10 saladust, mida iga vanem peaks ,,EI” ütlemise kohta teadma

http://www.teadlikvanem.ee/10-saladust-mida-iga-vanem-peaks-ei-utlemise-kohta-teadma/

 Foto: playsmart.ro

Foto: playsmart.ro

,,Ei” kipub laste tegemisi jälgides kergesti üle huulte libisema ning tundub, nagu annaksid lapsed ise omajagu põhjust enda keelamiseks ja karistamisekski. Vägivallatuid ja lapsesõbralikke käitumismeetodeid juhendav Dr. Laura Markham toob www.ahaparenting.com veebilehel välja kümme saladust, mida iga vanem ,,ei” ütlemise kohta teadma peaks.

  1. Vanemate mõju laste üle sõltub sellest, kui lähedased nad neile on. Oma suhte tugevdamiseks lastega tuleks kasutada erinevaid võtteid: olla nendega empaatiline, seda eriti piire seades või laste tegevusi ümber suunates. Samuti tuleks vanemal igale lapsele võimaldada vähemalt 15 minutit segamatut aega koos endaga. Kui lapsed nutavad, tuleb neil nutta lasta, kui nad seda vajavad. Seda ka siis, kui nad nutavad seetõttu, et neile ,,ei” öeldi.
  2. Lapsed aktsepteerivad suunamisi, kui see on osa rutiinist (nt mänguasjade kokkukorjamine enne õhtusööki) – sellisel juhul on see lihtsalt elu osa. Neile ei pruugi reeglid küll meeldida, kuid kui neid järjepidevalt nõud, muutuvad need harjumuseks
  3. Lapsed aktsepteerivad nõudmisi, kui nad kogevad, et piirid on kindlad. Kui nad õpivad, et saavad vanemate piire nihutada, hakkavad nad seda iga kord katsetama. See ei tähenda, et nendepoolseid argumente kuulata ei tohiks (hea on, kui nad õpivad võitja-võitja meetodeid kasutama), kuid kui mõni piir on juba paika pandud, tasub enesele kindlaks jääda. Lastele tuleks saata signaal, et vanema ignoreerimine või nõudmisest kõrvaleviilimine pole võimalikud.
  4. Lapsed aktsepteerivad piire, kui aktsepteerida nende nende soove, viha, kurbust või pettumust piiride suhtes. Neile ei pea seatud piirid meeldima – nad lihtsalt peavad neid järgima. Kui nad aga saavad oma pahameelt välja näidata, on neil lihtsam piire aktsepteerida.
  5. Lapsed järgivad nõudmisi, kui nad ei tunne, et nende vastu karm ollakse. Vanem peaks vältima võimu kasutamist. Selle asemel tuleks leida neile aktsepteeritav valikuvariant. Nt: ,,On aeg koristama hakata. Kas tahad oma autosid karpi sõidutada või tõsta?”
  6. Lapsed järgivad vanemate nõudmisi, kui need on muudetud millekski naljakaks ja kutsuvaks. Millest tahes võib mängu välja võluda ning laps ei suuda mängukutsele ei öelda. Las autod teevad võidusõidu karpi tagasi, koristamise ajal saab rääkidamuinasjuttu lapsest, kes vihkas koristamist jne. Igal vanemal on küll päevi, kui ta on liiga väsinud, et asju mänguliselt teha, kuid kui teha seda kordadel, mil on piisavalt energiat, on see juba suureks abiks.
  7. Lapsed järgivad vanemate käsklusi, kui need on eakohased. Suur osa 5-aastastest ei saa iseseisvalt koristatud. Isegi, kui tundub, et ta on selleks võimeline, võib ta vajada seltsi, et oma tegevusega joonel püsida. Samuti võib laste jaoks koristamise ainus positiivne külg olla, et seda tehakse vanematega koos.
  8. Lapsed aktsepteerivad piire, kui näevad, et nende heaolust hoolitakse. ,,Ma tean, et sa ei taha lõhkuda torni, mille kallal nii palju vaeva nägid. Me koristame küll tavaliselt kõik ööseks kokku, kuid jätame selle torni seekord alles. Kui me muude asjade kokkukorjamisega kiirustame, jääb meil veel aega lisamuinasjutuks.”
  9. Lapsed aktsepteerivad juhiseid, kui nad usaldavad, et loodud reegleid toetavad nende heaolu.
  10. Lapsed ei aktsepteeri ,,ei-d”, sest nad tunnetavad vanemate sisemist jaatust. Lapsed teevad pea kõike, mida me neilt palutakse juhul, kui vanem on selle nõudmise seadnud oma armastavast südamest. ,,Ei” asemel võiks püüda ,,jah” öelda. Näiteks: ,,Jah, nüüd on aeg koristada”.

Loe täispikka artiklit siit