Depressioon

Depressioon on ülediagnoositud. Antidepressandid tekitavad sõltuvust või paremal juhul muudavad zombiks. Depressioon kui „paha tuju“ ei vajagi tegelikult mingit sekkumist, vaid tuleb end lihtsalt kokku võtta ja „elama“ hakata. Pealegi on paljudel palju hullem olukord ning enese tituleerimine moodsa depressiooni diagnoosiga on lihtsalt nõrkade inimeste vabandus toast mitte väljumiseks…

Tegelikult ei ole selle loo kontekstis vahet, millistesse müütidesse me kinni oleme jäänud, kas depressiooni ala-või ülediagnoositakse, on kõik diagnostilised kriteeriumid täpselt täidetud või milline kogemus on naabrinaisel psühhiaatriga. Depressioon on tõsine ja inimesele ning tema lähedastele palju kannatust valmistav haigus ning sellega tuleb tegeleda.

Ühiskonnale põhjustatud kaotused on depressioonist teinud rahvusliku tõve. Ülemaailmselt on see haigustest, mis põhjustavad töövõimekaotust ja puuet, neljandal kohal. Oma eluea jooksul esineb depressiivseid episoode umbes veerandil inimestest ning 60%-l kipub see haigus korduma.

Ükskõik, millist statistikat meile ka ette ei loetaks, neile numbritele vaatamata on tähtsam sügavat kannatust valmistav ja elukvaliteeti hävitav isiklik kogemus. Selle rahvakeeli kurvameelsuseks nimetatavat haigust eristavad tavapärasest kurb olemisest toimetulekuraskused, milleni viivad ängistus, tahtmatus, väsimus, jõuetus, energia puudumine, võimetus rahuldust ja rõõmu tunda, aga ka vihahood ja ärritumine.

Depressioon pole kaugeltki mitte lõpuni uuritud häire. Ühest ja selget haiguspilti ei ole ja nii kehalised kui hingelised sümptomid varieeruvad indiviiditi, esinedes imikust vanuriteni, soost ja rassist olenemata. Ka pole depressioonil ühest põhjust, riskitegureiks võivad olla psühholoogilised või bioloogilised (organismis toimuvad keemilised ja hormonaalsed protsessid) faktorid. Meditsiin ja neuroteadused vaatlevad depressiooni ühest vaatepunktist, aga seda võib mõista ka psüühilise nähtusena. Pelgalt ravimitega seda haigust ei ravi ja seepärast on ilmselt tegemist rohkem kui ajutegevuse häirega.

Arvatakse, et kui depressioon võib välja kujuneda hilisemas elus, siis baas sellele pannakse ikkagi varases lapsepõlves, sõltudes lapsepõlve traumadest, pettumustest ja puudujääkidest. Juba elu hakul- beebi- või väikelapseeas kogetud puudused jäävad meie alateadvusesse mõju avaldama. Konflikti sisuks ühelt poolt suured vajadused, teiselt – pettumustega kaasnev viha, ning see viib hilisemate raskusteni. Seega tunded, mis moodustavad meie meelesisese struktuuri ja meid elus suunavad, ei ole enamsati teadvustatud ning nende algupära me tavaliselt ära ei tunne.

Nagu kurbuse puhul, on ka depressioon reaktsioon millegi kaotusele – lahkuminek, lein, eemalolek, pettumus, aga ka oma väärtuse, enesehinnangu, positsiooni vms kadu, mis on olnud seni meie eneseks olemise lahutamatu osa.

Kui kurbuse puhul on inimene kurb, leinab omal viisil ja võtab oma aja, saades aru, et peale kaotust ei ole elu küll enam endine, kuid säilitab samal ajal oma enesehinnangu ja funktsioneerimisvõime, siis depressiooni puhul hävitab inimese enda vastu suunatud vaenulikkus tema enesehinnangu. Depressioonis inimene on täiesti veendunud, et tema enesesüüdistused on õigustatud ning teda on vastupidises väga raske veenda. Süüdistused enese vastu ei piirdu mõnede soovidega iseendas, vaid see muutub kõikehõlmavaks. Valu on kujutu, sel pole ei sisu ega vormi ning inimesel endal on raske, kui mitte võimatu seda mõista, sõnadesse panna või seoseid luua. See kõik teeb raskeks teadvustada abi vajadust ja tihti peitub hingeline kaos välise rahulikkuse taga. Tunne on mitte ainult hingeline vaid ka kehaline, ning seepärast ei ole harv, et inimesele tuleb pähe mõte tõsisest kehalisest haigestumisest, millega ka tihti meditsiini poole pöördutakse.

Kuna depressioonis inimese enesesüüdistused on iseäranis karmid, siis üheks märksõnaks on alati ka suitsiidohtlikkus – eelpool kirjeldatud väljakannatamatut kannatust valmistavate tunnete pinnal saab inimesele lõpuks ainsaks valitsevaks mõtteks, et nendest rasketest tunnetest peab pääsema. Sellisel juhul ei pruugi ka surm tunduda kurva lõpuna vaid vabastajana sellest talumatust kõikehõlmavast piinast.

Depressioonis inimesed kirjeldavad oma kannatusi piinana ja näilise meelekindluse all peidetakse ahastavat hinge. Kõik tahavad olla tublid, ning kui on ümber kas suuri või väikesi inimesi, kelle eest peame vastutama või kellele ei taha koormaks olla, siis justkui peamegi olema tublid, kannatama, sest „kes ütles, et elu kerge on“.

Kerge mitte, aga elu peaks olema enamuse oma ajast nauditav. Ka mured ja läbikukkumised elus peaksid normaalselt olema küll stressi tekitavad, kuid ei tohiks meid jalust niita. Tugev minakonstruktsioon peaks olema kaitseks erinevate elus ette tulevate loomulike pingesituatsioonide vastu ning neist peaks suutma rääkida ning nendega toime tulla. Kui varajases lapsepõlves või nooruses meil seda üles ehitada aidatud ei ole, siis pole neid tööriistu ka kusagilt võtta. Seepärast on olemas spetsialistid, kelle poole pöörduda ja kes aitaksid meid sellest sissetallatud rajast veidi kaugemale astuda.

Inimestel on endiselt kuidagi piinlik ja ebamugav abi järele pöörduda. Enamik abipalveid, mis kirja teel saabuvad, sisaldavad küsimusi, et kas ikka peaks või kas ikka on NII tõsine probleem, et kohe psühholoogi või psühhiaatri poole pöörduda.

Tervis on kalleim vara. Vaimne tervis ja kogu meie eneseks olemine on kõigi muude tegevuste ja tundmuste alus ja liikumapanev jõud. Inimorganism on tugev ja kahtlemata on sel olemas kompensatoorsed mehhanismid, mis lasevad meil mingi aja vältel nii ennast kui teisi ära petta. Aga kas peab?