Jagagem kogemusi, kuidas pärast lapsehoolduspuhkust tööeluga kohanemine on sujunud. Kas tunnete stressi, et peate lapsest nüüd nii palju eemal olema või lausa kahetsete töölemineku otsust? Kuidas tööandja suhtub hoolduslehega koju jäämisesse?

Ise olen küll väheke stressis. Õnneks ei ole meil probleemi lapse leppimisega lasteaias - ta käib väikeses hoius ja tundub, et on seal üsna rahul. Ma ei kujutaks veel ette, kui peaks igal hommikul nutva lapse lasteaeda jätma. Aga sellest hoolimata käib igasuguseid mõtteid peast läbi. Lapsest eemal olla on väga harjumatu ja kurb ja mõtlen tihti, ega ma teda eemalolekuga emotsionaalselt kuidagi ei kahjusta. Laps on 2-aastane. Samas on rahaliselt väga raske ja koju edasi jääda tähendaks seda, et perel oleks vaevu toiduraha ja mitte midagi muud endale lubada ei saaks. Olen mures ka tööandja suhtumise pärast, kui laps haige on. Laps ongi tegelikult juba haige olnud ja jäi üsna kohe alguses, kui tööle läksin. Tööandja otseselt ette midagi ei heitnud aga aru oli saada, et ega see talle eriti ei meeldi. Muretsen juba ette, sest lapsel nohu-köha on üsna kerged tulema.

Kuidas tulete stressiga toime ja kui kaua võttis aega, et tööeluga ära harjusite?

MIna mõtlesin päev enne uuesti tööle minekut, et mis ma seal tegema hakkan, üritasin meenutada, mida ma tööl tegin. Meelde tuli, et igal hommikul kuskil poole üheksa paiku jõin kohvi ja sõin saiakesi ja lugesin lehte. Rohkem ei meenunud midagi. Arvan, et kuskil kahe nädalalga sain uuesti järje peale - meenusid vanade olijate näod ja nimed, said tuttavaks juurdetulijad, kes mulle arusaamatul kombel arvasid, et hoopis mina olen uus :) MInu jaoks tundus, et nagu oleks minu äraolekul aeg töö juures seisnud, ja oh üllatust, kui selgus, et nad olid seal vahepeal oma elu elanud... Aga uuesti sisseelamine läks kergelt, eks aitas kaasa ka see, et mind tegelikult väga oodati ja kutsuti tagasi (olin kodus 2 aastat)

Mina ei ole kunagi olnud klammerduja ja olen alati olnud hästi aktiivne. Seetõttu käisin peale lapse sündi kohe edasi koolis (mis tähendas kodust äraolekut kord kuus nädalavahetuseti) ja peale dekreedi lõppu läksin uuesti osalise tööajaga tööle. Seega ei ole mul olnud nn mandumist tööasjadest ja ka suhtlemisega saan kenasti hakkama. Lapsest olen eemal (vahelduseks) hea meelega ja täpselt sama hea või veelgi suurem heameel on temaga uuesti kokku saada. Ja laps on rõõmus, sest talle on ka vaheldus ja emme on tal ka rõõmsam.