Elatisabifond aitab üksikvanemaga kasvavaid lapsi

nb3r5tkn-qv3

Allikas: Internet

Juunis võttis Riigikogu enne suvepuhkusele minekut vastu uuenenud perehüvitiste seaduse, millega muuhulgas luuakse ka elatisabifond. See on riigi loodud toetussüsteem, mis abistab neid üksikvanemaga kasvavaid lapsi, kellele teine vanem toetust ei maksa. Fondi rakendamiseks on 2017. aastaks olemas 7,2 miljonit eurot.

Tegemist on väga märgilise seadusega: riik märkab sellega igat neljandat last, kes kasvab ühe vanemaga perekonnas. Paraku on just üksikvanemaga peredel suurim risk vaesusse langeda. Praegu elab ligi veerand neist absoluutses vaesuses, 40 protsenti suhtelises vaesuses.

Kuidas fond toimib?

Alates 2017. aastast saab loodava elatisabiskeemi järgi iga laps, kellel on kohtu poolt välja mõistetud elatis kätte saamata, igakuiselt 100 eurot. Riik maksab üksikvanemale elatisvõlglase eest toetust, kuid nõuab selle  oma sunnivahenditega võlgnikult tagasi, samuti ei vabasta selline riigipoolne elatise maksmine võlglast kohustusest tasuda  lapsele  oma võlg täies mahus.

Jõukamatele inimestele pole see summa märkimisväärselt suur, kuid suhtelises vaesuses elavatele peredele on see suureks abiks. Oluline on märkida, et 2014. aastal oli keskmine kohtu poolt välja mõistetud elatis 157 euro suurune, seega võrreldavas suurusjärgus. Ka Soomes ja Rootsis jääb sama summa 150 euro piiresse. Igakuine kindel sissetulek suurendab pere kindlustunnet ning säästab üksikvanemat elatise sisse nõudmisest.

Tuleb meenutada, et riik toetab vaid neid üksikvanemaid, kellele kohus on elatise välja mõistnud, kuid kellele teine vanem elatist siiski ei maksa. Neid vanemaid, kellele teine pool on võlgu omavahelise kokkuleppe alusel, riik aidata ei saa.

Miks on elatisabifondi vaja?

Justiitsministeeriumi andmetel käis 2015. aasta lõpu seisuga Eestis täitemenetlus enam kui 8000 elatisvõlgniku suhtes, 2015. aasta detsembri seisuga olid nad elatisraha võlgu enam kui 14,5 miljonit eurot.

Esimese elatisabifondi eelnõu kirjutasime valmis juba 2005 aasta sügisel. Tegime juba siis  plaani, et maksja on sotsiaalkindlustusamet ning kohtutäiturid nõuavad võlgnikelt elatise sisse. Seega on elatisfondi nimi Eestis pigem tinglik ja kannab endas vajadust teha kindlasti ka Exceli kujul kokkuvõtteid kui palju lapsi on abi saanud ja kui palju on võlgu üleval.

Kõige olulisem on muutus ühiskonna suhtumises

Kõige oluliselt muutus peab siiski toimuma ühiskonnas endas. Paljude elatisabivõlgnike seas on levinud kaitsepositsioon, et kui omavaheline läbisaamine on kehv või side eelmise perega katkenud, pole ka lapsi ja nendega kaasnevaid kohustusi justkui olemas. Seda tolereeritakse, mõistetakse sõprade poolt ja kiidetakse takka pereringis. Tööandjaga musta palga kokkulepe, varade kantimine ning lihtsalt Soome tööle peitu pugemine on kõige sagedasemad sammud elatise maksmisest kõrvale hoidmiseks. Kuid see ei tohiks nii olla – vastutustundetus ei tohiks olla popp ega aktsepteeritud, vaid pigem häbiasi. Seaduse eesmärk on laste heaolu parandamine ja vaesuse vähendamine, kuid suhtumise muutuse peab läbi tegema terve ühiskond.

Seaduses on peidus ka probleemkohad. Kui näiteks elatis on mõistetud välja täpselt 100 eurot lapse kohta, siis on kõik lihtne. Kui aga elatise suuruseks on kohus määranud 150 eurot, jääb too 50 eurot kahe eraisiku vaheliseks võlaks, mida riik üle ei võta. Ka see summa kasvab kuust kuusse. Elatisvõlga saab täitmisele pöörata 30 aasta jooksul. Probleemiks võib saada hiljem elatisekohust mittetäitnud vanema hoolduskohustus ehk maakeeles vanadekodu arved. Seaduse järgi on lastel kohustus oma vanemat hooldada, ning on loogiline, et kui vanema eest tasus elatist riik, siis lapsel on ka omakorda riigi ees kohustus oma vanema eest hoolitseda. Kui aga on nii, et 200-eurosest kohtus välja mõistetud elatisest poole maksis riik ja teine pool on jäänudki saamata, kas siis vanadekodu arved lähevad ka pooles osas ilma hoolde jäetud lapsele? Kui me täna seda selgeks ei mõtle, siis saame tulevikus näha emotsionaalselt laetud kohtuistungeid.

Teine läbiv vaidlusteema on süsteemi üle kavaldajad. Kindlasti kalkuleerib nii mõnigi kavalpea, kas oleks kasulik minna (fiktiivselt) lahku ning lasta riigil maksta kolmele lapsele elatist ehitades ise vaikselt Soomes ning arveldades ainult sulas. Koju lapsi külastama tulles on selline kodanik ametlikult paljas kui püksinööp, kuid hea isa, sest kõik on toimunud laste nimel.

Siin on vaja teha riigi ehk meie kõigi rahakoti kulul puukimine võimalikult ebamugavaks ja ühiskonnas taunitud tegevuseks sarnaselt purjuspäi rooli istumise hukkamõistuga. Alates märtsist saab kohus peatada teadlikult maksmisest hoiduva võlglase juhiloa, jahipidamisõiguse, relvaloa ja relva soetamise loa, väikelaeva juhtimisõiguse ning kalastuskaardi. Ma pole kindel, kas see on tõhus, sest sageli elatakse ka OÜ-des suurepäraselt ära, ilma et juhatuse liikmel endale raha kuluks või koguneks. Siin on mõtlemiskoht, kas ja kuidas peaks tegema rohkem koostööd maksuametiga, et firma nimel olevast majast, jeebist, telefonist, internetist ja restoraniarvetega nulli timmitud ettevõttest raha üle jääks ka lapse ülalpidamiskohustuseks.

Kolmandaks tasub kogu aeg silme ees hoida, et meie eesmärk ei ole kiusata ja karistada. Meie eesmärk saab olla ainult lapse heaolu, sest sellest sõltub tulevikus tohutult.

Näiteks taksojuhi amet võib olla võlgniku viimane võimalus enne loobumist, ehk siis sellisel juhul on autojuhiload võlgnikule elutähtsalt vajalikud.

Selge on, et elatisabi fond saab olema piltlikult öeldes pidevas miinuses, sest kust ei ole midagi võtta, sealt ei saa ka kohtutäitur sentigi kätte. Sellegipoolest on see fond riigi plusspoolel, sest lastele kulutatud raha on pikas perspektiivis meie kõikide tulevik. Ning ei maksa kurvastada, et esialgne 100 eurot on väike raha. Oleme astunud olulise sammu õiges suunas, ning nagu elu on näidanud, küll see tasapisi ka suurenema hakkab. Peaasi et ei riik, aga mis kõige olulisem – kogu ühiskond – probleemi jaanalinnu kombel olematuks ei pea.

Artikli autor: Reet Roos, ettevõtja ja poliitik, elatisabifondi idee algataja