Viis nõuannet, kuidas suurendada peresuhetes lähedust

lähedus
Allikas: Internet

Lähedus hoiab peresid koos. See ühendab pereliikmeid läbi aastate ning aitab läbi tulla rasketest aegadest, muudab sujuvamaks keerulised igapäevaolukorrad ja tasub lõpuks kuhjaga nähtud vaeva. Lähedust on keeruline sõnastada, kuid me teame, mis tunne see on. Lähedus on see, kui tunneme, et oleme teisega kontaktis.

John Gottman on lähedust sõnastanud järgmiselt: „Läheduse loomise alustalad on kõik need igapäevased väikesed kontaktivõtud ja tähelepanuväljendused ning meie lähedaste vastused nendele.“

Õnnelikes suhetes, olgu siis partnerite, vanemate ja laste või kaastöötajate vahel, vastatakse kontaktivõttudele soojalt. Pole oluline, milles täpselt kontakti võtmine seisneb, vaid pigem on oluline protsess, kus üks pool võtab kontakti ja teine pool vastab sellele. Vastastikune suhtlus aitab suhet üles ehitada ning suurendab omavahelist usaldust. Iga hästiläinud suhtlusega suureneb ka kontakti sügavus.

Näiteks, kui me ütleme oma partnerile „Ma olen X-i pärast mures“ ja saame sellele empaatilise vastuse, siis on tõenäoline, et me jätkame oma murest rääkimisega ning palume temalt tuge. Kui aga meie kommentaari ignoreeritakse või vastatakse viisil, mis ei tundu meile empaatiline, siis on vähetõenäoline, et lubame endal olla haavatavad ning meie suhe kaotab võimaluse muutuda sügavamaks. Tegelikult me haavume ja meie vahele tekib barjäär.

Samasugune protsess kordub vanematel oma lastega sadades igapäevastes suhtlustes. Kui küsime oma keskkooliealiselt lapselt peatselt toimuva koolipeo kohta ja saame vastuse, mis annab meile aimu, et laps on valmis meiega sel teemal suhtlema, siis ilmselt jätkame ja küsime, kas ta on ka peo pärast ärevil. Kui aga lapse vastus on tõre, siis enamasti lõpetame vestluse sealsamas.

Ja samas on olukordi, kus lapsed testivad oma vanemaid, öeldes midagi negatiivset, et näha, kas vanem on sellele vaatamata empaatiline. Kui vanem seda ei ole, siis hoiavad laps tundeid enda sees ning ei näita neid välja.

 

KUIDAS SAAME SUURENDADA PEREKONNAS LÄHEDUST?

1. Ole tähelepanelik sinu peres kasutatavate kontakti võtmise ja sellele vastamise viiside osas.

Kas kontakti võttes on tavapärane toon tundlik ja soe? Hajameelne ja ignoreeriv? Vaenulik ja sarkastiline? Kas kedagi ignoreeritakse? Kas keegi tavaliselt ignoreerib teisi?

2. Õpi märkama oma lapse kontaktivõtte.

Ebamugav asjaolu lapse kontaktivõtmise juures on, et see juhtub siis, kui parasjagu lapsele pähe tuleb ja on väga tõenäoline, et oled sel hetkel millegi muuga ametis. Vanemalt nõuab tõelist enesedistsipliini, et tõmmata tähelepanu arvutiekraanilt lahti ja vastata lapse küsimusele. See, kuidas vanem lapsele sel hetkel vastab, on väga oluline läheduse loomisel.

Kui vanem püüab hiljem uurida, kuidas lapsel koolis läks – see on nüüd vanemapoolne kontaktivõtt – on laps selleks hetkeks juba endasse sulgunud. Et ennast toetada, peaks vanem kinnistama endas harjumust lülitada lapsega koos olemise ajaks arvutiekraan välja.

3. Treeni ennast vastama empaatiaga, mis iganes lapsepoolne kommentaar ka ei oleks.

Kui su tütar istub pärast kooli autosse ja tervitab sind negatiivse kommentaariga nagu näiteks „Isa, sa ju tead, et ma vihkan seda muusikat, kas me ei võiks minu muusikat kuulata?“ või „Ema, mul oli täiesti õudne päev ja see on kõik sinu süü…“, siis on see eelhäälestus vaidluseks. Kuid see on ühtlasi ka kontaktivõtt: sinu tütar küsib seeläbi, kas sa tunned talle kaasa, kas sind huvitab, mis temaga toimub ning kas sa kuulad tema muret, et ta saaks oma ärritusega toime tulla. Ilmselt tahaksid sa talle vastu nähvata, aga kui tõmbad sügavalt hinge ja vastad empaatiaga, siis avastad, et sul on võimalus see olukord ümber pöörata. Seega võiks vanem selles olukorras öelda:

„Tõesti, sulle ei meeldi Rolling Stones? See mängib vist tõesti natukene liiga valjult… Okei, ma panen vaiksemaks ja siis saame koos mõelda, mis muusika meile mõlemale sobiks.“

„Oi, tundub, et sul oli väga halb päev! Räägi mulle.“

Hiljem võid muidugi küsida, kas ta tõesti arvas, et sina olid süüdi, et see päev nii kehvasti läks. Võib uskuda, et su tütar palub selle pärast vabandust ning selle asemel, et tülitseda, olete te viinud oma suhte sügavamale tasandile.

4. Kui sa ei saa oma kontaktivõtule oodatud vastust, siis astu mõttes samm tagasi ja mõtiskle selle üle, kuidas sa kontakti võtad.

Kas sinu kontakti võtmine soosib positiivset vastust? Näiteks, kui vanem tahab saada kontakti, siis ei tohiks alustada vestlust sellest, et laps tegi mingisuguse vea ja kuidas tegelikult oleks pidanud käituma.

5. Kui sa alustad kontaktivõtuga ja saad sellele vastuse, mis teeb haiget – põlgus, sarkasm või ignoreerimine – püüa mitte vastata vihaga. Selle asemel näita, et said haiget ja oled haavunud.

Ütle „Aii!“ ja mine ära (enne, kui annad alla ja vihastad). Sinu poeg, tütar või partner tunneb ennast kindlasti halvasti, et sulle haiget tegi, seda enam, et sa ei ärgitanud tema viha omapoolse vasturünnakuga. Hiljem, kui sa pole enam kurb või vihane, saad talle öelda, mis tundeid tema vastus sinus tekitas. Püüa rääkida ainult enda tunnetest ja mitte sellest, et ta tegi vea.

Lähedus on tants. See muutub sügavamaks või laguneb iga suhtlusega. Milline on seejuures hea uudis? See tähendab, et iga olukorraga on sul võimalik seda uuesti paremuse poole pöörata ja muuta suhted oma armastatutega lähedasemaks.

 

Artikkel pärineb: www.sinamina.ee