Ei taha. Ei oska. Ei tee

p_iStock_000006840535

Allikas: Internet

“Minu kaheaastane tütar on täiesti tundmatuseni muutunud. Varem sõnakuulelik ja malbe laps on nüüd riiakas ja pahur. “Ei taha, ei saa, ei oska, ei tee” kostavad iga hetk, stseene korraldatakse poes, külas ja ka tänaval. Lisaks on tekkinud käte ja jalgadega vehkimise komme. Jääb mulje justkui tahaks ta tahtlikult teistele haiget teha. Kui jonn sisse tuleb, siis käitub ta selliselt nagu ta ei kuuleks ega näeks midagi.”

Kas tuleb tuttav ette? Paari-kolmeaastane laps võib vanemaid ehmatada agressiivsusega. Muutusi lapse käitumises põhjustavad arengulised iseärasused. Üks keerulisemaid muutsute perioode jääb teise-kolmandasse eluaastasse. Iga päev õpib laps midagi uut ning tema maailm aina avardub.

Tähtis on eneseteadvuse kujunemine. Enam ei vaata laps ennast peeglist kui titat. Nüüd tunneb ta, et on maailma keskpunkt. Siit saavad alguse mitmed “ei taha”-hüüded, veiderdamine ja piiride katsetamine. Eneseteadvuse kasvuga suureneb loomulik vajadus ennast proovile panna ja maailma piire uurida. Raske on loobuda asjadest, mida tahaks kohe ja praegu. Rase on mõista teisi. Pealegi pole aju pidurdusmehhanismid veel täielikult küpsenud ning sageli ei saa laps oma nutu-või vihahoogudele ise piiri panna. Kõik sellised muutused on eakohased ja seetõttu tuleb vanematel ilmutada suurt kannatlikkust.

Inimese ajus asuvad keskused, mis juhivad käitumist ja asjade mõistmist. Huvitav fakt, et kõne mõistmise keskus küpseb pisut kiiremini kui kõnekeskus. Nii kogeb laps küll erinevaid emotsioone ning saab mitmekesiseid kogemusi, kuid ei suuda neid veel nii ladusalt ja kiirelt väljendada, kui tahaks. Kujute ette, et lähed võõrale maale, kus on tohutult palju huvitavaid huvitavaid asju. Samal ajal tunnetad iseenda suurt tähtsust, kuid sinult on võetud kõnevõime. On ikka tüütu küll!

Lapselt pole võetud küll kõnevõimet, aga tunne võib olla sarnane. Tahaks jagada kõike seda, mis ümberringi on, kuid ei suuda veel hästi sõnu ritta seada. Nii lähevad käiku käed ja ise hambad, häälest rääkimata.
Mudilased pole halvad ega kiuslikud, igal teol on kindel põhjus. Väikelaps ei löö pahatahtlikkusest (kuigi ta näib väga vihane), vaid hoopis seetõttu, et ta on raske endaga toime tulla ja oma vajadusi väljendada.

Mida teha jonnihoo ajal?

Kuidas aga jääda rahulikuks ja lapsest aru saada? Kindlasti aitab lapse tujude ja muutuste mõistmisele ning nendega toimetulekule kaasa, kui vanem on teadlik lapseea arengulistest iseärasustest. Kuid see pole kaugeltki kõik.

Ära võta isiklikult. Vanem ei peaks lapse vihahooge isiklikult võtma või mõistma neid lapse vaenulikkusena. Kõrvaltvaatajal on seda muidugi lihtne öelda, katsu sa aga vanemana käsi vehkiva, hammustava ja jonniva lapsega keset kauplust või tänavat maid jagada! Seda kõike veel kaaskodanike uuriva pilgu all. Emotsioonid möllavad, eriti kui ise oled väsinud.

Proovi jääda rahulikuksVäikelaps tajub väga selgelt vanemate tundeid. Kui ema või isa ärritub, juhtub tavaliselt sama ka lapsega. Kui vanem on ärev ja pinges, muutub lapski rahutuks. Nii saab alguse tunnete nõiaring. Õnneks kehtib see ka positiivsete tunnete kohta. Mida rahulikumalt suudab vanem lapse ärritust ja vihahoogu võtta, seda kiiremini mudilane maha rahuneb.

Võta sülle. Kui laps ei tule toime oma tunnetega või jonn järest paisub, siis on mudilane ilmselt väsinud. Aitab see, kui ta sülle võtta ja rahulikku paika viia. Samal ajal võiks lapsega rahulikult rääkida, nii saab ta tagasi turvatunde.

Lühikesed ja lihtsad mina-sõnumid. Lisaks füüsilisele rahunemisele on abiks mina-sõnumid. Vanemad arvavad sageli, et paariaastane ei saa neist veel aru, kuid tegelikult see pole nii. Küll peavad sõnumid olema lapse vanust arvestades lühikesed ja selged. Näiteks, ku laps lööb vanemat, võiks talle öelda: “Ai, mul on valus”, “mulle ei meeldi, kui sa mind lööd. Valus on. Olen kurb.” Sõnum peab olema edastatud näitlikult ja selgelt.

Ole siiras. Ära ei tohi unustada kehakeelt, sest lapsele on see kõige arusaadavam. Naerusui öeldud lauset “Ai, valus on!” tõlgendab laps pigem kui nalja või mängu ning ta kordab tegevust. Vanem peab oma sõnumites olema siiras ja selge.

Vaata otsa. Et sõnum kaotsi ei läheks, tuleks lapsega rääkides talle silma vaadata. Kui laps eest ära jookseb  ja vanem talle mina-sõnumi järele hõikab, läheb see tõenäoliselt kaotsi.

Juhi tähelepanu kõrvale. Paari-kolmeaastastega suhtlemisel tuleb kasuks loovus. Negativismi perioodil, mil lapse iga vastus on “ei taha”, võib proovida tähelepanu kõrvalejuhtimist. Suuna laps uute tegevuste juurde või ürita köita ta huvi muude asjadega. Näiteks teatab laps: “Ei taha sokki!” Vanem võiks siis vastata: “Oi, siin soki sees on auk. Vaata! Mis seal küll olla võib ja kas sinu varbad üldse sinna mahuvad?!”

Peegelda tundeid. Et laps mõistaks oma tundeid – ka neist on tal keeruline selles eas aru saada -, tasub kasutada aktiivset kuulamist. Kui mudilane on vihane, kurb või hirmunud, siis pole kasu kurjustamisest või ütlusest “pole hullu midagi”. Aitab, kui vanem annab märku, et ta lapse tundeid mõistab. Näiteks tuleb mudilane suure nutuga ema juurde. Ema võtab ta sülle ja ütleb: “Sa oled kurb.” Selle peale väikelaps sageli rahuneb.

Piire on vaja, noomimist mitte

Nagu eespool kirjeldatud, ei oska laps veel ennast teise kohale asetada. Ta ei tea, mis tunne on kõrval oleval inimesel. ta saab aru küll, kui vanem ütleb selgelt: “Ma olen kurb”, “mul on valus”, kuid ta ei saa aru sellistest küsimustest nagu “Kuidas sulle meeldiks, kui keegi sinuga teeks samamoodi?”

Laps ei mõista, kuidas on võimalik kellegi teise asemel olla. Ainus, mis talle kohale jõuab, on teadmine, et ta on paha ega meeldi vanemale. See aga madaldab enesehinnangut. Noomimisel ja moraalilugemisel pole mõtet. Piirid saab paika sättida enda seiuskohti selgelt väljendades: “Mulle ei meeldi, kui sa nii teed”, “Ma olen kurb.”

Paraku on nii, et väikelapsele peab selliseid sõnumeid kordama alati, kui ta käitub vanemale ebasobivalt. Ei maksa loota, et üks kord ütlen ja ongi korras. Jällegi on suureks abiks kannatlikkus. See kõik võib tekitada vanemas tunde, justkui pandaks ta proovile. Kuid lapsel on arenemiseks vaja, et ta saaks maailmas olevaid piire katsetada ja uurida. Küsimus pole selles, kas lapsed vajavad piire, vaid selles, kuidas neid seada.

Artikli autor: Kadri Järv-Mändoja, Gordoni perekooli koolitaja

Artikli allikas: Ajakiri Pere ja Kodu, 2012