Kuidas aidata lapse kaotanud vanemaid?

http://www.teadlikvanem.ee/kuidas-aidata-lapse-kaotanud-vanemaid/

inglike

Foto: pixabay.com

Oma lähedast kaotades leiname temaga minevikus koosveedetud hetki ja hoiame kallina temaga seotud mälestusi. Kui aga beebi sureb oma ema üsas, siis jäävad koosveedetud hetked vaid perekeskseks – kes on tundnud esimesi liigutusi ja kes on näinud oma pisikest liigutumas monitoril ultraheli kontrolli käigus. Teised ei pruugigi veel midagi sellest pisikesest inimesest teada või kui teavad, siis vaid seda, et ema kõht on paisumas. Ometigi on see väike kodanik teinud endale kindla pesa oma vanemate südametes ja mõtetes. Tema on oma pere tulevik. Kui ühel hetkel seda pisikest enam ei ole, siis kaotavad vanemad suure tüki oma olevikust ja ka tulevikust ning seejuures pole teistel inimestel ei lapsega seotud minevikumälestusi ega ka temaga seotud tulevikumõtteid. See seabki justkui seina pere ja teiste inimeste vahele. Just see teebki beebi surma korral pere leina mõistmise keeruliseks.

Igal aastal puudutab üsasisene beebi surm (beebid alates 22.rasedusnädalast) ca 70 Eesti peret. Lisaks paljud alla 22-rasedusnädalased pisikesed.

Teadlikvanema toimetaja küsimustele selle kohta, kuidas aidata ja toetada nende leinas lapse kaotanud vanemaid, vastas MTÜ Vaikuse Lapsed juhatuse liige Juta Palmeri.

Kuidas aidata vanemaid, kes on oma lapse kaotanud?

Haiglast kojuminek ja sõprade-tuttavate ning pereliikmetega kohtumine on raske nii lapse kaotanud perele kui ka ümbritsevatele. Mõned pered tahaksid koheselt oma lähedastega kohtuda, mõned eelistavad olla hetke omaette. Kõige mõistlikum on pere enda käest küsida, kuidas nad soovivad. Kui ka kohe vastust ei tule, tuleks mõne aja pärast uuesti küsida, kuid vältida seejuures liigset pealetükkivust. Üldiselt on siiski parem perega sidet hoida ja kui võimalik, siis ka kohtuda. Ära jäta peret nende kurbuses üksi ning ära kindlasti suhtle perega nagu midagi poleks juhtunud! Tihtipeale arvatakse, et on viisakas jätta perele “hingamisruumi”, kuid seda distantsi võib pere tõlgendada vastupidiselt, et nende leina ei peeta millekski ning võivad haavuda sellest, et olles ise niivõrd raskes olukorras, peavad teised justkui lihtsamaks ja mugavamaks perega mitte suhelda. Samas võivad olla uurivad küsimused juhtunu kohta (näiteks “mis täpselt juhtus? Kuidas? Miks?” jne) kohatud, sest üsna sageli ei tea pere isegi, miks ja kuidas nende laps suri. Päris tihti tunnevad vanemad end juhtunus süüdi, olgugi, et sellel veendumusel ei pruugi mingit alust olla. Ära unusta ka seda, et olgugi, et teade beebi surmast on ilmselt sindki šokeerinud, ei tohiks sa kohustada peret olema sinu toetajaks. Abiks on see, et kui saad peret asjaajamistega seonduva infoga aidata. Näiteks info, mis puudutab matuste korraldamist, lahkamist ja muid toiminguid, sest šokis vanem ei suuda sellist üksikasjalikku teavet haarata ega meelde jätta.

Millist abi või tuge nad üldse vajavad?

Leinaprotsess on väga kurnav. Leinav pere võib vajada abi lihtsates igapäevastes toimingutes. Suureks abiks võib olla valmis toit külmkapis, koristamine, teiste laste hoidmisega seonduv vms. Seda abi võivad sugulased ja lähedased pakkuda ja mõnikord teatud asju teha ka küsimata. Mõni ema võib soovida kedagi kaasa haiglasse arstiga/ämmaemandaga kohtuma minnes, sest oma lapse surma-ja sünnikohta naasmine võib olla väga suurt pingutust nõudev samm. Eriti leinaval emal võib olla raske situatsioonides, kus on tõenäoline kohtuda teiste lastega peredega, seepärast võid pakkuda end appi viima pere teisi lapsi trennidesse ja ringidesse. Vanemad võivad sellest esiotsa keelduda, aga seda pakkumist on põhjust hiljem korrata. Võid pakkuda ka oma abi kurva sõnumi edastamisel näiteks teistele sugulastele, sõpradele ja töökaaslastele. Selleks küsi pere nõusolekut.

Kõige rohkem saad perele olla abiks neid kuulates ning alati ei ole vaja lohutada vaid lihtsalt olla kõrval ja kuulata. Ära kohku ära, kui nad nutavad! Kui vanemad on andnud lapsele nime, siis on kena seda kasutada. Ka võiksid küsida näha lapse pilti (kui on). Anna märku, et sa hoolid ning püüa aktsepteerida nende tundeid ja mõtteid ilma kohut mõistmata, soovitusi ja lahendusi pakkumata. Püüa mitte eeldada, mida pere vajab.

Lugesin ühe naise lugu, kes on oma lapse kaotanud. Ta tõi välja, et väga oluline oli näha just iga märguannet, et lähedased mõtlevad ta peale. Olgu need saadetud roosid, kaardike vms.

Kaastunde avaldamine lapse kaotuse korral on sama oluline nagu ka teiste lähedaste surma puhul. Võid saata lilli, kaardi, tekstisõnumi, raamatu, joonistuse, mälestuseseme, puuviljakorvi või midagi muud, mis sobib sulle ja sellele perele. See kinnitab perele, et sa hoolid ja pead neid meeles. Nende esemete vastuvõtmine võib mõnele perele alguses olla raske. Sel juhul saad selle väikse kingituse teha ka hiljem, näiteks lapsega seotud tähtpäeval või mõnel muul perele olulisel päeval. Igal juhul on oluline anda märku, et sa oled teadlik ja tunned vanematele kaotuse pärast kaasa ning mitte mitte käituda kohtumisel nagu midagi poleks juhtunud.

Kindlasti pole lapse kaotanud pere vältimine hea variant. Kuidas aga oleks õige läheneda, mida öelda või mida ütlemata jätta?

Perega kohtudes võiksid öelda midagi lihtsat nagu näiteks: ,,Mul on kahju teie lapse kaotuse pärast” või ,,Ma ei tea, mida öelda, aga mul on väga kahju”. Kui see tundub sulle ja perele sobiv, siis üks soe puudutus või kallistus näitavad, et sa hoolid. (Vaata soovitusi “Mida mitte öelda” allpool)

Kas tuleks minna ja tuge pakkuda või oodata, kuni nad seda ise küsivad?

Püüa mitte võtta isiklikult, kui leinav lapsevanem hoiab alguses distantsi ja eelistab mitte suhelda. See võib olla just sel hetkel neile kõige sobivam viis hakkama saamiseks. Üldiselt on mõistlik perelt nõu küsida, millist tuge või suhtlemist nad teistelt ootavad. Kuna lein ja sellega seonduvad erinevad mõtted ja tunded liiguvad lainetena, siis on algse keeldumise järgselt soovitav delikaatselt oma abipakkumist või küsimust mõne aja pärast korrata.

Kuidas või mida tehes oleks üldse võimalik toeks olla?

Leinaja tihtipeale ei soovi leinata üksinda, vähemalt mitte väga pikka aega. Ta võib tunda vajadust rääkida juhtunust ja seda korduvalt. Just siis on vaja lähedasi ja sõpru kuulajateks. Pakkuge ennast selleks. Ei ole vaja osata öelda midagi väga suurt ja tähendusrikast, sest ega sõnad juhtunut olematuks ei tee, vaid kõige olulisem on olla lähedal.

Millega tuleks arvestada taoliste peredega kokku puutudes?

Lapsega seonduvad mälestused on pere jaoks väga olulised. Kindlasti ei tohi ilma pere loata pakkida ja ära panna surnud lapse asju. Austa vanemate soovi beebiasjade käsitlemisel ja anna vanematele aega otsustada, mida nende tarvetega teha. Sellega ei ole kiiret. Esimest välja öeldud soovi ei maksa võtta lõpliku otsusena, kuna leinaja emotsioonid ja mõtted muutuvad ajas (näiteks, kui soovitakse kõiki fotosid ära visata).

Leinavate vanemate jaoks võib olla väga raske olla kontaktis ja kohtuda tuttavatega, kes ootavad last või kellel on terve beebi. Samas, kui sa oled rase või sul on väike beebi, on siiski parem püüda olla kontaktis, kui üldse suhtlemist vältida. Soovitav on perelt küsida, kas nad eelistavad kohtudes näha ka teie last/lapsi või pigem mitte.

Kui kaua võtab vanemate jaoks tavaliselt aega esimesest šokist üle saamine?

Olgugi, et kõik vanemad ja lood on erinevad, kestab lapse surmale järgnev lein tõenäoliselt palju kuid ja ka aastaid. Tegelikult ei saagi öelda, millal lein on leinatud, sest see ei kao päris ära kunagi, aga teatud aja möödudes jõuavad enamus vanematest nö “uude normaalsusesse”.

Nähes teisi lapsi selles vanuses, kus nende surnud laps sel hetkel oleks võinud olla, võib olla valus meeldetuletus sellest, kuidas elu oleks võinud minna. See võib omakorda vallandada teatud leina ilminguid.

Ei ole õiget või valet viisi leinata. Igal ühel on oma viis leinamiseks. Paljud vanemad kogevad taasesinevat leina isegi kaua aega peale nende lapse kaotust. See võib juhtuda ilma konkreetse põhjuseta või selle võib esile kutsuda teatud muusikapala, lõhn, sündmus, kuupäev (sünnitähtaeg, surma-aastapäev, emadepäev, isadepäev, perekondlikud kogunemised). Nendel puhkudel võid perele saata sõnumi, kaardi või lilled ning anda neile teada, et sa mõtled selle pere ja nende lapse peale.

Kuidas lähedasena aru saada, et vanem on leina ,,kinni” jäänud ning vajaks ehk abi? Mida sellisel juhul ette võtta?

Seda on muidugi raske üheselt öelda, sest lein on tõesti väga individuaalne. Siiski üks indikaator on: tähelepanelik tasuks olla siis, kui ka veel aastate pärast keerleb kogu elu ümber lapse kaotuse. Enamus vanematest jõuab pärast teatud hulk aastaid sellisesse ,,uude normaalsusse”, kus lapse kaotus on teiste elusündmuste kõrval üks neid sügavalt puudutanud väga tähtis ja kurb lugu. Mõistlik on soovitada ka professionaalse abistaja tuge (psühholoog, raseduskriisinõustaja, pereterapeut).

Kas ja kuidas võiks vanemaid aidata tulevikus ehk siis näiteks aasta või isegi viis pärast lapse surma? Kas oleks kohane näiteks märku anda, et see laps pole unustatud ka teiste poolt?

Leia endale ja perele sobiv viis rääkida juhtunust ja lahkunud lapsest ka siis, kui kaotusest on juba teatud aeg möödas, sest vanemate jaoks on oluline teada, et nende last ei ole unustatud. Mõistlik on vanematelt küsida, kas ja kuidas nad soovivad oma lapsest rääkida. Võid paluda luba viia küünal lapse hauale (näiteks lapse sünnipäeval või jõulude ajal). Küsi, kuidas nad ennast tunnevad. Oluline on, et sa oma ütlemistega ei vähetähtsustaks pere leina (vaata soovitusi ,,Mida mitte öelda” allpool). Ära küsi, kas nad on saanud oma lapse surmast üle, sest sellest ei saada kunagi päris üle, vaid surma ja leinaga õpitakse koos elama. Oluline on olla huvitatud ja lähedal ning valmis toetama, kui vanemad selleks valmis on.

Kui on midagi, mida ma ei küsinud, kuid sooviksite antud teema kontekstis lisada, siis see on igati teretulnud.

Pea meeles, et ka esimese lapse kaotanud naine ja mees on nüüd tõesti lapsevanemad – ema ja isa. Surnud lapse vanematele võib olla oluline, et nende emaks-isaks olemist ka vaatamata lapse surmale tunnistatakse. Vanemate käest nende laste arvu küsides, loevad nad ka surnud last oma laste hulka, isegi kui nad seda alati kõva häälega välja ei ütle.

Perega suheldes kiputakse unustama, et mitte ainult ema ei leina, vaid ka lapse isa elab üle oma lapse surma. Tihtipeale ei ole meeste lein ümbritsevale maailmale nähtav. Ühtlasi on juhtunust väga mõjutatud ka pere teised lapsed ning enamasti ka vanavanemad.

Siin on mõned näited ütlemistest, mida vältida:

  • Väldi ütlemisi, mis viitavad, et surnud beebi võiks olla asendatav. “Te olete noored, saate veel lapsi.” või “Vähemalt üks kaksikutest jäi ellu”. Iga laps on unikaalne ning võimalus saada veel lapsi ei kompenseeri surnud last.

  • “Ma tean, mida sa tunned”. Isegi keegi teine, kes on oma lapse kaotanud, ei saa täpselt teada, mida teine tunneb.

  • Väldi tõekspidamistel põhinevaid ütlemisi nagu “See oli Jumala tahtmine”. Selleks peaksid sa olema kindel, et vanemad jagavad su nägemust. Ja isegi kui nad jagavad, siis on võimalik, et juhtunu tõttu on nende tõekspidamised väga tugevalt raputada saanud.

  • Väldi ütlemisi, mis algavad sõnaga “vähemalt”. Näiteks: “Vähemalt sul juba on üks laps”.

  • Muud ütlemised, mis on mõeldud lohutavana. Näiteks: “Aeg parandab haavad.”, “Kõik juhtub mingi põhjusega.”, “Kas oled juba üle saanud?”, “Sellest on JUBA üle aasta!”, “See oli looduslik valik.”, “Küll kõik ununeb!”, “Ole õnnelik, et nii läks ta oli ju enneaegne ja nii väike.”, “Mõtle, kui ta oleks elanud ja SIIS surnud, siis oleks veel valusam olnud (üsasisese surma puhul)”, “Ära mõtle sellele, mõtle millelegi muule.”, “Esimene “vasikas” läheb ikka aia taha.”

Teadlikvanema toimetaja küsimustele selle kohta, kuidas aidata ja toetada nende leinas lapse kaotanud vanemaid, vastas MTÜ Vaikuse Lapsed juhatuse liige Juta Palmeri. Vaikuse Laste kohta saab rohkem informatsiooni veebilehelt www.vaiksed.ee

Juta Palmeriga saab ühendust: telefonitsi 5023369 või e-mailitsi: info@vaiksed.ee