidama.

1,5 – 3-aastased: isa aitab emast eemalduda 

Lapse teisel-kolmandal eluaastal saab isa endale uue rolli. Selles vanuses üritab laps trotslikult emast eemalduda. Kohati ta takerdub emasse, siis jälle tõrjub teda eemale. Isast saab nüüd turvapaik ja tasakaalustaja, justkui neutraalne maa-ala, kus laps on kaitstud oma tigeduse ja viha eest. Ühes lapse iseseisvuse kasvuga tunneb rahuldust ka isa, sest eks oli ju temagi elus kord aeg, mil ta võitles end oma emast sõltumatuks.

Tüdrukud ja poisid eemalduvad emast erinevalt. Mõlemale on eraldumine vajalik, ent selles eas tajub poiss, et temast ei saa kunagi emasarnast. Ema loomuomane naiselikkus viib poja feminiseerumisele, kui isa ei aita poisil temast eemalduda.

Mõned mehed usuvad, et tüdrukute isa olla on kergem. Suhtele tütardega annab tooni tõmme üksteise poole, isa ja poja vahel käib aga ajuti kõva võistlus.

4 – 5aastased: isa kui võistleja 

Nelja-viieaastaselt, nn oidipaalses perioodis, hakkab laps hoomama isa ja ema vahelist suhet. Ta ei oska seda õieti määratleda, ent tunneb end kõrvalejäetuna. Laps üritab muutuda taas väikseks, kuid ei saa üle ega ümber äsjaavastatud teadmisest, et inimesed jagunevad kaheks: meesteks ja naisteks.

Poeg üritab ema enda päralt hoida, ja tüdruku soovid keskenduvad isale. Selles eas üritab laps igal viisil isa ja ema vahele magama pugeda. Last tuleb mõista, kuid kiilu vanemate paarisuhtesse ei tohiks ta siiski lüüa. Sinkkonen rõhutab, et selles perioodis ei tohiks isa ehmuda, kui ka tema on tütresse kiindunud, ega lasta end häirida tüdruku soovidest või poisi ähvardustest.

Esimesed kooliaastad: isa kui sõber ja eeskuju 

Esimestel kooliaastatel süveneb lapse arusaam oma soost. Isa ja laste koostegutsemine on selles eas oluline, kuid sellest tähtsam on, et isa kuulaks oma last ja huvituks tema tegemistest. Mõtteid vahetades võivad mõlemad kogeda sügavat ühtekuuluvust ja sõprust.

Nii mõneski kunstis võivad lapsed ses eas juba isast ees olla – isa peaks suutma seda aktsepteerida. See ei tähenda aga isa kui autoriteedi langust. Lapse enesehinnang on veel seotud vanematega ning laps tahab olla maailma kõige targema ja andekama isa poeg või tütar.

Murdeiga: isa kui lubjakas 

Murdeeas tahab nooruk iga hinna eest iseseisvaks saada. Selleks üritab ta end trotslikult ja agressiivselt vanemaist lahti rebida. Isa ihalemine asendub mässuga: isast saab lootusetu lubjakas, kellega on isegi mõttetu vaielda. Noorukiea kõige tähtsam ülesanne ongi õppida oma vanemaid realistlikult tundma, nende heade ja halbade külgedega. Isal tasuks meenutada, et tema ei ole muutunud, seda on teinud hoopis nooruk. Ta peab loobuma idealiseeritud maailmapildist, et lõplikult iseseisvuda.

Vahendanud Monica Kiik
Küsitlesid Tiina Siimets ja Eva Mere

Toimetus pöördus tuntud isade poole küsimustega: missugune on hea isa ja kuidas on lood asjaosalise endaga? Kui palju jagub aega lastega tegelemiseks ning mis on see, mida on just isal oma lastele pakkuda?

Mihkel Raud, muusik ja meediategelane: 
Et kas ma olen hea isa? Ma väga loodan igatahes. Ent sellele peaksid vastama pigem kõrvalseisjad.

Poeg sai 10. märtsil aastaseks ning seepärast on tema elu ja tegemised seotud rohkem emaga. Minu osaks jääb praegu valvata ja kontrollida, et kaos ja korralagedus üle pea ei kasvaks. Eriti siis, kui ta parasjagu ründab mu plaadi- või kassetikogu. Olen isegi jaganud oma kollektsiooni kaheks – loobitavad plaadid, millest nii kahju pole, ja need teised, mis on kõrgematele riiulitele ära pandud.

Suhtlemisega on meil pisut probleeme. Kuna tema minu jutust veel päris täpselt aru ei saa, räägin meelsamini tema keeles. Ootan aega, mil saaksime koos teha neid asju, mida mina poisikesena armastasin – kinos ja teatris käia.

Isaks olemine on tegelikult sõnulseletamatu tunne, mida näiteks emaksolijale on võibolla mõttetugi seletada. Eneselegi ootamatult on huvi tekkinud täiesti teistsuguste asjade vastu. Kasvõi see, et Pere ja Kodu, eriti aga ajakirja beebilisa, kuulub kohustusliku lektüüri hulka.

Jüri Aarma, näitleja ja meediategelane: 
Üks õige isa ei peaks olema ainult lapse sigitaja, ta peaks lapse kõrval olema vähemalt 18. eluaastani. Isegi siis, kui isa on joodik või muidu nigel, jääb tema puudumisel nii poisi kui ka tüdruku kasvatusse oluline auk. Varem või hiljem – kas samas, järgmises või ülejärgmises põlves – annab see puudujääk endast märku.

Nii tüdrukud kui poisid vajavad isa kui mehe teadmisi ja tarkust. Ei oska ju naised tavaliselt vahet teha viilil ja rasplil, ristpeaga ja tavalisel kruvikeerajal, rääkimata auto kapotialusest ning keerukatest elektriseadmetest. Selles pole midagi halba. Tegelikult ju peabki naine veidi “uih-aih; oi, kas tõesti?” olema.

Juba teadmine isa olemasolust annab turvalisuse. Kui isal on õnnestunud lahendada liivakastitüli või mõni muu riid, tõuseb tema tähtsus lapse silmis veelgi.

Kas ma ise olen olnud ideaalne isa? Kindlasti mitte. Meestel on ju alati vabandus: kes siis tööd teeb ja raha koju toob? Olen ka ise selle õnge läinud. Ma ei ole päris tavaline isa. Pean sageli lavadel esinema ja see on sundinud mind palju enda peale mõtlema. Selle tulemusena oli peres kahe asemel poolteist vanemat. Aga nii nagu minu isa kasvatas mind oma eeskujuga, nii olen püüdnud oma lapsi kasvatada ka mina. Vitsahirmu mu lapsed ei tundnud, ajasin sõnarelvaga asjad korda. Oli kümmekond poole ööni kestnud köögilauakõnelust, mis andsid hea tulemuse.

Alo Murutar, kirjastaja: 
Minu arust on hea isa õiglane. Tegelikkuses pole aga olemas ideaalseid inimesi, on vaid ideaalsed kavatsused. Sestap ma püüan selle poole. Kahjuks on argipäevad täis töiseid tegemisi, alles nädalavahetustel saan võtta aja maha ja olla laste päralt.

Isa osa peres on teistsugune kui emal. Usun, et kõige tähtsam selles on turvalisuse andmine. Kui laps teab, et on mingid kindlad, kasvõi pisiasjad, mis kogu aeg korduvad, tunneb ta end ohutult. Ja vastupidi – kui lapse elus on palju juhuslikku, tekitab see temas ärevust. Igapäevases rutiinis olen mina see, kes viib lapsi ujuma, trenni, lasteaeda.

Tahan, et minu lapsed oleksid minust paremad. Seepärast püüan neile õpetada kõike, mida olen ise õppinud. Nii saavad ehk nemad väiksema valuga ning kiiremini selgeks selle, mille omandamisega mina kaua vaeva nägin.

Poega kasvatades saab just isa või ka vanaisa õpetada meestetöid. Tütrele jälle võiks isa olla esimene meheideaal. Ja eks mina püüan ideaali õigustada.

Kiidan oma lapsi päris palju. Õiglaselt muidugi, kuigi mitte alati. Leian, et vahel tuleb ka avanssi anda. Kui pojal on sünnipäev, pööran tähelepanu hoopis tütrele ja vastupidi. Sünnipäevalaps on niigi tähelepanu keskpunktis.

Hannes Kaljujärv, näitleja: 
Hea isa on selline, kelle üle lapsed uhkust tunnevad ning keda ei pea häbenema. Aga milline ma ise just olen, eks seda teavad mu poisid paremini.

Oleme teinud koos mõned paadimatkad mööda Võhandut. Samuti kinos käinud, kuid see on väheke keeruline, sest poisid on Taranatino fännid, minule jälle meeldivad rohkem lilled ja liblikad. Kompromiss oleks üheskoos väärtfilme vaadata.

Ma ei tea, kas mul on õigus, kuid minu meelest võiks väga hea isa asendada ema ja vastupidi. Isa peaks olema see, kes pakub turvatunnet ja kaitseb maailma eest. Maailm võib kohati olla üsna julm. Ema ülesanne oleks siis armastust õpetada, kuigi seda saab ju ka isa teha. Mõtlen just armastust Jumala vastu. Armastus peaks välja paistma eelkõige enda käitumises või kaasinimestest hoolimises, õigluses ja kohusetundes. Muudes eetilistes väärtustes.

Pole asju, millest me poistega rääkida ei saaks. Vähemasti minu poolt takistusi pole. Kuid on siiski olnud sündmusi, mida mulle vaid mainiti, ent ristiemaga arutati hoopis pikemalt. Näiteks äsja käisid poisid vanavanaema matustel, see oli krematsioon ja jättis neile väga sügava elamuse. Nähtavasti on asju, mida meestel on kergem naistega jagada