Kuidas käituda teismelisega, kes püüab pidevalt kohustuste täitmist edasi lükata?

Meil kõigil on olemas sisemine viivitaja, kes lükkab edasi asju, mida me eriti teha ei taha. Kuid teismelise sisemine viivitaja on meisterlik kubjas, kes sunnib teda vältimatut edasi lükkama märksa kauem kui seda teeks kõige laisemgi täiskasvanu.

Parim strateegia “ma hiljem teen” sündroomi käsitlemiseks on eeldada, et “hiljem” tähendab “mitte kunagi”. Vanemad, kes lubavad oma vihal ja frustratsioonil aina kasvada, kui nende teismeline järeltulija regulaarselt lubab, et antud ülesanne saab hiljem tehtud, kuid jätkab selle edasilükkamist, teevad suure vea.

Kui lapse varasemast käitumisest ilmneb, et ta lubatud asjade ärategemiseni sageli ei jõua või kui ta ei suuda pidevalt ühtki muud asja õigel ajal valmis saada, siis pidev naaksumine, et ta selle asja ära teeks on aja raiskamine.

Siinkohal üks väike näide, kuidas pidada teismelisega tulemuslikku dialoogi:

“Evan, kui mitu korda ma pean sul paluma midagi teha, enne kui sa lõpuks teed?”
“Ma ei tea.”

Parem on jääda käesolevasse hetke.
“Evan, kas sa tooksid, palun oma musta pesu keldrisse?”
“Ma hiljem toon.”
“Ei, Evan, ma tahan, et see praegu tehtud saaks.”
“Ma ju ütlesin, et toon. Pärastpoole.”
“Ei, Evan, palun tee seda kohe.”
“Jeesus, kõik peab olema tehtud just siis, kui sina tahad!”….


Ära oota, et Evan “kohe” üle õnnelik oleks. Ja ei tasu oodata, et ta asuks kohe tegema seda, mida palud. Tõenäoliselt on tal varuks veel mingi diversioon. Ükskõik, mis see ka ei ole, tasub jääda enda juurde ja paluda rahulikult, et ta täidaks sinu soovi koheselt. Enamasti on tagajärjeks see, et Evan kuuletub. Ta võib veel öelda miskit sarkastilist, kuid siis läheb ja teeb selle ära. Peale seda on oluline mitte hakata norima tema ütlemiste pärast, vaid lihtsalt tänada.

Allikas: raamat “Ma ju kuulaksin oma vanemaid, kui nad suu peaksid!” (Anthony E. Wolf)