Abikaasade varasuhted

TanatatAbikaasade varasuhted on teema, mis alati tekitab küsimusi, kuidas ikkagi varaline pool jaotub ja millest lähtutakse? Eriti teravalt kerkivad need küsimused päevakorda abielulahutuse puhul.

Siinkohal soovime rõhutada seda, et abielulistele varasuhetele tuleb mõelda juba enne abielu sõlmimist, reguleerides seda, kes abikaasadest milliseid kohutusi endale võtab ning kuidas need abielu jooksul jagunevad.

Artikli rõhuasetust silmas pidades tasub lisada, et praktikas leiavad varasuhete reguleerimisel kasutamist eelkõige varaühisuse ja varalahususe regulatsioonid. Sellest lähtuvalt keskendun ka käesolevas ülevaates peamiselt ühisvara ja lahusvara defineerimisele, üritades praktilistele näidetele tuginedes anda ülevaade vastavate regulatsioonide käsitlustest kohtupraktikas.

Perekonnaseadus näeb ette kolm abieluvararežiimi, mida on võimalik abielludes valida:

  1. Varalahususe režiim

 Varalahususe režiim on võimalus abikaasadel abielludes valida või abieluvaralepinguga sõlmida, kus abielu kestel omandatud vara ei muutu ühisvaraks, vaid selle abikaasa lahusvaraks, kelle nimel see asi on.

Näiteks, kui abielu kestel ostetakse kinnisasi ja ainult üks abikaasa kantakse omanikuna sisse kinnistusraamatusse, siis varalahususe korral ei muutu see kinnisasi abikaasade ühisvaraks, vaid omanikuks jääb ainult see abikaasa, kes on omanikuna kinnistusraamatus märgitud.

Kui varaühisuse režiimi korral muutub abielu kestel ühe abikaasa pangakontole laekunud raha või tema poolt omandatud aktsiad ja osad automaatselt ühisvaraks, siis varalahususe režiimiga saab selle välistada ning pangaarvetel olev raha ning väärtpaberid on selle konto omanikuks oleva abikaasa lahusvara.

Kui varaühisuse puhul on abikaasade ühisvaraga seotud kinnisasjade ning osa võõrandamise tehinguks vaja teise abikaasa nõusolek, siis varalahususe korral ei ole teise abikaasa nõusolekut vaja ning omanikust abikaasa võib neid tehinguid üksi oma parimal äranägemisel teha.

  1. Varaühisuse režiim

Varaühisuse režiim tähendab seda, et abielu jooksul omandatud vara loetakse ühisvaraks, välja arvatud abikaasa poolt päritud ja kingiks saadud vara. Vara kuulub võrdsetes mõttelistes osades mõlemale abikaasale ning kui vara hulka kuuluva kinnisasja või osaga on vaja tehinguid teha, siis on tehingu tegemiseks vajalik mõlema abikaasa nõusolek.

Varaühisuse režiimi järgi muutub abikaasade ühisvaraks kogu abielu kestel omandatud vara nagu näiteks kinnisasjad (korter, maad ja majad jne.), vallasvara (mööbel, kodutehnika), varalised õigused (aktsiad ja osad) v.a abikaasale kingitud ja pärandatud asjad, mis jäävad selle abikaasa lahusvaraks.

Palju probleeme on praktikas tekitanud ka küsimus, kas kasutusrendi alusel liisitud sõiduauto kuulub ühisvara hulka või mitte. Kohtupraktikast nähtub, et sõiduautode omanikeks ei ole mitte abikaasad, vaid liisinguandja, millest tulenevalt ei saa ka sõiduautosid lugeda abikaasade ühisvaraks. Liisinguvõtjal on küll õigus liisinguauto välja osta, kuid enne jääkväärtuse tasumist ja liiklusregistris omaniku vahetamist ei ole tegemist abikaasade ühisvaraga.

Lisaks erinevatele õigustele võivad ühisvara määratlemisel probleeme tekitada ka abielu kestel võetud kohustused.

Nimelt näeb seadus ette, et tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, tekib abikaasade solidaarkohustus, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. See tähendab seda, et perekonna huvides võetud eluasemelaen on mõlema abikaasa ühine kohustus sõltumata sellest, et ainult üks abikaasa on märgitud laenuvõtjaks. Sellest tulenevalt on mõlemal abikaasal kohustus tasuda pangale laenu.

Juhul, kui abielu kestel võetud laen ei ole suunatud perekonna hüvanguks, siis see laen ei kuulu abikaasade ühiste kohustuste hulka, vaid on selle abikaasa lahusvara, kes selle laenu ebaotstarbekalt (mitte perekonna huvides) ära kasutas. Näitena võib tuua olukorra, kus üks abikaasa on võtnud abielu kestel laenu ja ostnud selle eest krossimootorratta. Ühe abikaasa hobi finantseerimiseks võetud laen ei ole üldjuhul abikaasade ühine kohustus.

Juhul, kui üks abikaasadest suudab ära tõendada, et teine abikaasa on laenusumma ära tarvitanud isiklikes huvides, on laenukohustuse lugemine ühisvara hulka põhjendamatu ja sellega koormataks teise abikaasa huvisid ebamõistlikult. Sarnaselt eelnevale ei loeta ühisvarasse kuuluvaks ka näiteks õppelaenu. Kokkuvõtvalt tasuks siinkohal rõhutada, et kohustuste ühisvarasse kuulumiseks peavad need olema võetud perekonna huvides.

Lahutuse korral jagatakse ühisvara abikaasade vahel võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kuna kohus saab valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis, siis tasub hagi esitamisel olla ettevaatlik ja enne tegutsemist pidada nõu advokaadiga.

Samuti tasuks ära märkida, et alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest tuleb poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse kohaselt. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb jagada nii enne, kui ka pärast selle seaduse jõustumist ehk 1. juulit 2010 omandatud vara. Eeltoodud seisukohta ei muuda asjaolu, et poolte abielu oli lahutatud enne kehtiva seaduse jõustumist.

  1. Vara juurdekasvu tasaarvestus

Vara juurdekasvu tasaarvestuse režiim on kõige vähem levinud abieluvararežiimidest ja selle kohta kohtupraktika peaaegu puudub.

Nimetatud vararežiim tähendab seda, et kumbki abikaasa jääb oma vara ainuomanikuks ka abielu kestel. Abielu lõppemisel või vararežiimi muutmisel vaadatakse kui palju on kummagi abikaasa vara suurenenud ning peale abielu sõlmimist suurenenud osa jaotatakse abikaasade vahel võrdselt.

Tasaarvestamisele ei kuulu:

  •  enne abiellumist abikaasale kuulunud vara;
  •  abielu jooksul kinke, tasuta käsutuse või pärimise teel omandatud vara;
  •  abikaasale tervisekahjustuse ja kehavigastuse tekitamisest tulenevad õigused;
  •  riikliku ja kohustusliku pensionikindlustuse alusel kuuluvad õigused;
  •  vara, mis on omandatud tasaarvestamisele mittekuuluva vara arvel.

Kokkuvõte

Kui abikaasad ei vali abiellumisel vararežiimi, siis kohaldatakse neile automaatselt varaühisuse režiimi. Seda saavad abikaasad igal ajal oma kokkuleppega muuta. Samuti on seadusega  abikaasadele jäetud võimalus tunnistada abieluvaralepinguga ühisvaraks või lahusvaraks ka üksikuid esemeid või teatavasse liiki kuuluvaid esemeid. Seda on võimalik teha nii enne abielu sõlmimist, kui ka abielu kestel.

Ühisvara ja lahusvara mõisted iseseisvalt üldiselt probleeme ei tekita, kuid nagu alati, on tegelikkus tunduvalt kirevam ja paljudes olukordades on raske eristada ühte teisest. Soovitame enne abieluvararežiimi valimist konsulteerida selles osas spetsialistidega, et saavutada parim Teile sobiv tulemus.