Kuidas reguleerida lapse nutiseadmes olemist ja milliseid tegevusi pakkuda alternatiiviks?

Allikas: Internet

Neti- ja nutiseadmete igapäevasus on üheks oluliseks mõjutajaks, miks lapsed üha nooremas eas füüsiliselt passiivseks muutuvad. Diagnoosid nutikael või netipöial ei ole ju enam võõrsõnad vaid karm tegelikkus. Mis paneks lapsed tehnikaimedest eemalduma ja rohkem liikuma?

Kõige kergem on muidugi ennetus – lapse tehnoteadlikkust on vaja lükata nii kaugele, kui võimalik. Uskuge, nad ei kaota sellega suurt midagi ja jõuavad ühel hetkel arvutit kasutama hakates eakaaslastega kärmelt samale tasemele.

Teema, et laps röögib, kui tahvel käest ära võetakse on selge ohumärk – ilmselt on laps veel liiga noor, et oma arvutiaega ise reguleerida ja satub kergelt sõltuvusse. Vanem on kohustatud siinkohal sekkuma ja kindlad piirid seadma. Selleks on hea isegi paariaastasega (kui nii väike tõesti on helendava ekraani küüsi sattunud) harjutada läbirääkimisoskuseid. Näiteks: siin on kell, paneme sellele ajaks 10 või 20 või 45 minutit (eks ikka lapse vanusest sõltuvalt) ja kui kell hakkab helisema, siis läheb masin kinni. Ja nii ongi! Ei pikenda veel natuke, ei veel veidi, ei, seda levelit ka ei lõpeta ära. Kui kell heliseb, läheb masin kinni. Lapsed õpivad selle kiiresti ära. Nagu ka selle, kui peres on nõrk koht – issi, vanem vend, emme või keegi teine, kes tahab liiga hea olla. Vanemad peavad hoidma ühte joont. Kui arvuti kasutamine lõppeb hüsteeriaga, siis on seda parem mitte alustadagi.

Oluline on eeskuju. Kui vanem pidevalt ise helendava telefoniga ringi tuiab ja lapse vastustele vaid möhh ja ähh ühmatab, siis hakkab laps sellist käitumist normaalseks pidama. Ei, me ei pea tegelikult ka igale säutsule või plõnnile otsekohe tagasisidet andma, võime teha seda siis, kui on selleks sobiv aeg ja koht.

Kui oleme lapse juhtmete küljest kätte saanud, siis tuleb leida alternatiiv, mida leitud ajaga peale hakata.  Väikestega on lihtne – lähme õue:  jalutame, jookseme, ronime, korjame käbisid ja viskame kiviga puude pihta täpsust või tiigi kaldal kaugust. Samal ajal õpime loodust tundma, kui elame maal. Linnakeskkonnas saab õppida automarke või tänavasiltidelt tähti veerida. See on väärtuslik koos olemise aeg.

Mitmetes omavalitsustes on juba käivitatud ka väikelaste ja nende vanemate ühiseid sportimisvõimalusi. Üldfüüsilised mängud, tasakaalu, täpsuse ja osavuse harjutamine koos sotsiaalsete oskuste lihvimisega on väärt kogemus ja pakub hulga lusti nii vanematele kui lastele, kes just sealt võivad liikumispisiku kogu eluks külge saada. Ei ole hea lahendus, et viin lapse trenni ja ise istun sel ajal kohvikus – väiksem laps vajab turvalist vanemat, et saaks uues olukorras maksimaalselt areneda ja lustida. Ja ühiseid mälestusi luua.

Suuremate lastega võib juba raskusi olla, kuidas neid motiveerida, kui seni ei ole hingelähedast harrastust leitud. Kindlasti tasub uurida, millega tegelevad lapse sõbrad – vahel leiab suurem laps tänu sõbrale tee mõne uue ja huvitava harrastuse juurde. Ilmselgelt ei ole 14 aastane enam huvitatud ema-isaga koos kivikeste pildumisest. Eakaaslastega rattasõidule või ronimisseinale läheks aga meeleldi.

Kuni vähegi võimalik, peaks lastega koos aktiivset eluviisi harrastama. Õhtused jalutuskäigud, perematkad, rahvaspordiüritused jm. Lapsed tahavad kuni tormleva teismeeani väga oma vanemate moodi ja nendega koos olla. Kui poodi on vähem kui kilomeeter, siis on sinna ju mõistlik jalgsi minna, kui sõbrad elavad sobilikus kauguses, miks mitte siis rattasõit ette võtta. Lapse ainus õuesolemise aeg ei peaks olema trepist autoni ja autost järgmise trepini.

Autoga saab ju kiiremini! Ja mis siis veel saab, kui vihma sadama hakkab? Ja ta on veel ikka liiga väike… Vabandusi leiab alati. Kes otsib, leiab ka vastuväiteid – jah, autoga saab kiiremini, aga jalgsi minnes säästame loodust ja raha. Võtame vihmakeebid igaks juhuks kaasa, siis pole külmetumisohtu karta, kui riided märjaks saavad. Täna on pikem teekond ees, võtame käru ka, kui noorim ehk ära väsib jne.

Liikumisharjumuse lülitamine igapäevaellu võib olla alguses mõnevõrra tüütu, aga tasub end kindlasti ära. Kui perel seni eriti ergast ja liikuvat elustiili ei ole, võiks alustada sammhaaval ja need hetked teadlikult nädalasse planeerida. Hiljem kujuneb sellest ehk mõnus harjumus. Liikumine loob tervist, head tuju ja annab suurepärase võimaluse lihtsalt koos olla.

Artikli autor: Kai Räisa, perenõustaja ja nelja lapse ema