Hea sõna võidab kurja väe

kurbKodu peaks igaühe jaoks olema koht, kus ta end kõige turvalisemalt tunneb. Ometi leidub kodusid, mis on pigem lahingutandrid kui kindlused, seejuures ei pea “lahing” tingimata kehalist vägivalda tähendama. Lapse jaoks on ühtviisi traumaatiline nii vägivalda pealt näha kui ka seda ise kogeda, kasvõi üksnes sõnades.

Kasvatuspõhimõtted on aja jooksul muutunud. Veel eelmisel aastatuhandel sirgunud vanemad ja vanavanemad kogesid lapsepõlves sootuks muud kui tänapäeva lapsed – praegu on ihunuhtlus muutunud koguni kriminaalkorras karistatavaks. Kõik see mõjutab koduseinte vahel toimuvat ja seda, kui õnnelikult või murelikult laps end seal tunneb.

Sõna teeb haiget

Kui tutvuda erinevate uuringutega alates 1990. aastatest, hakkavad silma lausa jahmatama panevad numbrid, kui suureks lapsed ise kodus kogetavat emotsionaalset ja verbaalset vägivalda eri aegadel hinnanud on. Olukorra lahendamise teevad keerukaks juhtumid, kus peresisene vägivald on sedavõrd rafineeritud, et raske on kusagilt kinni hakata – vanem võib lapse suhtes isegi vaenulik olla, kui ta on irooniline, süüdistav, kahtlustav, halvustav jne. Teiseks tuleb ette, et kiire elutempo, keeruka majandusliku seisu või ka lihtsalt oskamatuse tõttu pole vanematel tihti aega süveneda lapse ütlemistesse ega tegemistesse. Ent iga mittekuulamine, mittemärkamine ja ka iga “mul on kiire” võib lapsele ahistavalt mõjuda.

Üks argisemaid näiteid, mil väikeste laste vanemad kipuvad ärrituma, on olukord, kus on kiire, kuid laps ei tee sugugi seda, mida vanem soovib. “Laps teeb loomulikult seda, mida tema parajasti soovib. Vanemate ülesanne ongi kavandada ette ja näha toimuvat ühtlasi lapse silmade läbi. Lapsele tuleb anda jõukohaseid ülesandeid. Sellisteks puhkudeks on hea luua oma rutiin – nii muutub tulevik ennustatavaks. Kui samasugused kriisiolukorrad üha korduvad, peaksid lapse reaktsioonid ka vanemale etteaimatavaks saama. Külge jäänud halvast harjumusest on hiljem hoopis raskem vabaneda,” räägib psühholoog Tiiu Arro.

Vanemad vajavad nõu

Sellega, et mõned lapse jaoks ebameeldivaks ja lõpuks psüühiliselt vägivaldseks kujunevad situatsioonid taanduvad pahatihti vanemate oskamatusele, nõustub ka politsei lastekaitsetalituse juht Liia Kilp: “Aga kust lapsevanem õpib? Kui endal on olnud hea taust, on lihtsam, aga kui seda ei ole, siis on raskem. Seda, et kõik kordub ja justkui ringiratast käib, vanemate käitumismustrid lastele edasi pärandatakse, näitab ka meie kogemus.

Paraku puudub tänapäeva ühiskonnas stabiilsus. Kõik meie ümber on muutuv ning vahel on muutustega kaasaskäimine stressirohke. Stressis vanemate puhul on aga probleemsed olukorrad kerged tekkima.”

Eriti raske on nõiaringist välja tulla, kui täiskasvanul endal on halvad harjumused ning ta ei oska oma tunnetegagi hakkama saada. Tiiu Arro sõnul ärgitavad lapsed sageli vanemaid seisma silmitsi enda seni varju jäänud tunnetega. Lapsed ja vanemad arenevad koos üksteist vastastikku õpetades ning tundeid peegeldades – laste kasvatamine on vastastikune õppimise protsess.

Sellele, et lapsevanemad vajavad vanemlike oskuste arendamisel abi, leiab tõendust ka sotsiaalministeeriumi koostatud “Laste ja perede arengukavast 2012–2020”. Arengukavas viidatud Euroopa sotsiaaluuringu tulemuste järgi tunnistab 44% lapsevanematest, et nad vajaksid nõu ja abi, kuid ei tea, kuhu ja kelle poole pöörduda. Kõige raskemaks seejuures peetakse lapsevanemaks olemisega kaasnevate pingete ja emotsioonide juhtimist. Just stressi ja puudulike vanemlike oskustega võib seostada ka asjaolu, miks 40% vanematest leiab, et mõningates olukordades on laste kehaline karistamine vajalik ja õigustatud kasvatusvahend. Probleemi kinnitab paraku ka psüühikahäirete sagenemine lastel.

Täismahus artikli leiad ajakirja Kodutohter 2013.a novembrikuu numbrist. Artiklist saad muuhulgas teada, mis on lastevastane vägivald, kuidas aru saada, mida lapsed tegelikult vajavad ja kust probleemide tekkides abi leida.