Kodused emmed vs töötavad emmed

mom-pulling-out-hair1

Allikas: Internet

On emasid, kes on kodus oma lastega kuni 3. eluaastani. On emasid, kes lähevad tööle niipea, kui emapalk lõpeb, pannes lapse sõime ja on selliseid emasid nagu mina, kes otsustavad mingil x põhjusel minna väikese lapse kõrvalt poole kohaga tööle last sõime/aeda panemata.

Juba rasedana mõtlesin, et mina oma last enne 3. eluaastat aeda ei pane. Kui aga tööpakkumine tehti juba mõned kuud peale aastast kodus olemist, hakkasin mõtlema, et miks ka mitte?! Mõte oli aasta tagasi äärmiselt õilis, kui mulle tööpakkumine tehti. Laps oli toona 1a2k ja maru asjalik oma vanuse kohta. Magas veel kaks korda päevas ja üleval olles meeldis pigem omaette asjatada kui minuga koos mängida. Seepärast tundus, et mul oli piisavalt vaba aega, mistõttu soovisin selle suunata kuhugi, mis huvi pakuks ja sissetulekuid peres suurendaks.

Tööpakkumine tuli valdkonnast, mida viljelesin enne lapsega koju jäämist, mistõttu tundus põnev tagasi siirduda. Polnud küll tegemist sama ettevõttega, aga tegevusvaldkond oli sarnane. Sai kokku lepitud, et asun tööle osalise tööajaga ning vaid mõnedel õhtutel on vaja kuskil olla, ülejäänud aja oli oluline telefonitsi ja e-mailitsi kättesaadav olla. Hetkeks tekkis hirm, kas ja kuidas ma hakkama saan, ent tööandja rõhutas, et tööd kindlasti polegi nii palju ning ma ei peaks mitte hakkama saamise pärast muretsema.

Taaskord Keegi

Olgu siis nii, ütlesin jah. Esimesed kuud olid äärmiselt põnevad. Töömaastikust olin eemal olnud mõned kuud üle aasta ja ma tundsin järsku, et ma olen jälle keegi. Mitte ainult kodus abikaasa, koristaja, köögikata, aednik ja lapsele emme, vaid tõesti keegi suure algustähega. Viibisin tihti täiskasvanud inimeste seltskonnas, mind kuulati, kui ma rääkisin ja mu tähelepanekud tundusid teistele väärtuslikud. Olin väga rahul tehtud valikuga. Ka kodune elu loksus kuidagi maru lihtsalt paika ja suhted mehega olid muutumas palju meeldivamaks kui need olid enne minu tööle naasmist. Laps tundus ka olevat muretu meelega, sest sai rohkem issiga aega veeta. Jess, olin langetanud õige valiku.

Kuud möödusid, laps kasvas suuremaks, hakkas tekkima väike rutiin ning ka mured polnud enam mägede taga. Mees tundis, et ta peab maru palju aega näpistama oma tööajast, sest minu õhtused koosolekud algasid enamjaolt õhtupoolikul, mistõttu mees pidi töölt varem koju tulema. Peatselt mõistsime, et koosolekuid ei ole kord või paar nädalas, vaid rohkem ning tihtipeale olid ka nädalavahetused või vähemalt üks puhkepäevadest minu töö tõttu hõivatud. Laps hakkas tajuma, et iga kord, kui vanavanemad või issi koju tuleb, tähendab see seda, et emme lahkub ning seetõttu ei lehvitanud ta enam nii rõõmsasti akna peal. Kõigele sellele järgnesid aga tohtutud süümepiinad ja ma ei saanud end ära kuidagi mõttelt, kas see kõik oli tõesti vajalik? Kas minu tööle naasmine aastase lapse kõrvalt, olgugi et poole kohaga, oli tõesti nii oluline? Kas meie rahaline seis oli nii kehv, et pidin langetama sellise valiku? Vastust ma sellele üheselt ei leidnud.

Muutuste aeg

Mida aeg edasi, seda pingelisemaks kõik muutus. Enne jõule tabas mind mõte, et ma ei saa üldse oma perega koos aega veeta. Enamus õhtuid olid hõivatud, kas minu tööülesannete tõttu või mehe töö ja hobidega. Iga kord, kui mees tuli koju, läksin mina tööle ja kui mina tulin töölt, läks mees ära. Mõistsin, et kujunenud olukord peab muutuma.

Tajusin, et meie tolleks ajaks 1a6k laps oli kõige õnnelikum siis, kui mõlemad vanemad olid kodus ja temaga koos aega veetsid. Ning selle mõtte mõistmine murdis mu südame. Ma sain aru, et olin oma lapsele teinud liiga sellega, et emmet ei olegi kogu aeg ja veel enam, väga harva koos issiga. Teadsin, et ma pean hakkama tegema valikuid selliselt, et mu kodune elu tagasi paika loksuks. Nõnda saabuski aeg, mil hakkasin ütlema tööandjale “ei”. Kõik väidetavalt mõistsid ja viltu esialgu ei vaadatud, kui ma enam nii entusiastlikult kõikidest üritustest ja koosviibimistest osa ei võtnud. Ka minu Tallinnasse sõidud jäid järjest harvemaks. Keegi loomulikult endiselt midagi kehvasti ei öelnud, aga ma tajusin, et suhtumine minusse oli muutunud. Inimesed justkui ei saanud minuga enam arvestada. Ja see oli valus löök.

Olen alati olnud selline töötaja, kes annab endast maksimumi asjade õnnestumisel. Mulle ei meeldi poolikult asju teha. Kui olen seadnud eesmärgi, siis viin ka selle ellu. Aga kui minu töö tegemine lapse kõrvalt kulgeb selliselt, et vastan küll kiireloomulistele küsimustele, aga samal ajal teise käega laon klotse, voolin plastiliini või joonistan autosid, siis väga kaugele nõnda ei jõua.

Kus emme on?

Laps kasvas ja arenes ning aina enam soovis rohkem emme täielikku tähelepanu. Peale seda, kui ta rääkima hakkas, kaasnesid sellega ka laused nagu: “Emme, pane arvuti kinni”, “Emme, tule mängi autodega”, “Emme , joonista!” “Emme, tule siia!” jne. Või, et: ” Emme tuleb tagasi”, “Emme tuleb alati tagasi”, “Emme läks korraks tööle ja tuleb varsti tagasi”. Ühesõnaga, laps hakkas endale sisendama, et emme tuleb alati tagasi, sest see oli see lause, mida ma talle ütlesin, kui kodust lahkusin. Talle ei piisanud enam sellest, et mina nii ütlesin, vaid ta hakkas iseendale sisendama ning seeläbi oma turvatunnet suurendama/taastama. Olin jõudnud punkti, kus mul õnnestus oma lapses õõnestada turvatunnet. Ja see tõdemus oli karm reaalsus.

Ma ei tea, kas sellise turvatunde kadumise pälvis minu tööl käimine, lasteaiaga harjutamine või lutist võõrutamine, aga mingi tegur oli selle põhjustanud ja nüüd tuli tagajärgedega tegeleda…

Ei, ma ei saa

Tänseks on elu kujunenud selliseks, et mu jaoks on lapse ja pere heaolu esikohal. Peangi ütlema tööandjale päris tihti ära üritustel viibimistest, mis on Tallinnas või mis haaravad mõlemad puhkepäevad või mis algavad lõunasel ajal. Nädala sees panustan nii palju, kui ma saan, aga teengi seda nagu lonkava jalaga sõdur. Mul on äärmiselt ebamugav tuua puudumise põhjuseks, et mul ei ole päevasel ajal last kuhugi jätta, sest ta ei ole veel lasteaiaga harjunud või et ma ei saa sel õhtul konkreetsel koosolekul osaleda, kuna mul ei ole lapsele hoidjat jne. Need pilgud ja vastused, mis minu põhjustele tulevad, ei ole küll negatiivsed, aga ma tajun kohati seda mõistmatust enda suunas. Ja neid põhjuseid olen ma pidanud tooma juba aasta aega.

Jah, ma saan aru tegelikult ka nendest pilkudest, sest kas mina saaksin kõrvaltvaatajana aru, mis tegelikult toimub selle inimese peres, kes töötab koduses keskkonnas paari aastase kõrvalt? Kas need inimesed, kel endil pole lapsi või on lapsed nii suured, mõistavad üldse lõpuni, miks ma ei saa osaleda ühel või teisel põhjusel? Ma kahtlen. Mitte, et ma süüdistan neid mõistmatuses, vaid pigem tundub neile elu väikelapsega nii võõras ja kaugelolev, et ei soovita isegi süveneda sellesse.

Eraelu vs tööelu

Kunagi keegi ütles mulle, et ära too puudumise põhjuseks oma eraelu või last. Olin siiralt üllatunud sellise mõtte peale. Loomulikult küsisin, et miks mitte, sest isiklikult olen veendumusel, et kui olla siiras ja avatud, siis see on parim viis heade suhete hoidmiseks. Ütleja aga nentis, et ei ole ning sellega meie vestlus lõppes. See aga andis mulle märku, et inimesed, kes töötavad koos minuga, on väsinud minu ühesugustest puudumise põhjustest. Jah, ma mõistan seda. Aga teisalt, midagi ei ole ju muutunud ühe aastaga. Kui esialgu mõisteti, siis miks nüüd on see tüütuks muutunud? Kaheaastane laps on sama väike kui aastane, mistõttu aastaga ei olegi veel midagi muutunud. Ma olen endiselt osalise tööajaga, ma töötan endiselt kodus väikese lapse kõrvalt, kes ei käi lasteaias ning ma endiselt ei saa panustada rohkem, kui ma siiamaani panustanud olen. Nendel tingimustel me kokku leppisime ning aasta tagasi ka tööle asusin.

Minult on küsitud, et miks üldse ronisid tööle nii ilusa aja kõrvalt, kus su pisikesest alles kujuneb isemõtlev inimene. Ausalt öeldes, ma ei tea. Mingi tung oli endal taas kätt proovida ja näha, kas olen endiselt võimeline. Teine põhjus oli ehk pere sisekliima, mis kippus kiiva kiskuma minu kodus istumise pärast. Kolmas põhjus oli ehk hirm selle ees, kui veel kauem kodus istun, kas siis üldse tööle saan? Kuigi tolleks ajaks olin kodus olnud vaid aastake ja mõned kuud peale. Kes tahab endale töötajat, kes on 3 a lapsega kodus istunud ja tööturult nii kaua eemal olnud?

Kui ma saaksin aega tagasi keerata…

Kui ma saaksin aega tagasi keerata, siis ma ilmselt ei oleks nii suurt ampsu hammustanud. Töö on ise äärmiselt põnev, inimesed on väga huvitavad mu ümber, aga aeg oli minu jaoks vale. Ma olen jõudnud tänaseks siia, kus tunnen, et olen teisi petnud või mingil määral alt vedanud, mul on pidevalt tunne, et ma ei ole piisavalt hea ja iga negatiivne noot, mis kuskil koosolemisel välja tuuakse on justkui minu pihta suunatud ning kõige tipuks tunnen, et olen end ja oma last alt vedanud. Füüsiliselt midagi katki pole ja olen õppinud selle aasta jooksul omi asju selliselt korraldama, et laps tunneks end õnnelikuna ja emme igasuguse tähelepanu osalisena. Aga ma olen veendunud, et ma oleksin saanud seda tööd teha paremini mõnel muul eluetapil.

Samuti, olen ma kindel, et lihtsalt edasi kodus passima ma poleks jäänud. Ma oleksin endale siiski midagi otsinud, sest lihtsalt kodune ema olla ma ei suudaks. Mulle meeldib, kui mu ümber on inimesed ja elu keeb, mulle meeldib omaette nokitseda – mulle meeldib olla vajalik ja kui mul on palju tööd. Aga ma ei valiks täna enam kohta, mis vajab nii palju minupoolset pühendumist ja vastutust.

Lõpp hea, kõik hea

Tänaseks on aasta möödas, mil valisin töötava ema tee. Muutma ma seda ei hakka, kuna laps on 2a 2k ja juba kohanenud meie elukorraldusega. Küllap ta peagi ka lasteaiaga harjub, kuhu ma teda ideaalis paaril korral nädalas mõneks tunniks viia soovin. Ent seda ma ütlen teile, kallid emmed, nautige seda aega, mis meile on antud oma laste kasvatamiseks. Kui teil on vähegi majanduslikult võimalik, olge kodus oma pisikestega. Mina tegin selle vea ja kiirustasin tagasi tööle. Need 2-3 aastat mööduvad tegelikult kiiresti ja kui isegi kohati tundub, et olete koduses keskkonnas hullumas ning te ei saagi enam mitte kunagi mitte midagi iseendale teha, siis teadke, see pole päris nii – see aeg möödub linnutiivul.

Ja küll jõuab töötada veel terve elu. See stress ja kohatine rahulolematus enese suhtes, mis kaasneb erinevate tööülesannetega, aja planeerimisega ning lapsele hoidja leidmisega, ei ole väärt seda lisasissetulekut. Jah, elu on olnud majanduslikus mõttes lihtsam ja teinekord on tore kodust välja saada ning olla asjalik, aga ma tajun kuklas tiksuvat pommi igapäevaselt ning see on kohutavalt väsitav. Olen seda meelt, et midagi peab tegema, sest vastasel juhul on kodus üks väga väsinud ja mandunud emme, aga see võiks kindlasti olla midagi sellist, kus ei oodata väga palju kohalviibimist ja vastutuse võtmist.

Armastage oma lapsi. Veetke nendega palju aega koos. Olge õnnelikud, et teile on antud võimalus emaduseks ja nautige seda!

 

 

Artikli autor: Marilee, blogija

Tegemist on originaalartikliga.