Kätepesu on hügieeni alus
Siiri Rebane
Kommenteeri artiklit | Loe kommentaare
Mõned või isegi enamik hügieenireegleist tunduvad väga iseenesestmõistetavad – võiks lausa arvata, et kõik inimesed järgivad neid. Kahjuks pole see kaugeltki nii. Tervisekaitseinspektsiooni epidemioloogianõunik Kuulo Kutsar kinnitab, et kui puhtust ei peeta, siis varem või hiljem tulevad kallale nakkushaigused.
Pildikesi tõsielust
Turu maasikamüüja laob palja käega, sellesamaga, millega raha vastu võtab, marju kilekotti. Ostja küsib, miks ta nii teeb. Kas ta ei tea, kui must on raha? Müüja vaatab ostjale täiesti mõistmatult otsa ja jätkab oma tegevust. Ostja tõlgib sama jutu vene keelde. Müüja vaatab veel kord ostjat kui mingit imelikku, ta ei näi üldse taipavat, milles seisneb probleem.
Bussipeatuses sülitavad noormehed maha. Kõrvalseisja küsimusele, kas nad kodus ka nii teevad, reageerivad nad mõistmatu pilguga ega näi üldse tajuvat, et midagi valesti oleks.
Pildiseeriat võiks jätkata – nina luristav müüja, trammis teisele näkku köhiv sõitja ja nii edasi. Küllap võib iga lugeja tuua terve rea selliseid näiteid.
Ent lisaks sellele, et tänavale sülitamine on äärmiselt tülgastav vaatepilt, on see Kutsari sõnul tervise seisukohast ka ohtlik. Eestis, kus tuberkuloosihaigeid on palju, võib tänaval olevast süljelärakast küll nakkuse saada.
“Aevastamiseks ja köhimiseks on kindlad etiketinõuded: nina ja suu tuleb katta, vastasel juhul köhib näiteks gripihaige viirusi meetri-pooleteise kaugusele,” räägib Kutsar. Kõige soovitatavam on nina ja suu katta ühekordse pabertaskurätikuga, sobivad ka riidest rätikud. Kui muud pole käepärast, siis köhitagu ja aevastatagu kas või oma varrukasse, peaasi, et ei saastata õhku enda ümber.
Eestlased on puhtust armastav rahvas
Dr Kutsari tähelepanekute kohaselt on eestlased väga puhtust armastav rahvas, aga igaüht tuleb selleks õpetada. Sündides pole ükski laps piisavalt tark, et puhtust pidada, rääkimata sellest, et sotsiaalselt aktsepteeritud hügieenireegleid järgida. Järelikult tuleb puhtuseõpetust ja hügieeni hakata õpetama maast madalast, aga see eeldab, et vanemad ise tunnevad hügieenireegleid ja järgivad neid. Hügieeniõpetus peab olema väga heal tasemel ka lasteaedades ja koolides.
Põhjamaalastele paistavad lõunapoolsemad maad sageli räpased. Kutsar ütleb, et lõunamaades on puhtusega olukord kahesugune. Üks variant: islamiriikides püütakse koraani reeglite alusel väga piinlikult puhtust järgida, iseasi, kas see alati neis oludes ja tingimustes on võimalik. Kunagi Liibanonis töötades oli Kutsar üllatunud, kui puhtad olid need ääretult vaeselt elavad inimesed.
Teine olukord lõunamaades: kui elatakse veest kaugel, seepi suudetakse osta ehk paar korda aastas, siis arusaadavalt ei saagi inimestel neis tingimustes kujuneda hügieeni ja puhtuse hoidmise harjumust.
Hügieenireeglid
Puhtuse hoidmine ehk hügieeninõuete täitmine algab käte pesemisest. Käte pesemine vee ja seebiga on tõestatult efektiivne, et eemaldada neilt haigustekitajad, kinnitab Kutsar. Olukorras, kus vett ja seepi pole käepärast, näiteks reisil viibides, peaks kasutama alkoholiga immutatud puhastuslappe.
Aga paarisekundilisest käteniisutamisest ei aita, käsi peab seebiga pesema vähemalt pool minutit, pärast seda tuleb saastunud seep kätelt puhta veega maha pesta. Kuivatamisel on eelistatud ühekordselt kasutatavad paberrätikud. Kui seda võimalust pole, siis sobib ka tavaline käterätik. Ühiskondlikes kohtades ei tohiks riidest rätikuid kasutada.
Teine hügieenireegel on suuõõne eest hoolitsemine, mis algab hammaste pesemisest. Tavaliselt piisab pesemisest hommikul ja õhtul, aga kui soovitakse eriliselt oma suu hügieeni eest hoolitseda, siis peaks hambaid pesema iga kord peale söömist.
Kolmas reegel on keha üldise puhtuse eest hoolitsemine. Keskmise inimese naha pind on umbes 1,8 m2, see suur pind määrdub, ilma et me seda lausa määriksime, sest osa ainevahetuse jääkaineid eritub naha pinnale. Seetõttu on Kutsari sõnul ülimalt soovitatav järgida vanade eestlaste tava: üks korralik saunapäev nädalas. Tänapäeval ühe korraga nädalas tavaliselt ei piirduta, enamik inimesi peseb ennast sagedamini. Aga Kutsar ütleb, et liigsage seebiga pesemine pole ka soovitatav, sest kui seebiga eemaldame naha pinnalt kaitsva rasukihi, siis soodustame naha kuivamist. See viib naha lõhenemiseni, mistõttu võivad organismi sattuda haigustekitajad. Niisiis, ka pesemisega tuleb piiri pidada, haiguslikuks ei tasu seda muuta.
Kas võrreldes nõukogude ajaga on eestlaste käitumises ka muutusi märgata, kas puhtusest on hakatud rohkem hoolima?
Kutsari tähelepanekute järgi armastas eestlane ka nõukogude ajal puhtust, ses mõttes pole suuri muudatusi toimunud. Küll aga on muutunud puhtusepidamise võimalused. Uutes korterites on pesemisvõimalused loomulikult väga head, aga paljud on teinud ka vanas majas korraliku remondi, mis võimaldab hügieeninõudeid paremini täita.
Toidukäitlejail palju omavastutust
Nõuded ettevõtetele, näiteks toidukäitlejatele on Kutsari hinnangul isegi mõnevõrra liberaalsemaks läinud, doktor ei kiida seda heaks. Kui toidukäitlusettevõttes ei järgita hügieeninõudeid, siis tuleks sellele tähelepanu juhtida. Paraku ei käitu kõik ettevõtjad alati vastutustundlikult.
Kas tarbija võib vorsti ostes kindel olla, et tootja on täitnud hügieenireegleid ja et kaupmeees on hoidnud kaupa puhastes tingimustes?
Kutsar möönab, et sellised kartused on õigustatud. Toiduaine saastumine võib toimuda selle käitlemise ükskõik millises faasis, alates looma tapmisest kuni vorsti müümiseni. Kogu seda tsüklit kontrollib veterinaar- ja toiduamet. Aga ega inspektor alati ja igale poole ei jõua, nii et omavastutus hügieenipidamisel on toidu käitlemisega tegelevates asutustes ülimalt tähtis.
Mida teha, kui vorstimüüjal on nohu? Võib aru saada tööandjast, kes pelgalt nohu pärast ei taha töötajat koju lubada, ning võib mõista ka töötajat, kes ei raatsi haiguslehele jääda, sest siis kaotab ta osa oma niigi napist sissetulekust. Ometi: haigena tööl ei käida, see on nii haige enda kui kolleegide ja klientide tervise huvides.
Tundub uskumatu, aga kõik inimesed ei pesegi pärast tualettruumi kasutamist käsi. Kas võib vorstiostja kindel olla, et müüja ei kuulu nende hulka? Kutsar on küll näinud nii välismaal kui ka Eestis, et restorani köögis tehakse toitu kinnastega, aga tavaliselt tehakse seda siiski paljaste kätega. “Puutun kokku toidutekkeliste nakkushaigustega, tean, milline oht selle taga on,” ütleb Kutsar.
Mustade käte haigused
Nakkushaigusi, mida saab vähemalt osaliselt vältida, kui korralikult vee ja seebiga käsi pesta, nimetatakse ka mustade käte haigusteks. Haigustekitajaid võib saada saastunud pindadelt või joogiveest ja toiduainetest.
Sagedamini esinevad neist haigustest Eestis düsenteeria ehk šigelloos, erinevad kõhulahtisusega kulgevad haigused, sealhulgas näiteks salmonelloos, noroviirushaigused, rotaviirusnakkus. Noroviirushaigused põhjustavad kõhulahtisust ja oksendamist, see on haigus, mida isegi arstid on aastakümneid nimetanud kõhugripiks, kuigi gripp see pole.
Viimastel aastatel on soolenakkuste esinemissagedus kasvanud. Tervisekaitseinspektsiooni andmeil registreeriti Eestis 2007. aastal 428 salmonelloosi juhtu, 2008. aastal oli neid 647. Rotaviirus põhjustas 2007. aastal registreeritud haigestumise 1015 korral, 2008. aastal 1309 korral. Düsenteeriat registreeriti mullu küll vähem kui 2007. aastal – vastavalt 69 ja 114 korral, aga seda on siiski mõlemal aastal rohkem kui 2006. aasta 53 juhtu.
Millega seletada haigestumise kasvu? Kutsar arvab, et toiduga levivate haiguste puhul on tegemist ilmselt toidukäitlemise küsimusega, aga teisest küljest on need haigused seotud ka hügieenireeglite mittejärgimisega. “Kui arusaamist hügieenist pole, siis pole midagi teha, teatud osa elanikkonnast lihtsalt ei tea, mida tähendab hügieeninõue ja kuidas seda hügieeni säilitada,” nendib Kutsar. Kui haigestuvad väikesed lapsed, siis võib tegemist olla sellega, et emad ei hoolitse piisavalt lapse puhtuse eest – ei pese tal piisavalt käsi, aga laste sõrmed käivad ju pidevalt suhu.
Nii arstid kui kodus haige eest hoolitsejad peavad hügieenireegleid eriti hoolikalt järgima: kasutama ühekordseid kummikindaid, köhiva ja aevastava haige juures ka maski.
Basseinivett ei pea kartma
Et basseinidesse pääsemiseks pole arsti luba enam vaja, on inimestel mõnikord hirm, kas see vesi on ikka piisavalt puhas. Vees lobistajatel võib ju igasugu haigusi olla, räägitakse koguni basseini pissimisest. Kutsar ütleb, et tervisekaitsjate järelevalve all olevad basseinid on siiski ohutud. Vett klooritatakse ning kloor hävitab haigustekitajad üsna efektiivselt. Basseinivee kaudu võib nakatuda vaid siis, kui klooritamisseadmed on rikkis ja seda ei avastata õigeaegselt. Kutsar soovitab basseinivett mitte suhu võtta või alla neelata.
Julgelt võib ujuda ka avalikes randades, mille vett tervisekaitseinspektsioon kontrollib kord kuus, aga lisaks neile on üle Eesti veel lugematu hulk supluskohti, mille vee puhtust ei jälgi keegi. Mageveekogud on ohtlikumad kui soolane merevesi. Eesti suplusrannad on saastumise suhtes hellad, sest Balti meri on umbmeri, eriti umbne on Soome laht, kus ei toimu intensiivset vee ringlust ja enesepuhastust nagu ookeanis või isegi Vahemeres.
Hügieenireeglitest kinnipidamine, puhtuse hoidmine on nakkushaiguste vältimise peamine tingimus. Haigestunuid oleks oluliselt vähem, kui kõik inimesed täidaksid alati kas või kaht lihtsaimat reeglitki:
* Pärast tualeti kasutamist pestakse käsi – hoolikalt ja seebiga!
* Haigena ei käida tööl ega mujal rahva hulgas!
Selle IP pealt on varem postitatud: 22/07 19:26, 22/07 20:32, 22/07 20:34, 22/07 20:37, 23/07 08:48