Kuidas kelgumäel terveks jääda?

kelgukasArtikkel pärineb: arst.ee

https://www.arst.ee/et/Uudised-ja-artiklid/Nadala-teemad/36964/kuidas-kelgumael-terveks-jaada

Kelgutamine on ettearvamatu harrastus, sest kelgumäel toimib igaüks iseenda äranägemise järgi. Samas on lihtsaid reegleid järgides võimalik vigastusi ja traumapunkti vältida.

“Kelgutamine on võrreldes teiste mäespordialadega ekstreemsport,” väidab Eesti Suusaliidu lumealaua ala juhataja Karel Kangro.

Seda väidet kinnitab vaatepilt ühelt populaarselt Tartu mäenõlvalt.  Lumerohkel nädalavahetusel valitseb siin paras segasummasuvila – igast ilmakaarest tuhiseb alla nii lapsi kui täiskasvanuid – üksinda, mitmekesi, kelgurongides ning lumelaudadel. Mäele toppama jäänud pisikesele kelgutajale libiseb otsa esimesi lumelauakatsetusi tegev lumelaudur. Õnneks ei saa seekord keegi tõsiselt viga.

Ka Tallinna Lastehaigla traumatoloogi Lia Kasuki sõnul ei ole praegu veel kelgutamisest ja lumelauasõidust tingitud õnnetuste arv kasvanud. “Ilmselt sellel põhjusel, et ilmad olid liiga koledad ning lapsed toas,” sõnas ta. Küll aga on tohterdamist vajanud uiskudega kukkujad jäähallis.

Kangro sõnul on kelgutamise korral kõige tõsisemateks vigastusteks seljavigastused, sest konarlikul laskumisel võib just selg kannatada saada. Või sõidab keegi selja tagant ootamatult sisse ning ka sel juhul võivad tagajärjed kurvad olla.

Autokapotiga alla

Kilekotid, bännerid, autokummid, koolikotid …Kelguilmade saabudes lastakse kelgumäel fantaasial lennata ning ka ilma varustuseta mäele saabujad leiavad endale tavaliselt sõiduriista.

Kõige markantsemad olevat aga mitme aasta tagused  juhtumid Tallinna Lauluväljakult, kus seltskond noorukeid otsustas keset rahvamassi läheduses asuvast romulast hangitud autokapotiga alla kelgutada.

Või siis reklaambänneriga, kuhu mahutati umbes 50-pealine lõbus kamp. “Võite ise ette kujutada, kui see monstrum hoo sisse võttis ja  kuidas sealt inimesi kahte lehte hakkas välja pudenema, ikka mitme meetri kõrgusele,” kirjeldab Kangro unustamatut vaatepilti.

Olgu kui ekstreemne tahes, talvisel Eestimaal on kelgutamine igati omal kohal ning mis saab väiksele lapsele rohkem rõõmu pakkuda kui üks pikk liug! Ent Kangro sõnul saab mõnd olulist tarkust lastele kõrva taha pannes selle toreda tegevuse märksa ohutumaks muuta.

Talverõõmud turvaliseks 

Kangro sõnul tulevad lapsevanemad suurtele kelgumägedele väga väikeste lastega. Paraku puudub sellises kohas igasugune reeglistik ning mäest lastakse alla kaootiliselt.

“Näiteks kui lased oma paariaastasel poole mäe pealt alla kelgutada, et  hoog väiksem oleks, võib keegi ülevalt talle ikka otsa põrutada, sest kelku on võimatu juhtida. Väike laps ei oska aga ülevalt tulevale ohule reageerida ning kärmelt eest ära liikuda,”kirjeldab ta olukorda.

Sellest hoolimata käib Kangro, kellel on kolme- ja kuueaastased tütred  lastega igal aastal kelgutamas. Kuid tingimused peavad olema turvalised.

Alati vaatab ta mäe enne  n.ö. kriitlise pilguga üle. Väikelapsega on ohutum kelgutada kohas, kus ei ole palju teisi kelgutajaid.

Kangro kodu lähedal Tabasalus on lasteaia territooriumil mõnus väike küngas, millel kõrgust umbes kolm-neli meetrit. Kangro sõnul on selline mäeke lapsele just paras, takistusi ei ole ning küngas lõppeb sileda maaga, kus sõiduhoog ise rahulikult raugeb. Samuti  jälgib ta, et nõlval oleks paks ja pehme lumi.

Tee Koostööd 

Juhul kui minnakse suuremale mäele, tuleb vaadata, kuidas käituvad teised kelgutajad. “Mäeliiklus peaks olema lapsevanemate poolt kontrollitud,” õpetab Kangro.  Treenerit teeb murelikuks, et sageli ei vaevu vanemad eriti kontrollima, millisele mäele  last kelgutama viia.

Väga ohtlik on mudilast alla lükata kõrgemast nõlvast, kus parajasti trikitavad ka lumelaudurid. Selles ei saa kunagi kindel olla, et kelk ei kaldu planeeritvast trajektoorist eemale terava puuteraviku otsa. Seetõttu tuleks mäe all olev kriitilise pilguga üle vaadata ning sõit ise läbi proovida, nii saab teada, kui kaugele kelk liigub.

Kelkudest soovitab ta vana head Salvo kelku, sest see on piisavalt lai ja madal. Ka nn istimikulauaga meeldib lastele sõita. “Minu kolmeaastane tütar tundis just õunakujulise tagumikulauaga ennast piisavalt kindlalt,” räägib ta.

Pea kõikidel lumistel nõlvadel on talveperioodil näha ukerdamas ka algajaid lumelaudureid. Kui kelgutamise puhul peab lootma eelkõige kelgule ja õnnele, siis lumelaud allub oskajale kordades paremini.

Ent paraku kohtab nõlvadel üsna palju neid lumelaudureid, kes lumelauaga sõitmist õppinud ei ole. Kangro on täheldanud fenomeni, et seal, kus kui mõni algaja lumelaudur uut sõiduriista katsetab on varsti ka kelgutajad kelgul püsti. “Eks me kõik oleme trikke teinud,” muigab ta, kuid väikeste laste puhul soovitab siiski kelgutamist hoolega planeerida ning katsetamisest hoiduda.

Kelgutamise ABC

  • Allalaskmiseks tuleks valida võimalikult sile nõlv, kus on vähe konarusi ja nn hüpekaid.
  • Kelk võiks olla madal ja lai, lapsele sobib hästi vana hea Salvo kelk. Sobivad ka istmikualused.
  • Suuremal ja rahvarohkemal mäel võiks laps kelgutamisel kanda kaitsekiivrit.
  • Väikeste lastega tuleks vältida rahvarohkeid ning järske nõlvasid, pisikesele lapsele piisab ka madalamast mäest, näiteks kolme-nelja meetri kõrgusest künkast.
  • Mäest alla jõudes tuleb lapsel õpetada rada võimalikult ruttu vabastama, et teistele kelgutajatele ette ei jääks. Kõige sagedasemad õnnetused on just teistele otsasõidud.
  • Laps peaks mäest üles minema vaid nõlva ühest servast
  • Kelgutajatel tasub omavahel mäenõlval suhelda ning luua n.ö. oma reeglistik.

Allikas: Eesti Suusaliidu lumelaua ala juhataja Karel Kangro

Autor: Stina Eilsen