Kuidas kuulata, mitte kuulda oma last?

kuula oma last

Allikas: Internet

Kuulamine on kõige olulisem suhtlemisoskus.. Toetav kuulamine võib küllalt abistav olla, ent kui teisel on probleem ja sellega kaasnevad suured tunded, jääb toetavast kuulamisest väheseks. Sel juhul on kohane aktiivne kuulamine.
Aktiivne kuulamine on keskendunud ja teist igati aktsepteeriv kuulamisviis, mis toimub ümbersõnastamise ja tunnete peegeldamise abil. Kui inimest, kellel on probleem, aktiivselt kuulata, aitab see vältida tema emotsionaalset ülekuumenemist, võimaldab tal taas selgelt mõtlema hakata ja seega ka oma tegelikku probleemi paremini mõista.
Selleks, et kedagi aktiivselt kuulata, peab olema piisav ajavaru, aus tahtmine teist mõista ning tema tundeid ja lahendusi aktsepteerida.

Ümbersõnastamine on kuulaja vastus rääkijale, milles ta lühidalt sõnastab ümber kuuldu põhisisu ning reageerib mitte ainult sõnadega väljaöeldule, vaid ka varjatud sõnumile sõnade taga, aidates nii vestlust sügavamale tasandile viia ja suurendada teineteisemõistmist.
Ümbersõnastuse lausealgusi:
Sinu arvates siis…
Sa tahaksid, et…
Saan aru, et sulle meeldiks rohkem…
Jääb mulje, nagu sa ei usuks, et…
Kas ma sain õigesti aru, et…

Tunnete peegeldamine on kuulaja katse anda tagasisidet, kuidas tema mõistab rääkija tundeid ja kogemust.
Tunnete peegeldamise lausealgusi:
Mulle tundub, et sattusid segadusse, kui…
Sind kurvastas, et…
Sulle ei meeldinud, et…
Võis päris hea tunne olla, kui…
Sa oled pettunud, sest…

Näiteks:
Koolilaps: „Sa ei kujuta ette, mida kõike see õpetaja teeb! Iga päeva peab meile pika loengu, kuidas me peame käituma, mida tegema, et me temalt hea hinde saaksime. Tema käest on viit saada täitsa võimatu.“
Vanema aktiivse kuulamise vastus: „Sulle ei meeldi kõiki neid reegleid kuulata ja sul tekib juba praegu allaandmise tunne.“

Aktiivne kuulamine on abistav seetõttu, et probleemi küüsis olija tunneb, et teda mõistetakse, mitte ei püüta muuta ega tema muret vähendada ja et usutakse tema võimesse ise lahendusi leida.
Näiteks:
Eelkooliealine laps (nuttes): „Ma tahan seda suurt karu, osta mulle see suur karu!“
Ema: „Sulle meeldib see karu nii väga.“
Laps: „Jaa, ma tahan seda endale!“
Ema: „Sa tahaksid, et see oleks sul kodus.“
Laps: „Ma tahan teda kaissu võtta!“
Ema: „Sulle meeldiks koos selle karumõmmiga magama jääda.“
Laps: „Jah.“
Ema: „Ma saan aru, et sa seda mõmmikut tahaksid. Kuid mäletad, enne pooditulemist me leppisime kokku, et täna ostame ainult söögikraami.“
Laps (ohates): „Jah…“
Ema: „Ma näen, et sa oled kurb selle karu pärast, aga sul on ka meie jutt meeles. Mis sina arvad, mis me nüüd võiks teha?“
Laps: „Ma teen mõmmile pai.“
Ema: „Sa silitad mõmmit, ütled talle head aega ja siis saame edasi minna.“
Laps: „Jah, ja siis lähme kohukesi ostma.“
Ema: „Jah, kohukesi ja piima ja saia ka.“
Aktiivne kuulamine (AK) aitab jõuda esialgselt esitletud probleemi juurest tegeliku probleemini.
Näiteks:
Laps: „Ma vihkan Gretet!“
AK vastus: „Sulle ei meeldi Grete kohe üldse.“
Laps: „Jah, ta saab nii palju tähelepanu.“
AK vastus: „Ah soo, sulle tundub, et sina ei ole nii tähtis.“
Laps: „No jaa, tal on nii palju sõpru.“
AK vastus: „Sulle meeldiks, kui ka sinul oleks rohkem sõpru.“
Laps: „Jah, ma tahaksin osata paremini sõpru leida.“

Artikkel pärineb: wwww.sinamina.ee