Keisrinnad ja keisrilapsed

Viimasel ajal sünnib Eestis igast sajast lapsest umbes seitse siia maailma operatsioonisaalis.

Nende laste ilmaletulekut emad ise enamasti ei näe ega tunne. Sünnitamise töö teevad ära kaks operatsiooniarsti, narkoosiarst, õde ja narkoosiõde, lastearst, ämmaemand ning sanitar. Emal tekib huvi lapse vastu alles mitme-mitme tunni pärast.

Rohkem kui pooltele neist emadest tuleb operatsiooni-otsus ootamatult. Nad on tulnud sünnitama, kuid arstid arvavad olukorda hinnates, et tuleks teha erakorraline keisrilõikus. Nii võib juhtuda iga noore emaga, sõltumata sellest, kui “edukalt” on naine raseduse läbinud.

Tänapäeval on last ootaval emal võimalik saada piisavalt teavet loomuliku sünnituse käigu kohta. Läbi on need ajad, kui sünnitaja ainsaks kohustuseks oli õigel ajal haiglasse tulla, kõik muu pidi jääma meedikute mureks. Olukorda, kus inimene ei tea, mida järgmine hetk kaasa võib tuua ja kui pikalt kannatused kestavad, on väga raske taluda.

Just sellisesse situatsiooni satuvad naised, kellele otsustatakse teha “erakorraline keiser”. Arstidel tuleb tegutseda kiiresti ja patsiendi ettevalmistamiseks aega ei jää. Kui naine pole enne lõigatava rollis olnud, ootabki ees täielik teadmatus.

On ka teine põhjus, miks keisrilõikusest rääkima peaks. On levinud müüt, et kui naisele tehakse keisrilõige, siis on tal kohutavalt vedanud, sest ta on pääsenud sünnitamise valust ja vaevadest. Ei valu ega vaev jää olemata! Erinevus on ainult sündmuste järjekorras ja läbielatava tugevuses ning kestuses.

Vedanud on tänapäeva “keisrinnadel” aga sellegi poolest. Vanasti toodi halva pöörde võtnud sünnitusel ohvriks sünnitaja, kelle kõht lihtsalt lõhki lõigati. Veel varem ei võetud naise ja lapse päästmiseks midagi ette.

Keisrilõikusest, “keisrinnadest” ja “keisrilastest” vestleb oma hiljutise patsiendiga Tartu Naistekliiniku günekoloog dr Lea-Mai Mitt, kelle poolt ilmale päästetud esimesed lapsed on praegu juba kahekümnesed.

Miks keisrilõige?

Ei ole võimalik anda lõplikku loetelu, millistel juhtudel tehakse keisrilõikus ja millistel mitte.

Kui on ette teada, et last ootava naise tervis (süda, silmad vm) ei pruugi loomulikul sünnitusel vastu pidada või on vaagen lapsele liiga kitsas või on laps vales asendis, tuleb rase enne sünnituse tähtaega haiglasse. Talle tehakse uuringud, mille põhjal arstid koos otsustavad, kas keisrilõiget teha.

Sellise “planeeritud keisri” puhul saab ema teada, mis teda ees ootab. Soovi ja võimaluse korral võib ta isegi kuupäeva suhtes kaasa rääkida. Erakorraline lõikus võetakse ette näiteks siis, kui sünnitustegevuse käigus halveneb loote või naise seisund eluohtlikult.

Meditsiin püüdleb selle poole, et keisrilõigete seas oleks planeerituid rohkem kui erakorralisi. Viimasel ajal on märgata ka üldist tendentsi keisrilõigete arvu suurenemisele. Põhjuseks on diagnoosimise, sh loote jälgimise võimaluste paranemine.

Tundub uskumatu, et praegune ultraheliaparaat tuli meie sünnitusmajadesse alles 12 aastat tagasi! On maid, kus koguni veerand lastest sünnib keisrilõike abil. Nii suur arv tuleb sellest, et seal on võimalik teha keisrilõige ka siis, kui peale naise soovi muid põhjusi polegi. Ka meil on sarnaseid lõikusi tehtud. Arsti vastutus on sel juhul aga veel suurem kui tavaliselt: kui lõikuse käigus või järel midagi juhtub, karistatakse teda kohtulikult.

“Keisrinnade” elu pole kerge

Mis ootab ees keisrilõikusel?

Kõigepealt külastab naist narkoosiarst, kes tunneb huvi, kas ta on mingite ravimite suhtes ülitundlik, kas tal on hambaproteese, millal ta viimati sõi jne. Kõike seda on vaja narkoosiainete ja koguste määramiseks.

Seejärel viiakse küsitletu “operatsiooni pinna ettevalmistamisele”, mis lihtsamalt öeldes tähendab kõhu ja alakeha pesemist. Kui patsient on lõikuseks valmis, sõidutatakse ta operatsioonituppa.

Nüüd tundub tulevasele emale, et iga tema kehaosa tarvis on ruumis üks inimene: ühest käest mõõdetakse vererõhku, teisele pannakse tilguti, jalgade otsa tõmmatakse riidest säärikud, kõht kaetakse linadega ja pea kallal tegutseb narkoosiarst. Temalt naine kuulebki, mis parasjagu toimub ja toimuma hakkab. Ja ei lähegi enam kaua, kui opereeritav vajub teadmatusse.

Narkoosi antakse järk-järgult: algul vähe ja “süütumate” rohtudega, kui laps on ilmale aidatud, kasutatakse neid, mis lootele oleksid kahjulikult mõjunud.

Lapse sünd on keisrioperatsioonil küll peamine, kuid mitte ainus eesmärk. Alati vaadatakse üle opereeritava siseorganid – mitte ainult need, mis günekoloogi võiksid huvitada, vaid kõik, mis “parasjagu paistab”. Kõrvaldatakse ka liiteid, kui neid on. Seejärel õmmeldakse kõht kinni.

Naine ärkab selle peale, et talle teatatakse, kes sündis. Vastne ema võtab öeldu teadmiseks, ei midagi rohkemat. Tema ainus soov on, et kõik ta rahule jätaksid ja magada laseksid. Rahu käib “rikkumas” õde, kes mõõdab väga tihti vererõhku, teeb ohtralt süste ja paneb tilguti üles.

Opereeritu tahab sooja. Iga protseduur, mis nõuab teki ära võtmist, tekitab külmavärinaid. Iga liigutus, isegi kõige väiksem värin, sunnib liigutama äsja lõhki lõigatud kõhulihaseid ja tekitab tulist valu.

Algab vaevarikas vastuolude ületamine. Kui naine on mõned tunnid maganud, tahaks ta külge vahetada. Ta lükkab selle suure ettevõtmise nii kaua edasi, kuni liikumatult ühes asendis olemise ebamugavus ületab hirmu liigutamise valu ees.

Narkoosi pärandina on söögitoru täis röga, mis ähvardab hinge matta. Kurgu puhtaksköhimine tundub aga täiesti ületamatu. Patsient avastab, et inimene köhib põhiliselt kõhulihastega.

Juhul kui operatsiooni tegemisega ei ole väga kiire, on teiseks tuimestuse variandiks “spinaalanesteesia” ehk seljatuimestus. See on opereeritava keha osaline tuimestamine rindadest allapoole. Protseduur tehakse selgroo kaudu. See ei ole sünnitajale valus.

Spinaalanesteesia eeliseks on see, et üldnarkoos ei mõju lapsele ning sünnitaja on kogu aeg teadvusel ja saab lapse sündimisest ka ise osa. Sünnitajale tehakse alles üldnarkoos haava kokkuõmblemise ajaks kui siiski.

Peale sellist tuimestust ei pea naine ennast pikalt välja magama. Kohe peale operatsiooni tuuakse värskele emale laps ning nad saavad teineteisega tutvust teha. Laps on seda hetke juba kaua oodanud (senikaua kui ema kokku õmmeldakse so. umbes 45 minutit) ning soovib kiiresti rinnale saada.

Peale operatsiooni muutub sõna otseses mõttes liikumapanevaks mõtteks soov ise oma elementaarsete vajadustega hakkama saada: ise siibrile ronida ja puhtuse eest hoolitseda (sünnitusjärgne voolus esineb ka keisrilõike järel). Kui kiiresti opereeritud ennast püsti ajavad, sõltub igast naisest endast.

Umbes 24 tunni pärast suudab naine voodi kõrval seista. Kolmandal päeval võivad vastset ema külastama tulnud sõbrad-sugulased eest leida juba päris palju sellest inimesest, keda nad varem tundsid.

Kehtib reegel: mida kiiremini patsient liikuma hakkab, seda parem. Aga liiga tubli ei maksa ka olla. Taastumisel peab jälgima enesetunnet.

Kolm päeva ei või “keisrinna” süüa ning talle pannakse tilguti, mis isu ära võtab. Ka joogi hulk on piiratud. Dieet on tarvilik seedetegevuse taastamiseks. Esimesel paaril päeval ei pruugi söögi vähesus eriti häiridagi.

Keisrilõike korral tuleb haiglas olla vähemalt 8 päeva. Koju saamine sõltub sellest, kuidas naise tervis on taastunud. Samuti on oluline, millist materjali on haava õmblemiseks kasutatud, sellest sõltub niitide välja võtmine.

Kodus peab “keisrinna” hoiduma raskuste tõstmisest. Ta ei tohi külmetuda ega liigselt pingutada.

Esimesed päevad

“Keisrilapsed” ei erine loomulikul teel sündinud lastest kuigi palju. Ühelt poolt ei saa nad muljuda, teiselt poolt võivad nad saada jälle veidi narkoosi. Nagu juba öeldud, pole see vastsündinule oluliselt kahjulik, sest loode võetakse kõhust välja nii ruttu kui võimalik.

Operatsioonitoas on lapse jaoks kõik võimalik olemas, ka elustamisvahendid, kui neid peaks tarvis minema.

Kui ema olukord on raskem, on beebi esimestel päevadel pärast sündi lastetoas ja ta tuuakse ema juurde ainult sööma. Algul ei pruugi söötmisest midagi välja tulla, sest emal on oma kehaasendi muutmisega raskusi. Aga piima tekkele aitab kaasa ka lihtsalt lapse jälgimine. Kui aga ema tervis lubab ja tal on kindel soov lapsega koos olla ning ise tema eest hoolitseda, siis takistusi ei tehta.

Arstid kurdavad, et vastsed emad kipuvad liig ruttu haiglast välja. Vähemalt operatsiooni järel tuleks pakutud “vaikus enne tormi” kindlasti ära kasutada. Lapsele on kodus vaja täisväärtuslikku ema, mitte kõhtu kinni hoidvat hädalist.

Kui juhtub, et naine satub tüsistustega haiglasse tagasi, on ravi juba pikk ja väga kallis.

Tulevase emaga arvestatakse

Keisrilõikust jääb meenutama umbes 10 cm pikkune arm kõhul, mis võib olla kas piki- või ristipidi. Kui vähegi võimalik, tehakse ristilõige, et arm oleks hiljem peidetav. Erakorralise lõikuse korral see tihti võimalik ei ole.

Kui keisrilõikus tehakse teist korda, lõigatakse vana arm välja ning nahk kasvab kinni endise koha pealt. Niisiis ei pea kartma, et iga sarnase operatsiooniga kõhule üks triip juurde tekib.

Nii nagu loomuliku sünnituse korral, on ka siin võimalik, et lapse isa on sünnituse juures. Selleks on vaja enne kokku leppida, isal peavad olema eririided ja muidugi – raudsed närvid. Operatsioonisaalis ei ole ühtegi vaba inimest juhuks, kui isa peaks abi vajama.

Kui “keisrinna” tahab hiljem lasta spiraali panna, peab ta sellega ootama kauem kui tavasünnitaja, parim aeg on poole aasta pärast. Järgmine sünnitus on soovitav planeerida mitte varasemaks kui 1,5 -2 aastat.

Keisrilõikel vaadatakse üle ka siseorganid. Siit tekib mõte, kas ei saaks teisigi probleeme ära lahendada. Kui naine edaspidi rohkem lapsi ei soovi, saab planeeritud operatsiooni käigus ette võtta steriliseerimise. Sellist soovi peab naine eelnevalt oma allkirjaga kinnitama.

Liigset rasva kõhu pealt aga ära võtma ei hakata. Ei aita isegi allkirja andmine. Põhjus on selles, et rasedast saab kohe imetav ema. Loodus on organismis teinud omad ümberkorraldused, mida muutma hakata ei ole õige.

Seitse ema sajast saavad lapse kätte operatsiooni abil. Neist kolm-neli teavad ette, et nad on õnneseened, sest muul moel neil tervet last arvatavasti saada ei ole võimalik.

Ülejäänutest on üks-kaks ema õnnelikud koguni kahel põhjusel: halva pöörde võtnud rasedus või sünnitus lõppes hästi ja ära jäi eelnevalt hirmumõtteid tekitanud sünnitamine.

Üks-kaks ema seitsmest tunneb siirast rõõmu küll terve lapse üle, mis aga vaevadesse-valudesse puutub, siis on nad aktiivsete sünnitajate peale kadedad.