Jagatud tähelepanu

Teine laps peres tekitab tihti küsimuse, kust leida aega esiklapsele. Beebiga on nii palju tegemist, teda ei saa hetkekski üksi jätta. Kui tekibki hetk puhkust, tuletab väike end üsna pea valju kisaga meelde. Vanem laps arvab, et teda ei märgatagi enam.

Väike Liisi on nüüd juba kaheaastane. Vanem õde Anett on viiene.

Ema maalib Anetiga, teeb temaga koos kollaazi, meisterdab pihlakatest kaelakeed, kirjutab Anetiga vanaemale kirja. Väike Liisi surub end ema süles kõvasti tema vastu. Ta on õnnelik, et saab olla süles, ema lähedal. Liisi on nii hea laps, nii sõnakuulelik ja ema süles rahul ja rõõmus. Aga sellest võib tekkida sõltuvussuhe. Anett ei saa aru, miks Liisi saab kogu aeg ema süles olla. Veel paar aastat hiljemgi, kui Anett on seitse, tuletab tüdruk emale meelde, et Liisi sai kogu aeg süles olla ja tema mitte.

“Aga ma ju kogu aeg tegelesin sinuga. Me lõikasime, kleepisime, kirjutasime kahekesi koos iga päev, kogu aeg. ” püüab ema selgitada.
“Mis sest, Liisi sai kogu aeg sinu süles olla. ” on Anett trotslik.

Anett on enesekeskne, tema otsustab alati, millist mängu mängida. Kui Anetil on sõbrad külas, jätab ta Liisi nagu vana vorstitüki sahvri riiulile ootama. Anett on julge, sädelev, otsusekindel, teab alati lahendusi.

Lasteaias hoidub Liisi Aneti lähedusse. Kui Anett kooli läheb, on Liisil raske üksi päev otsa teiste laste seas mööda saata. Ta palub emal lõuna ajal järele tulla. Liisil on kohanemisraskused. Ta ei tee muusikatunnis midagi kaasa. Alles viimasel lasteaiaaastal hakkab Liisi välja paistma oma tantsuoskusega, oma suure loovusega, loogilise mõtlemisega ja ta vajab nii väga tunnustust.

Ema ei tea, mida ta valesti tegi, ta püüdis jagada tähelepanu mõlema lapse vahel, kuid Anett pole rahul. Vahest oleks ta pidanud Anetilt küsima? Laps leiab suure inimese suurele probleemile kergesti lahenduse.