Beebi koduravi: immuunsüsteemi tugevdamine

Artikkel pärineb: Looduspere.ee

http://www.looduspere.ee/blogi/beebi-koduravi-immuunsusteemi-tugevdamine/

beebidOn saanud üksjagu rääkida sellest, mida teha, kui beebi haigeks jääb. Mis võiks aga olla need nipid, mida saaks ära teha juba enne, kui haigus kimbutama pääseb? Olulist rolli mängivad siinkohal kindlasti teadlik immuunsüsteemi tugevdamine ning lapse järk-järguline karastamine. Mis aga on see immuunsus ning kuidas seda koduste vahenditega tugevdada?

Immuunsus on organismi võime tõrjuda kehavõõraid rakke ja aineid. Immuunsuste tagab immuunsüsteem , mille moodustavad luuüdi, harkelund, põrn, lümfisõlmed ning lümfoidsete rakkude kogumikud kurgus, soolestikus ja mujal. Beebi immuunsüsteem hakkab antikehi tootma alles 6. elukuu paiku ja selle ajani kaitsevad teda haigustekitajate eest ema antikehad. Seepärast on parim, kui beebi on täielikult või vähemalt osaliseltki rinnapiimatoidul. Rinnapiimaasendajat tarvitav laps võiks haiguste perioodil saada oma piimasegule lisaks probiootilisi piimhappebaktereid, mida peetakse immuunsüsteemi esimeseks kaitsevalliks. Rinnapiima saava lapse jaoks on oluline ka ema toitumine. Mina olen oma rinnapiima kvaliteedi tõstmiseks võtnud tavalisele toidule lisaks kodumaist õietolmu ning seedripähkli õli. Õietolmu ja seedriõli olen andnud näpuotsast ka päris väikesele beebile maitsta, kartmata, et need beebile kuidagimoodi liiga teeks. Kui emal ei ole millegipärast võimalik oma last rinnaga toita, siis tasuks tähelepanu pöörata ka rinnapiimaasendaja valikule. Kitsepiimast valmistatud rinnapiimaasendajad on beebi tundlikule organismile kergemini omastatavad, kui need, mis on valmistatud lehmapiimast, kuna kitsepiim oma koostiselt on inimese rinnapiimale väga sarnane.

Kui aga haigusest on piisavalt kaua möödas ning lapse organism saanud küllaldaselt taastuda, tasub kindlasti tegeleda ka lapse karastamise ja immuunsüsteemi tugevdamisega, sest on ju üldteada, et tugevama immuunsusega satub harvemini viiruste ja tõvestavate bakterite meelevalda, kui nõrga kaitsevõimega inimene. Nii või teisiti on võimalik ise üsna palju ära teha selleks, et mõni külmetusviirus kallale ei tuleks või et sellest kergemini võitu saada.

Karastamine on inimese teadlik tegevus, mille tulemusena tugevneb tema organismi vastupanu kõikvõimalike välistingimuste suhtes. See kõik peaks algama kohe pärast lapse sündi. Mida pisem on laps, seda vähem võib lubada kõikvõimalikke äärmuslikke meetodeid, et karastamisest ei saaks hoopis “karistamine”. Karastamine algab sobivast toatemperatuurist. Kui tullakse beebiga haiglast koju, siis tuleks esialgu üritada toasoojust hoida 25 kraadi juures. Seda alandada tuleks tasapisi. Toas, kus magab alla aastane põnn, peaks sooja olema 21-22 kraadi. Edaspidi võib väikelapse magamistoa temperatuuri langetada 19 kraadini. Seda nimetatakse passiivseks karastamiseks.

Karastamine on ka see, kui käia lapsega peaaegu iga ilmaga õues. Seal hingab pisike sisse jahedamat õhku, mida organism peab soojendama – sellega tema kopsud tugevnevad. Ka väljas liikumine ise on tõhus karastaja. Värskes õhus jahutamine või ringi jooksmine elavdab lapse vereringet ja tugevdab tema immuunsüsteemi. Külma ilmaga suu ette salli siduda pole vaja, sest sall ei soojenda õhku. Suu piirile ja sallile tekivad veepiisad, mis võivad suuümbrust kahjustada – külmaga hakkab vesi salli külge jäätuma. Muidugi pole mõistlik pakasega pikemaks ajaks välja minna, sest nii võib hoopis nägu külmakahjustusi saada.

Väga tõhusad karastusviisid on ka ujumine ja vanniskäimine. Ujumine meeldib ka päris pisikestele beebidele. Kui lapsel pole mingil põhjusel tekkinud vee suhtes hirmu, on kõikvõimalikud veelõbud karastamiseks parimad. Seda kinnitab ka statistika: need lapsed, kes saavad juba pisikesest peale ujuda, on teistest eakaaslastest tervemad ja tugevamad. Kui beebiga pole võimalik basseinis käia, võib teda ujutada ka vannis. Tähtis on see, et kui pisike vanniveest välja võetakse, tuleb ta kohe rätikusse mässida ja korralikult kuivatada. Pärast selliseid karastavaid veeprotseduure on soovitatav väikelapsele mõneks ajaks müts või kapuuts pähe panna.

Haiguse ajal last ei karastata! Kui laps on haige, tuleb ta kõigepealt terveks ravida ja siis pöörduda samm-sammult karastamise juurde tagasi. Nina karastamiseks võib kasutada sellist nippi: igal hommikul peseb laps nägu külma veega ja teeb märgade külmade sõrmedega ninasõõrmetes ringe. Nõndaviisi õpib limaskest ise nohu vastu võitlema. Seda nippi võiksid proovida ka täiskasvanud.

Ainult karastamisest haiguste vastu aga ei piisa, vaid laps peab ka tervislikult toituma. Väike organism tahab arenemiseks rohkesti valke, suure energiakulu tõttu on tarvis suurendada ka süsivesikute hulka. Rasvade osakaal ei pea olema väga suur. Laps tuleks tingimata harjutada sööma puu- ja köögivilju. Parim eeskuju saad olla sa ise. Raudne reegel on ka, et alla 2-aastasele lapsele ei anta lisaks mitte ühtegi immuunsüsteemi tugevdavat preparaati. Lapse organism peab tugevaks saama karastamise ja mitmekülgse toiduga!