milline raamat sellest sarjast teile enim meeldinud on? milline maa on kõige enam üllatanud?
ise pole kõiki läbi lugenud, kuid loetuist on enim meeldinud "Minu Argentina". üllatas Hispaania, et seal ollakse nii tagurlikud.

Olen kõik läbi lugeneud, v.a. "Minu Soome", mis alles ilmus. Kõige rohkem meeldisid "Minu Ameerikad" ja "Minu Argentiina". Mõlemad olid väga hästi kirjutatud ja olid huvitavad, sai palju uusi asju teada.
"Minu Hispaania" muutus poole pealt kuidagi "toormaterjaliks". Ma saan aru, et need on blogide-artiklite põhjal kokku pandud, aga võinuks ju raamatu puhul siiski pingutada.
"Minu Tai" -no comments. Jänkutüdrukud ja mis SMS-i autor kellelegi baaris saatis. Sekka oli siiski maa kohta ka asjalikku infot ja meeldis see, et autor armastas seda maad. kuigi võiks siiski ka keele ära õppida ju.
"Minu Alaska" - meeldis see, et autor oli oma reisidest nii vaimustuses, ehkki tal tglt lõpuks läks halvasti. Kahjuks ei saanud sealt midagi eriti teada maa kohta, sest kogu raamat on vaid kelgukoerte laagritest,
"Minu Moldova" - selles mõttes selles sarjas eriline, et see autor vihkas, põlgas ja haletses seda maad. Mida oli väga paha lugeda. Hoiak oli selline, et mina, valge naine, tulen teile kultuuri tooma. Samas on see hästi kirjutatud ja ka infot palju.
"Minu Island" - kohutavalt halvasti kirjutatud, nagu 5b kirjand, seda ei oleks pidanud niimoodi trükki laskma. Keegi oleks võinud selle autori jutu ümber kirjutada. Infot ja huvitavat oli tsipa vähevõitu.
"Minu Pariis", "Minu Itaalia", "Minu Austraalia" - igatpidi normaalsed lugeda ja "siseringi" infot kah kuhjaga.

mind häiris ka see, et "Minu Island" oli nagu klassikirjand. Island tundub ju väga huvitav maa/riik olevat, aga raamatus rääkis autor vaid endast ja oma tegemistest.
sellepärast mulle Argentina neist kõige rohkem meeldiski, et seal ei räägitud eriti isiklikust elust ja suhetest.

Minu Argentiina- absoluutselt ei meeldinud, igav oli.
Minu Moldova- v2ga meeldis. Nii palju oli 2ra tundmist. Ei ole kyll Moldovas k2inud aga Rumeenias selle eest m6ned kuud elanud ja v2ga m6nus lugemine.

No "Minu Ameerika" oli ikka kõige lahedam (mõlemad osad). Ja "Minu Alaska" meeldis ka väga, just see elustiili erinevus ja mõnusalt kirjutatud. "Minu Tai" stiil ei meeldinud eriti, kogu aeg pidu-pidu-pidu. "Minu Moldova", "Minu Pariis", "Minu Hispaania" olid sellised mõnusad.

Aga minule meelids just "Minu Island" kõige rohkem. Tekkis kohe tahtmine ka elada selles imederiigis, kus puudub igasugune hirm varastamiste ees, inimesed on lahked ja sõbralikud, samas üdini ausad.
Lõpetasin just "Minu Austraalia" ja pettusin. Riigist ja rahvast sain vähe teada. Peamiselt sain teada kuidas Eesti elus pettund naine leidis seal omale armastuse.

minule meeldib hoopis Võsa Peetri järjejutt "Minu Rakvere",mis on hakanud ilmuma sellest ajast, kui ta linnapea kandidaadiks sai - varme nagu ei olnud märagata ta huvi Rakvere vastu - aga nüüd on kohe nii-nii seotud selle linnaga

lemmikud on Minu Amreerikad, üldse ei meeldinud Minu Argentiina - autor arvab seal endast ikka õige hästi, et pool maailma paika paneb, ise oli tiba aega tagasi pea samasugune

Kägu kirjutas:

tuleta mulle meelde, mida või keda ta paika pani?
muuseas, Argentina kirjutatakse ühe i-ga.

Mille on meeldinud Ameerika 1, Hispaania, Argentina, Minu Austraalia. Pariis on hetkel pooleli ja see tundub ka päris tore.
Alaska oli selline vahepealne. Muidu tore, kuid oleks peale koerte veel millestki rohkemast ka lugeda tahtnud. Ameerika 2 ei avaldanud ka erilist muljet. Esimene osa oli põnevam.
Moldova ei istunud üldse, jätsin isegi vahepeal mõne peatüki vahele. Samuti hakkas Itaaliat lugedes kohati igav. Ei istu mulle see poliitika. Islandi omal lugesin esimese peatüki läbi, tundus igav ja hakkasin hoopis Pariisi lugema. Kui selle lõpetanud olen, eks loen siis ka Islandi läbi.

Kägu kirjutas:

Neid teisi vabatahtlikke kritiseeris, kes nii palju ei teinud kui tema. A la et tulid sinna niisama aega veetma. Samas ise ta oli ka alguses oma kasu peal väljas ja ei teadnud riigist midagi. Tahtis niisama rännata ja keelt õppida. Pealegi need teised maksid ise peale ka, et seal programmis osaleda, vahet siis pole, et nad enam ntx vildikaid ei ostnud vms. Kõigele lisaks tundus see tegevus täielik Euroopa Liidu raha raiskamisena, mida hakkab pihta see vaene getolaps inglise keelega (eriti veel kui see õpe niikuinii lonkas) kui tal pole võimalik kooliski käia ja kui ta niikuinii suure tõenäosusega sealt kolkast kunagi minema ei saa.

Minu Pariis meeldis vist kõige rohkem - Pariis on üks mu lemmiklinnu ja äratundmist oli selles raamatus palju!
Alaska ja Argentina meeldisid hästi, Hispaania veidi vähem.
Tai ei meeldinud absoluutselt, piinlik oli isegi lugeda.

teisi pole õnnestunud veel raamatukogust hankida.

Minu Pariisi ei suutnud üldse lugeda, see oli justkui kokku pandud Väljaotsa kirjadest ja blogidest. ei suutnudki lugeda, jätsin pooleli, kuigi Pariisi ja Prantsusmaa kohta oleks rohkem tahtnud teada. Minu Itaalia oli liiga soigumine oma isikliku suhte teemadel, kogu aeg mina ja minu mees. See liin oleks võinud sees olla, aga mitte nii surutult. ses suhtes Hispaania oli parem, et maast oli rohkem ja huvitavamalt kirjutatud, aga isiklikku suhet ei topitud kogu aeg näost sisse. rohkem pole lugenud. Moldovat tahaks lugeda, aga selle maa suhtes on mul isiklik hingekriipiv kogemus, seega ei suuda veel raamatut kätte võtta.

Absoluutselt ei meeldinud Minu Hispaania.Autor on solvunud,et teda peetakse rahaahneks vene litsiks, aga tema arvamused ja hinnangud asjadele on täpselt seda kinnitavad. Väga halvustavalt suhtus sellesse rahvasse ja maasse. Inetu oli lugeda. Minu Argentina see-eest meeldis väga

Minu lemmikud on Ameerika lood ja minu Soome (parim minu meelst!). Hetkel pooleli Island ja mulle see küll meeldib. Lugemisjärge ootab veel Itaalia raamat. mulle tegelikult meeldivad nad kõik, muidu ju muudkui uusi ei ostaks :)
tõsi, kuna Alaskat lugesin blogina, siis pole seda raamatut ostnud-lugenud ja moldova ning austraalia on ka lugemata.

Olen 100% nõus vastajaga, kellele ei meeldinud "Minu Hispaania". Ise olen Hispaania fänn ja mind lausa isiklikult solvas autori suhtumine - nii-nii kriitiline oma mehe, ämma jt uute sugulaste maa ja rahvuse suhtes.
Meeldinud on Minu Alaska, Minu Pariis, loomulikult Minu Ameerika ja ka Minu Moldaavia oli hariv ja Minu Itaalial polnud ka viga.

Islandist oli väga hea!

Hetkel pooleli "Minu Pariis". Väga mõnus lugemine ja lähen ka see kuu Pariisi, just selle raamatu süül:P

Ilmumas peaks olema Justin Petrone "Minu Eesti". Justin on siis Epu mees, kellel sellised naljakad vanemad:=)

mulle on meeldinud minu moldova, minu hispaania ja minu pariis. meeldivadki rohkem sellised isiklikud lood maadest, reisinud olen isegi ja mingit üldist reisikirjeldust ei viitsiks lugeda. minu island oli väga kehvalt kirjutatud, oleks siis vähemalt kõvasti toimetatud. minu ameerikad on hästi kirjutatud. neid lugusid enamuses blogist teadsin juba aga soovitan lugeda küll.
meie raamatukogus on kogu minu sari kogu aeg väljas, kui keegi on just tagasi toonud siis saab ise ka löögile.

Kägu kirjutas:

naljakad vanemad minija arust! ma tegelt usun, et nad peavad oma minijat samamoodi naljakaks.

Kägu kirjutas:

minija?? :O kas sellel sõnal on mingi seos minejaga?

Kägu kirjutas:

no minijaks nimetatakse ka neid, kes suremas.

"Minu Pariisi" alustasin, kuid vaatamata tahtmisele Pariisist palju teada saada, ei suutnud üle paarikümne lehekülje lugeda. minu meelest kohutavalt kehvasti kirjutatud. Kirjaniku- ega ajakirjanikusoont pole kopka eest. Huvitav, milline see "Island" siis veel oli, täitsa huvi tekib:)

praegu on Soomest pool loetud ja eriti ei meeldi. natuke liiga lüüriline ja palju kirjutab endast.

Minu Ameerikad meeldisid mõlemad väga. Mulle üldse meeldib Epp Petrone stiil ja tema Roheliseks kasvamine oli ka väga hea. Minu Hispaania eriti ei meeldinud. Minu Pariis meeldis, elan ise ka Prantsusmaal ja äratundmist oli oi kui palju. Tahaks Minu Itaaliat ka lugeda...

Lahe, et maitsed on nii erinevad. Endale meeldisid enmim minu Moldova ja minu Ameerika.
Minu Tai lugesin lõpuks küll lõpuni, aga suurte raskustega. Noh ei olnud "minu Tai" vaid pigem "mina Tais"

Tere!

Tänud kõigile arvamust avaldamast!
Kellele meeldis minu esimene raamat "Minu Argentina", võib hakata 16. oktoobri paiku sättima samme raamatupoodi, kuna lettidele jõuab uus raamat "Mina, vandersell".
http://pegasus.ee/index.php?lang=est&main_id=23&am[...]id=353

Heade soovidega,
Liis Kängsepp

Mulle meeldis "Minu Pariis", hea kerge lugemine ja üllatas päris palju, et milline kummaline elu seal on:)

"Minu Pariis" oli super!
Aga mul on küsimus hoopis "Minu Austraalia" kohta. See oli muidu päris norm - nii ja naa. Natuke liiga palju oma isiklikku elu jne, aga eks see käib asja juurde. Kerge lugemine oli vähemalt. Aga küss selline, et mis teema selle känguruga oli? Wilikili või mis iganes ta nimi oli. See ei old ju päris? Või oli autor lihtsalt kuumarabanduse saanud?

MInu Hispaaniast ootasin enamat, seda enam et autor nagu vanasti meeldis mulle oma sule kasutamise poolest, selles raamatus aga jäi jänni. Armastan Pariisi väga , olen seal käinud kordi ja raamat meeldis. Lihtsalt meeldis. Mai Loogi "Minu Tai" vist ongi mulle kõige rohkem meeldinud sellest sarjast, sest olen ka ise Tais palju käinud ja just tänu temale avastasin salati Yam Tale-mida siis eelmise aasta reisil igal võimalikul momendil tellisin- võin öelda, et kahte samasugust ma ei saanud. Aga kõik olid väga maitsvad. Jah, see raamat on minu jaoks olnud parim sellest sarjast.

Kägu kirjutas:

Vahepeal jõudsin läbi lugeda ka "Minu Islandi" ja "Minu Argentina". Mõlemad olid hästi lahedad. "Minu Island" tekitas täpselt sellise tunde, nagu mõni enda hea sõber muljetaks, selline mõnusalt vaba. No ja need elustiili iseärasused (imelikud toidud, turvalisus, maa sees leiva küpsetamine jms) olid hästi vahvad lugeda. Tekitas tõsiselt soovi sinna reisida.
Tegelikult ma ise sellest sarjast ootangi mitte niivõrd looduse ja kultuuri täpset ja üksikasjalikku kirjeldust, vaid pigem erinevate elustiilide tutvustusi.

"Minu Eesti" on ka väga lahe!:)

Mulle ka "Minu Eesti" meeldib. Iga õhtu saan suu naerule enne magama jäämist (" tooge, vesi, tooge vesi. Minu naine on rasedus!" - aga ei, Eestis ei paluta abi ja ei anta ka, olgu sa või suremas, sain aru...), lahedalt, irooniliselt kirjutatud, mulle meeldib :)
Seni on meeldinud ka Minu Austraalia ja Minu Ameerika. Aga nende minu sarja raamatutega on muidugi nii, et neid ei saa absoluutselt teiste soovitusel lugeda, sest igal inimesel on riikidega erinev kogemus, mälestus, mõnes polda ju käidud, siis nagu ka kuidagi võõras lugeda. Nagu siit muidugi järeldada ongi...

olen hetkel läbi lugenud Ameerika 2 osa ja Hispaania. Ei meeldinud kumbki ausaltöelda - olen ise ka mitmes riigis elanud ja igal pool tuleb ette nii palju naljakat ja ootamatut ja omapärast, mida võiks teiste inimestega jagada. aga raamatud olid stiilis "kirjake sõbrannale". et näe käisin väljas, päike paistis täna.

Kägu kirjutas:

nii, nüüd lõpetasin Argentina. Ja voh, seda ma just nendest raamatutest ootasingi, isiklikud kogemused segatuna kohaliku kultuuri, elu-olu, ajaloo, looduse jms tutvustamisega. Väga hea.

Sarjast olen lugenud ainult "Minu Hispaaniat". Ei saa öelda, et see mingiks lemmikraamatuks oleks saanud, aga lugeda täitsa võis. Huvi tekitas peatselt ilmuv "Minu Eesti" - Petrone (siis Justin) tundub olevat hea huumoriga osav sõnaseadja. Seda kavatsen lugeda.
Küll aga meeldis mulle väga hoopis Lii Undi "Varanasi päevaraamat", kus ta kirjeldab oma elu Indias.

Minu Alaskat olen lugenud ja see meeldis.

Hispaania ja Argentina olid kohutavad, Alaska hea, Eesti OK, Nepaal suurepärane, Itaaliat olen kolm korda alustanud, kohutavalt lääge on. Mind tegelikult häirib kui keskendutakse omaenda tähtsale isikule ja suhetele. Ma ei loe mingit raamatut ju seetõttu, et saada teada võhivõõra inimese armuelust vaid seetõttu, et tahaks kas selle riigi kohta midagi huvitavat teada saada või siis äratundmisrõõmu tunda.

nii, Islandit lugesin ka - nagu siin ennegi mainitud, mitte eriti hästi kirjutatud, klassikirjandi tasemel. Oli küll ka huvitavaid osasid ja Islandit tahaks peale seda raamatut vaatama minna küll - seega eesmärk täidetud. Aga tõesti, need luud, kuidas Jüril või Jaanil kõht lahti oli jms on kindlasti omas seltskonnas väga naljakad, aga üldiselt siiski pigem mitte.

Sellest ameerika-kiitmisest ei saa siin küll aru. Või siis tõesti äratundmisrõõm väikelaste emmedele? Teemad nagu siinsed perekooli omad, et oi näe täna käisime lapsega pargis ja mõtle vaid, täna aken kukkus kinni, mina väljas ja laps toas, küll ma kartsin. Jälle pigem sõbrannaga jagamiseks asjakohane teema.

MInu Eesti on hea:) Täiega. Ikka väga hea vaade sellele, kuidas me ise väljast paistame. Ja väga hea tõlge, nagu polekski tõlge.

Minu meelest on ka Minu Eesti väga hea. Ootan järge!

Tegelikult seisneb selle Minu Eesti headus selles, et lugu on Eestist. Pean tunnistama, et kui oleks jutt mõnest muust maast, siis tunduks raamat küll üliigav

"Minu Eesti" on superlahe. Sain lust loetud. Asjaolude (elu) tõttu kahe päevaga, kuigi oleks tahtnud kohe tervelt neelata. Raske oli seda käest panna, no umbes nagu poolikut šokolaaditahvlit. :P Lahedas stiilis, tempokas, hea huumorimeelega ja haaravalt kirjutatud. Ja ikka mitu korda vähkresin naeru käes.

Kas see on Justin Petrone esimene raamat? Igatahes pole haridus seda meest küll rikkunud. :) Mina väidan, et kirjutagu ta mida tahes, ikka on huvitav. Ta lihtsalt kirjutab hästi. On hea jälgija ja jälgitava edasi andja.

12 punkti! :D

enter kirjutas:

Nepaal? sellist ju polegi.

Kägu kirjutas:

Nepaal on täitsa olemas, äsja ilmunud.

Ise lugesin Argentina loo II osa "Mina, Vandersell" ja praegu olen lõpetamas "Minu Pariisi". Lõuna-Ameerika piirkond on iseenesest väga põnev, aga on tunda, et autor ei ole siiski kõige parem kirjutaja või miskit jääb justkui puudu... Tahaks rohkem detaile kohalikust eluolust või ma ei teagi, mida täpselt. Muidu loetav. Kavatsen ka I osa soetada.

"Minu Pariis" seevastu meeldib mulle väga. Keegi kuskil kritiseeris, et Väljaots räägib liiga palju moetööstusest jms- minu jaoks on see aga päris huvitav teada saada, kuigi olen muidu hoopis teise eriala inimene. Lisaks on raamat minusuguse jaoks mõnusalt detailirohke ja infot saab kõvasti ning see on huvitavalt edasi antud- ma ei teadnud enne Pariisist suurt midagi. Meeldib, et Väljaots on suutnud pariislaste veidrused mõnusalt objektiivselt kuid muhedalt,ilma kedagi halvustamata, kirrja panna. Täitsa tore lugemine on. See e-kirja stiilis kirjutamine üldse ei häiri, just mõnusalt huvitavaks teeb asja, justkui oleks kirjad mulle endale saadetud.

Nepaali tahaks ka lugeda.

Teemast küll veidi kõrvale, aga kas keegi on lugenud sama põhimõttega India eluloost pajatavat Lii Undi raamatut "Varanasi päevaraamat" või siis sellega samasse sarja kuuluvat Aasia teemalist raamatut (täpne nimi ei meenu hetkel). Muljed?

Nepaaliraamat jah just ilmus nädalavahetusel.

Ega sa, viimane kägu, ei pea silmas "Aasia päevikuid"? Minu teada alustati nende päevikutega mingit uut rännuraamatute sarja, kuhu kuulub ka Guatemaala raamat. Aasia päevikud on kirjutatud kahe kolmenädalase India reisi põhjal ja tundub selline trükkilastud blogi olevat. Ma olen poes mõned korrad lapanud, sest piirkond on minu jaoks huvitav, aga siiani ei ole tekkinud soovi omale soetada. Kirjastiil on "Ärkasime vara, ilm tundus päikeseline olevat". Võib-olla on see muidugi hea raamat, aga mõne paarinädalase reisi baasil kirjutada raamat tundub mulle lihtsalt egotrippimisena.

Veel natuke teemast välja, aga ma soovitan hoopis Roy Strideri "Himaalaja jutte" ja ise ootan juba tema "Minu Mongooliat" :)

Kohe ilmub Minu Maroko.

Ma pole veel ühtki lugenud, aga see kommentaator, kes siin teatas, et Argentiina kirjutatakse ühe i-ga, peaks küll kooli tagasi minema. Eesti keeles on õige vorm ikka Argentiina, kahe i-ga.

Oi, kuidas ma ei salli, kui tuleb mõni targutama, kes ise asjast midagi ei tea.

Viimane kägu, mine vaata enne ÕS-st järele kui siia õiendama tuled - http://www.eki.ee/dict/qs2006/kohanimed.html

Õige on Argentina, lubatud on kirjutada ka Argentiina.

Kägu kirjutas:

millisest koolist sa räägid, hoiataksin selle kooli eest ka oma sõpru.
http://www.eki.ee/dict/qs2006/index.cgi?Q=argentina&am[...]mp;E=0
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?166143

Lugesin "Minu Austraalia" ja "Minu Alaska". Alaska meeldis väga, vapper ja armas inimene.

Aga Austraalia ... kuna ma tunnen töö kaudu veidi nii seda Airit kui tema kirutud ex-elukaaslast, siis mul hakkas ausalt öeldes paha seda raamatut lugedes. Kui suur peab olema ikka viha inimese vastu, kellele enne moosiseid ja nõretavaid sõnu msn-s, meilitsi ja sms-iga saadeti? Kelle majja koliti? Kellele hoopis ise alguses intensiivselt ligi aeti? Kellest ta ajakirjanikuna naistelehes ise artikli kirjutas, kus kiitis taevani meest, kui üle 10 aasta üksi tütart kasvatanud musterisa?
Kui ta ise nüüd nii kangesti õnnelik on oma segaverelise mehega, siis peaks ju olema piisavalt suuremeelne, et oma exi mitte tümitada, või kuidas?
Vähemalt on ex leidnud omale toreda naise ja on nüüdseks ka teise pisitütre isa.
Aga paberit ei oleks küll olnud vaja raisata, sest Austraaliast, minu lemmikmaast, oli kirjutatud häbematult vähe...

"Minu Moldova" üllatas täiega.Ühest küljest sain palju teada sellest riigist, võib-olla poliitikast oli liiga palju seal. Aga kirjutaja ju diplomaadi naine ka. Teisest küljest jõudsin arusaamisele, et sinna riiki ma oma jalga küll elusees ei tõsta. Väga huvitav lugemine.
"Minu Hispaanias" pettusin, ootasin enamat. "Minu Alaska" ja "Minu Eesti" jälle väga head!.

minu lemmikud "minu alaska" ja " minu nepaal". ei meeldinud "MINU MOLDOVA" ja "minu itaalia"

Kägu kirjutas:

nõustun. ei tunne Airit ega tema eksmeest, aga kohati oli raamatut piinlik lugeda. miks on vaja mustada inimest, kes ennast kaitsta ei saa, eriti kui ollakse juba uues ja õnnelikus suhtes.

Mul on nüüd "Minu Mongoolia" ka läbi ja väga meeldis.

Mulle ei meeldinud "Minu Eesti" üldse. Väga masendav raamat oli mu meelest. Et meil on kehv ilm, väga halb söök ja tuimad inimesed?
Ilmselt tuleks asja võtta läbi huumoriprisma, aga mina "oma Eestit" seal küll ära ei tundnud.
Näiteks kirjeldus, et Epu peres ei kallistata...no minu peres kallistatakse küll. Öeldakse lastele iga päev, et nad on kõige armsamad jne.

viimane kägu - sul on lugemisega probleeme? Raamatu pealkiri ei olnudki ju "Kägu(pettunud) 14/02/2010 00:50 Eesti"

Kägu kirjutas:

lastele öeldakse, aga kas oma vanemaid õdesid-vendi-tädisid-onusid ka kallistad?
minu arust ei ole eestis väga levinud, et omavahel kallistatakse, lapsed on teine asi, ja see jääbki välismaalasele silma. ma nt ei suuda ära harjuda selle põsemusitamise kombega ja ikka 3x peab seda igaühega tegema, kes külla tuleb või kui ise läheme

Meil peres kõik kallistavad kõiki. Sellegipoolest on 'Minu Eesti' üks vahva raamat. Ühe inimese tähelepanekud ei saagi võrduda 100 protsenti kellegi teise omadega.

Kägu 01:23 Ja mis su point oli? Et see raamat PEAB meeldima? Minu jaoks on raamatu puhul oluline siiski mingi äratundmishetk, ükskõik kas siis tegelaskuju, taustsüsteemi vms suhtes.

Kägu 02:02 Jah, meie suguvõsas kallistame ka õdedega, tädidega, vanematega.

Kusjuures "Minu Ameerika" meeldis mulle väga ja "Minu Tai" oli normaalne (vähemalt autor armastas seda maad). Justini raamatus oli tunda, et ta jäi Eestis võõraks nagu tõeline "alien".

Kägu kirjutas:

haha,kus maal sa elad... siin maal kus ma elan on sama tava, ainult 4x peab k6iki musitama.. siis oma sugupoole esindajat. vastasugupooleesindajat ei TOHI.

Kägu kirjutas:

Lõpetasin just Minu Austraalia lugemise. Minu meelest päris huvitav ka tausta lugeda, ma mõtlen tsiteeritud osa. Aga raamat ise meeldis ja ka Austraaliast oli seal ju lugeda küll.
Minu lemmik sarjast on Minu Nepaal.

Kogu sari on pönev erinevatest aspektidest,
aga eriti vahva oli "Minu Eesti", just sellepärast, et kuidas teises yhiskonnas kasvanu näeb seda Eestit, mida mina, sina vöi tema armastame. Ilusasti kirjutatud (pean silmas, et ausalt) ning sooviksin peagi, et minu enda mees suudaks selle raamatu köiki nyansse tabada (tema emakeele ei ole eesti keel)ning vörrelda omi kogemusi. Aeg-ajalt loeme Justini blogi, mis on ka huvitav lugemisvara Eestist huvitatule.

Aga raamat "Minu Tai" on mulle pettumus: liiga palju mina-kesksust, mis ei aidanud lugejal saada esmakontakti Taiga, vaid keskealise proua isikliku eluga (olen lugenud vist pea köiki selle sarja raamatud, va. Moldova, Austraalia, Hispaania) ning lihtsalt see yllitis tundus rohkem enese promona kui raamatuna, mis laseks lugeja mötted ja fantaasia lendu.

Ei meeldinud "Minu Soome". Liiga igav ja üksluine. meeldis väga: "Minu Eesti", "Minu Alaska" ja "Minu Nepaal".

Mina lõpetasin just Minu Kanada. Mulle väga meeldis! Hetkel pooleli Minu Maroko. Ja see tundub ausalt öeldes olevat parim selle sarja raamatutest. Autor on osanud seda kuidagi nii haaravalt kirjutada, et eile lugesin ja nutsin lahinal (mida minuga just sageli ei juhtu).
Nepaali raamat meeldis mulle ka väga. Selle autor tundub olevat ka väga armas inimene ja oskas edasi seda anda huvitavalt ka. :)

Kuidas see "Minu Alaska" lõppes, mis seal halvasti läks siis?
Endal jäi lõpp lugemata, kuna raamatukogu tähtaeg sai täis ja raamatule oli järjekordtekkinud ning pikendada ei lubatud mul.

Kägu kirjutas:

ma ka pettunud- raamat ei meeldinud, sest just tundsin selle "minu Eesti" ära ja SEE Eesti ei meeldi mulle.
ei ela Eestis ja ytlen, et kaugelt vaadates see Eesti just sellisena paistab nyyd... masendav. mujal elamine avas nö silmad.

mis puutub kallistamisesse, siis noored jah nyyd kallistavad, aga vanemad inimesed ikka hoiavad distansi ja nt paaril korral kohtutud inimesega ikka ei kaelustata yldse, kui mönel maal ka selline asi enesestmöistetav ja vanusest hoolimata

Kas kellelgi on olemas "Minu Maroko" ja tahaks seda näiteks Eesti või Alaska vastu vahetada? :)

gaili_k@yahoo.com

"Minu Nepaal" ja "Minu Alaska" meeldisid väga, siiralt ja südamest kirjutatud, mõtlema ja unistama panevad."Minu Ameerika" on meisterliku sulesepa töö ja sellena tõeliselt nauditav."Minu Soome" üllatas igavusega, olles ise aastaid Soome-huviline, jäi minu meelest palju soomlaste olemusest käsitlemata.Ainus raamat, mida mu kogus ei ole, on "Minu Tai" - tutvustuses mainitud "jänkundus" tundub eemalepeletavalt tobe, samuti ei ole juhtunud lugema selle raamatu kohta positiivset hinnangut.