Andestamise võime

http://www.minimal.ee/isa&beebi/Isa&beebi2013.pdf

AndestusMeil kõigil on elus raskemad ja stressirohkemad perioodid. Sellistel perioodidel oleme kergemini ärrituvad ja tülid on kergemad
tulema. Ometi vajame just siis kõige enam lähedase toetust. Meestele on töö sageli peamiseks stressiallikaks, naistele aga pigem kodu. Erilist hoolt ja toetust vajavad naised raseduse perioodil, kui ka hormonaalsed muutused võivad suurendada meeleolu kõikumisi ja ärrituvust.

Öeldakse, et iga paar peab õppima tülitsema. Pigem siiski mitte tülitsema, vaid erimeelsustest rääkima, neid lahendama või aktsepteerima. Selle juures on oluline mitte kaotada vastastikust austust ja lugupidamist.

On kummaline näha, et needsamad inimesed, kes kodus oma emotsioone kontrollimatult välja elavad, on tööl või sõpradega viisakad,
lugupidavad ja koostöövalmis. Seega ei ole enamasti tegu kaasasündinud impulsiivsuse ega isegi suhtlemisoskuste puudulikkusega.
Pigem on probleem suhtumises. Suhtume hoolimatult ja lugupidamatult oma elu kõige lähedasemasse ja tähtsamasse suhtesse. See on
nagu iseenese saboteerimine – lõppkokkuvõttes kannatame pingelise ja ebasõbraliku koduse õhkkonna tõttu ise. See on oksa saagimine, millel ise istume.

Sellise laialt levinud, aga väga kahjuliku käitumise põhjuste otsimine ei aita, tegelda tuleb käitumise ja suhtumise muutmisega. Kui saame aru, kui suurt kasu võib meile tuua toetav, koostöövalmis ja soe kodune õhkkond, siis suudame end ka paremini kontrollida.

Kui vestluse käigus hakkavad emotsioonid tuure koguma, on oluline õigel hetkel pidurid peale panna. Kuni me ei ole õppinud vestluse
pinget hoidma piisavalt turvalisel tasemel, ongi parim lahendus vestlus katkestada. Ohtlik on vestlust jätkata, kui emotsioonid eskaleeruvad: tulevad solvangud, alandamine, lahkuminekuga ähvardamine jne. Paarid peaksid juba eelnevalt omavahel kokku leppima, et sellisel juhul annab üks või teine pool märku, et soovib vestlust katkestada. See ei ole ähvardamine ”ma lähen ja ei tulegi enam tagasi”, vaid kokkuleppeline lahkumine. Tavaliselt on vaja ühel poolel vähemalt paari tundi, et omaette maha rahuneda. Peale seda on oluline, et see, kes lahkus, pakuks omalt poolt mingi aja, et rahulikus õhkkonnas asja edasi rääkida. Vestluse katkestamist ei ole vaja vaid siis, kui paar suudab probleemidest rääkimise ajal säilitada vastastikuse lugupidamise ja austuse, kui emotsioonid ei lähe liiga ohtlikuks ja hävitavaks.

Väiksemaid erimeelsusi, solvumisi ja solvamisi tuleb ikka ette, näiteks on prügi välja viimata või nõud pesemata. Sellistel juhtudel
on oluline need eksimused teisele kiiresti andeks anda ja neid hiljem mitte meelde tuletada. Nii nagu sõbrad andestavad teineteisele. Kui on tegu suurema lahkheliga, näiteks truudusetusega, läheb sellega tegelemiseks tunduvalt rohkem aega ja andestamine on pikem protsess, see ei juhtu paugupealt.

Andestamise võime on paarisuhte edukaks toimimiseks ülioluline. Kui me ei suuda andeks anda endale tehtud ülekohut, elame kibestunult, kandes ohvri rolli, ega vastuta oma elu ja suhte õnnestumise eest.

Samas peame aru saama, et suuremate eksimuste puhul on andestamine raske ja vaevaline protsess ning nõuab suhte jätkamiseks
mõlemapoolset pingutust. Ülekohtu tegija peab võtma vastutuse ja oma eksimusest ka sisuliselt aru saama. Kannataja peab võtma
vastutuse selle eest, et järk-järgult liikuda andestamise suunas. Suuremate eksimuste puhul ei ole mõtet öelda ”ma andestan sulle”,
vaid ”ma töötan selle nimel, et sulle andestada, ma olen andestamise teel”.