Ülevaade vaktsineerimisest

Eestis kehtiva vaktsineerimiskalendri kohaselt saavad lapsed kaitsesüstimisi 8 erineva haiguse vastu. Lisaks vaktsineeritakse nn riskirühma vastsündinuid ja kooliõpilasi B-hepatiidi vastu.

Esimene vaktsiin, mille laps saab, on kaitseks tuberkuloosi eest. Süst tehakse sünnitusmajas esimestel elupäevadel. Kordusvaktsineerimine on ette nähtud 8-aastastele, kellel eelnevalt on kopsuproov negatiivne.

Imikute esmane vaktsineerimine difteeria-teetanuse-läkaköha kolmikvaktsiiniga ja poliomüeliidivaktsiiniga toimub 3, 4 1/2 ja 6 kuu vanuselt. Täpselt samade vaktsiinidega saab laps kordusvaktsineerimise 2-aastaselt. Edasi vaktsineeritakse lapsi difteeria ja teetanuse vastu iga viie aasta järel ning täiskasvanuid iga kümne aasta järel.

Veel kuulub lapseeas tehtavate kaitsesüstimiste hulka leetrite, mumpsi ja punetiste vastane kompleksvaktsiin, mida saavad 1-aastased ja 13-aastased lapsed.

Haigestumine

Haigestumine nn vaktsineeritavaisse nakkushaigustesse on erinev. Näiteks registreeriti viimane poliomüeliiti haigestumine Eestis 1961.aastal, difteeriat ja teetanust pole paaril viimasel aastal esinenud.

Suhteliselt vähe on ka leetreid, mille vastu hakati vaktsineerima rohkem kui 30 aastat tagasi. Seevastu tuberkuloosi, läkaköhasse, mumpsi ja ka B-hepatiiti haigestumine näitab meil tõusutendentsi. Põhjused selleks on sõltuvalt haigusest erinevad, kuid üks järeldustest on kindlasti see, et vaktsineerimist me ära jätta ei tohi.

Juba peaaegu unustatud nakkushaigused ohustavad meid ikka jälle. Soomes registreeritud üksikud punetiste ja mumpsi juhud on nö riiki sisse toodud. Inglismaa kogemus vaktsineerimise lõpetamisega läkaköha vastu kinnitab tõsiste haiguspuhangute ohtu.

Toime ja effektiivsus

Vaktsiini olemusest sõltub, kas tuleb süstimist korrata elu jooksul üks-kaks või kümme korda. Erinevatel vaktsiinidel on ka erinev toime ja efektiivsus.

Enamuse vaktsiinide efektiivsus on üle 70%.

Poliomüeliidi-, teetanuse- ja difteeriavaktsiinil üle 90% ning leetrite-, punetiste- ja B-hepatiidi vaktsiinil lapseeas tehtuna üle 95%. Kui need tulemused on saadud uuringutes, kus inimeste immuunsüsteemis ei ole haiguslikke kõrvalekaldeid, siis immuunpuudulikkuse korral võib vaktsiini toime olla vähem efektiivne.

Vaktsineerimine on nakkushaigustesse haigestumise, tüsistuste ja suremuse vältimise kõige kindlam ja sageli ka ainus võimalus.

Vaktsineeritud inimene võib põdeda hiljem seda haigust, kuid kindlasti kergemalt ja ilma tüsistusteta. On päris loomulik, et tänased noored emad ei ole näinud leetreid ja nende tüsistusena ajupõletikku.

Vaktsineerimise tulemusena põevad imikud raske hingamishäirega läkaköha harva. Mumps koos ajukelmepõletiku või munandipõletikuga on ka suhteliselt unustatud haigus. Kümned aastad tagasi võis viimatimainitud tüsistus panna aluse steriilsusele.

Kõrvaltoimed

Tänasel päeval on uuringute ja ulatuslike diskussioonide all vaktsiinide kõrvaltoimed. Nagu igal ravimil, on ka vaktsiinil need olemas. Osa kõrvaltoimetest on lubatud. Need on ette teada ja neist tuleb teavitada kindlasti ka vaktsineeritavat või lapsevanemat.

Vaktsiini kõrvaltoimed tulenevad suuresti konkreetse vaktsiini olemusest (elusvaktsiin, surmatud vaktsiin või komponentvaktsiin), lisaainetest vaktsiinis (mille olemasolu vaktsiinis, küll väga väikestes kogustes, on vajalik ) ja vaktsineerimise tehnikast. Teist osa kõrvaltoimetest, mis tekivad üliharva ja väljenduvad raske haigestumisena, nimetatakse vaktsiini tüsistusteks ehk komplikatsioonideks.

Tüsistused

Tüsistusi tuleb registreerida vastavalt riigis ettenähtud korrale. Meie arstid saadavad tüsistuse kohta teatise Riigi Ravimiametile. Põhjanaabritel on juba aastaid hästi- toimiv kõrvaltoimete registreerimissüsteem.

Probleemi üle, kas üks või teine raske haigusseisund on põhjustatud vaktsiinist või on see ajaline kokkusattumus, diskuteeritakse maailmas väga palju. Uuringutega on tõestatud põhjusliku seose puudumine vaktsineerimise ja imiku äkksurma vahel, aga ka näiteks sclerosis multiplexi ja B-hepatiidi vaktsiini ning autismi ja leetri vaktsiini vahel. Sellele vaatamata ei ole probleem oma aktuaalsust kaotanud ja teadlased ning üldsus diskuteerib edasi.

Uuringud viitavad sellele, et vaktsiin (nagu ka loomulikul teel saadud nakkushaigus) teatud tingimustel võib provotseerida olemasoleva haiguse kulgu või vallandumist.

Maailmas peetakse laste vaktsineerimistega hõlmatust ehk vaktsineerituse % väga oluliseks näitajaks tervishoiu ja meditsiiniabi hindamise kriteeriumiks. Maailma Tervishoiuorganisatsioon on andnud omad soovitused, mille kohaselt võiks üle 95% hõlmatus olla saavutatav.

Mitte üheski riigis ega ühegi haiguse suhtes saa hõlmatus olla 100%. Suuremad haiguspuhangud on ära hoitud juhul, kui hõlmatus vastava vaktsiiniga on üle 80%.

Meie laste kaitsesüstimiste % imikueas on päris hea. Järgmised süstid aga kipuvad ununema ja hilinema.

Uuringutes on kirjeldatud mitmeid sotsiaalseid, ökonoomilisi, terviseharjumuslikke jms faktoreid, millest vaktsineerituse tase sõltub. Näiteks on paremini vaktsineeritud nende perede lapsed, kus on õiged toitumisharjumused või kus kinnitatakse autosse istudes alati turvavööd.

Koos teaduse võimalustega paraneb vaktsiinide kvaliteet. Ideaalis nähakse vaktsiini, mida antakse vastsündinule ühekordselt suu kaudu ja kujuneb kaitse kõigi vajalike haiguste vastu kogu eluks.

Kas liiga hea, et võiks olla tõsi…..?